Must viiking. Bergsveinn Birgisson

ja jätavad teiste kultuuride esindajad nii kaugele tagaplaanile kui võimalik. Keegi hilisem kirjamees on pannud „bjarmi” naisele skandinaaviapärase nime. Loo põhisisu jääb aga kõigis versioonides samaks.

      Kui katsume ette kujutada, et lugu räägib hoopis Skandinaavia päritolu kuningannast, tähendab see, et kuninganna on truudust murdnud, ilmselt mõne trääliga. Sel juhul kardab ta, et poegade välimus reedab ta, ja vahetab nad sellepärast valge poisi vastu.¹¹ Poiste päritolu teemal ei ole aga mingeid spekulatsioone, ei värssides ega jutustuses – nad on Hjörri pojad. Kuninglik päritolu avaldub aja jooksul poiste omadustes, ülikuveri tuleb madalale staatusele viitavast välimusest hoolimata ilmsiks ning samas ilmutab end valge träälipoja „madal” loomus, mis läheb edaspidi ainult hullemaks, nagu luuletab Bragi Vana.

      Selle loo üle pead murdes ja püüdes selles loogikat leida, tuli mulle meelde „Asustamisraamatus” mainitud seik, et kuninganna Ljúfvina oli pärit Bjarmalandist. Kuningas Hjörr põlvneb Lääne-Norra kuningasoost, ta on germaanlase näoga põhjalane – niisiis valge mees. Kust see tõmmu ja inetu välimus siis pärineb? Ajaloolane Peter Andreas Munch eelistas uskuda pärimust poiste Bjarmalandi juurte kohta ning kirjutas, et vendade tumedate juuste ja tõmmu jume lihtsaim seletus on „emapoolne tšuudi päritolu”.¹²

      Võime Geirmundri ja Hámundri välimuse kirjeldust uskuda, sest neid kirjeldatakse vastupidiselt ajastu stereotüüpidele. Nii saagakirjanduses kui ka luules kirjeldatakse trääle järjekindlalt mustade ja inetutena.¹³ Sellepärast saab nende kuningapoegade välimuse kirjeldustest teha vaid ühe loogilise järelduse – et kirjeldustel on tõepõhi all. Asjaolu, et allikad on vendade välimuse suhtes üksmeelsed, kinnitab, et kuningas Hjörril olid tõesti sidemed Kaug-Põhjaga.

      Geirmundri loole mõeldes viib see aga uue mõistatuseni: miks kuningannale ei meeldinud poegade välimus, kui nad sarnanesid temaga?

      Lugu väidab, et Ljúfvina võeti Bjarmalandis vangi: „[Hjörr] tók þar at herfangi Ljúfvinu dóttur Bjarmakonungs.” Mees, kes kogu selle loo keskajal pärgamendile kirja pani, lisas oma suva järgi ühtteist juurde – ka tema püüdis fragmente loogiliselt kokku sobitada. Lisaks võõrahirmule täheldame nende esimeste kirjapanijate puhul veel ühte selget tendentsi – nimelt minevikunägemust, et viikingiajal oli ainus rikastumise viis rüüstamine ja röövimine. Kui keegi viikingiajal oma varandust kasvatas, peetakse teda keskaegsetes allikates tõenäoliselt rüüstavaks barbariks. Võime nimetada seda vaatenurka „viikingi-kinnismõtteks”.

      Oletame esialgu, et loo vahendajal oli õigus: Ljúfvina võeti vangi ja temast sai kuningas Hjörri konkubiin, nagu teatavasti sageli tavaks oli. Aga kui ta oli träälitari staatuses konkubiin, võiks arvata, et tal oli hea meel, et pojad sarnanevad temaga, mitte selle rahvaga, kes ta alistas!

      Täpsemalt uurides tundub vähem tõenäoline, et ta oli konkubiin. Esiteks on tema nime tähendus vanapõhja keeles „lahke sõbratar”.¹⁴ Teiseks kirjutatakse, et ta on täievoliline kuninganna, kuninga abikaasa – „Asustamisraamatus” on otsesõnu kirjutatud, et ta on kuninganna. Ta vahetab poisid oma träälitari poja vastu; lugu kaotaks mõtte, kui Ljúfvinal ei oleks träälitarist kõrgemat staatust.

      Sellest võib järeldada nii mõndagi olulist. Teave, et Ljúfvina võeti väevõimuga träälitariks pärast taplust vaenuliku väega, pärineb tõenäoliselt keskaegselt kirjapanijalt. Ta tahtis pakkuda seletust Hjörri pikale Bjarmalandi-reisile: see pidi olema viikingiretk (nagu näiteks Þórir Koera retk „Maailmasõõris” (Heimskringla)). Aga varsti näeme, et kuningas Hjörri reisil oli teine eesmärk, mis loo kirjapanijal kahe silma vahele jäi. Asjaolu, et Ljúfvina oli kuninganna, viitab üheksandal sajandil abielu kaudu sõlmitud liidule üht Rogalandi piirkonda valitseva vanapõhja aristokraatia ning kauge Bjarmalandi tundmatu rahva vahel. Esialgu teame ainult nii palju, et see rahvas ei näe germaanlaste moodi välja. Nad on tumeda nahaga; neid peetakse inetuteks. Ja ometi võtab kuningas Hjörr endale säärase välimusega naise? Võime aimata, et skandinaavlaste seisukohast ei olnud see girndarráð ehk „ihal põhinev abielu”, mida me tänapäeval enesestmõistetavaks peame. Pigem on siin tegemist viikingiajal suhteliselt tavalise nähtusega – abieluga, mis kujutas endast liidulepet kahe ühiste majanduslike huvidega inimgrupi vahel.

      See viib meid tõdemuseni, et vaevalt saab see olla kuninganna isiklik arvamus, et poistel on midagi viga; küllap mõtleb ja toimib ta lähtudes sellest, mida kuningas ja „valge rahvas” tema oletust mööda arvavad ja soovivad.

      ***

      Kui germaanlane ja mongol või asiaat saavad ühise lapse, on lapsel suuremad šansid pärida mongolipärane välimus kui germaanipärane.¹⁵ Ljúfvina ei vahetanud muidugi lapsi ainult sellepärast, et skandinaavlastele niisugune välimus ei meeldinud, vaid ka sellepärast, et isa bioloogiline pärand jäi nähtamatuks.

      Sel moel on võimalik vana legendi loogiliselt seletada. Ljúfvina tahtis oma mehele meele järgi olla, ta teadis, mida „valge rahvas” tema ja ta poegade välimusest arvab, ja talle tundus piinlik, et poisid on tema nägu.

      Nii võime ehk mõista ka kuningas Hjörri reaktsiooni, kui ta oma poegi lõpuks näha sai. Kaksikud olevat käinud neljandat eluaastat, kui Ljúfvina nad skald Bragi käsul tagasi võttis ja neid Hjörrile näitas. Küllap tundis Ljúfvina selle kohtumise eel ärevust. Ta oli kuningat peaaegu neli aastat ninapidi vedanud ja oma pojad unarusse jätnud; see käis nii mitmeski mõttes mehe au pihta.

      „Hálfri saaga” pajatab, et Hjörr olevat neid nähes hüüdnud: „Ber í burt!” – „Vii nad minema!” Ta ei suutnud oma poegi vaadata. Laste seisukohast ei olnud see esimene kohtumine ilmselt kuigi meeldiv. Küllap vapustas kuningat kõige enam see, et pojad ei olnud üldse tema moodi.

      Kuningas Hjörr sai šokist üle. Kas kohe pärast poegade nägemist ja targa skaldi lepitavate sõnade kuulmist või hiljem, kui poisid suuremaks said. Küllap ütles ta siis oma mustadele poegadele tolle aja kombe kohaselt tere tulemast uude ellu kuningakojas. Poisid tõsteti aukohal istuvale kuningale sülle ning siis kastis kuningas nende musti juuksepahmakaid veega, pani neile nimed ja pomises ehk sealjuures endale habemesse, et need mustnahad ei ole põrmugi tema moodi. Aga selle pidi ta alla neelama, eelkõige sellepärast, et allikate andmetel tal teisi poegi ei olnud. Alles siis, kui see rituaal oli sooritatud, said poistest kuningasoo täisväärtuslikud liikmed.

      Nüüd sai nende elu päriselt alguse.¹⁶

      Kuigi kuningas Hjörr ja teised kodakondsed harjusid poiste välimusega, sest inimesi lakatakse inetuks või ilusaks pidamast, kui neid tundma õpitakse, oli veel teine proovikivi, millega oli raskem leppida. Poisse oli kaks. Selle järgi, mida me viikingiaja pärilusõigusest teame, oli ruumi ainult ühele troonipärijale, kui taheti, et riik püsima jääb. Olukord oli tõsine, karta oli kuningriiki kõigutavat sisemist võimuvõitlust ja konflikti. Kui usume, et Ljúfvina vahetas pojad kohe pärast sündi ära, tundub ebatõenäoline, et keegi võis teada, kumb on esmasündinu – tava kohaselt oli maa ja riigi pärijaks esmasündinu. Kõige järgi otsustades olid poisid üsna sarnased, ilmselt ühemunakaksikud.