Must viiking. Bergsveinn Birgisson

Bergsveinn Birgisson oma Geirmundr Mustnaha lugu jutustab. Süžee on mitmekihiline. Neist pealmises tegutseb Geirmundr ise, 9. sajandi lõpul elanud „must viiking”. Kõige alt leiame autori enda, kes püüab avastada oma kauge esivanema elulugu ja kunagisi eesmärke. Keskel on fragmentaarsed ja tihti raskesti tõlgendatavad allikad – eeskätt keskaegsel Islandil kirja pandud tekstid ning Geirmundri ja tema perekonnaga seostatud mitmesuguste kohtade arheoloogia.

      Kuidas erineb Bergsveinni lähenemine akadeemilistest ajaloouurimustest? Vastus sellele küsimusele peitub äärmiselt eneseteadlikus ja -reflektiivses viisis, kuidas autor oma uurimistööd lugejale esitleb. Bergsveinn ei püüa oma autori-kohalolu tekstis peita. Vastupidi, ta lubab lugejal siseneda oma töötuppa, kus ta demonstreerib, samm-sammult, kuidas ta rekonstrueeris selle mehe elusaatuse, kes oli ilmselt üks kõige huvitavamaid, kuid samas ka kõige vähetuntumaid Islandi varastest asukatest. Taoline lähenemine on muidugi eriti asjakohane, kui tõendusmaterjal on niivõrd fragmentaarne nagu antud juhul. Iga kildu mosaiikmõistatusest tuleb hoolikalt uurida ning see siis täpselt oma loogilisele, sobivale kohale asetada. Uurija isiklikud mõtisklused pole tavaliselt miski, mis kuuluks akadeemilise ajalookirjutuse juurde. Sama kehtib ka värvikalt kujutletud, pea ilukirjanduslike stseenide kohta, nagu need, mis kujutavad Geirmundr Mustnaha reisi Arktikasse.

      Selles mõttes on „Must viiking” nii Geirmundri ja tema reiside lugu kui ka lugu autori enda isiklikust avastusretkest, mis Geirmundri kaudu avab nii tema enda kui ka tema kodumaa identiteeti. Isikliku ja ajaloolise ainese segunemise mõttes võib „Musta viikingit” seostada ühe uuema suundumusega aimekirjanduses, mida kõige silmapaistvamalt on harrastanud Emmanuel Carrère, üks tänapäeva tuntumaid Prantsuse kirjanikke. Näiteks teoses Le Royaume („Kuningriik”, 2014) seguneb Carrère’i uurimus varakristlikust kirikust tema enda eraeluliste teemadega.

      Ent erinevalt Emmanuel Carrère’ist on Bergsveinn Birgisson kaugel sellest, et olla vaid entusiastlik amatöör oma valitud uurimisalal, milleks on viikingiaegne ajalugu ja kirjandus. Tudengina islandi keelt ja kirjandust õppinud Bergsveinn kirjutas oma doktoritöö vanima vanapõhja keeles säilinud luule, skaldiluule kohta. Need luuletused, millest mõnda võib kohata ka selles raamatus, lõid norralased ja islandlased viikingiajal. Bergsveinni dissertatsioon keskendus ühele kõige vanematest ja keerulisematest skaldiluuletusest pealkirjaga „Ynglingite loend”. See genealoogiline poeem kannab ette Norra kuningasoo ajaloo kõige varasematest aegadest peale. Nii väitekirjas kui ka mujal oma tavapärasemates akadeemilistes uurimustes annab Bergsveinn suurepärast tunnistust erakordsest oskusest välja meelitada võimalikult palju informatsiooni äärmiselt piiratud ja tihti krüptilistest allikatest. Samamoodi on tal annet kasutamaks tänapäevaseid mõisteid, tehnikaid ja teooriaid, et heita valgust kaugele minevikule, mida ta uurib. Kõik need omadused on selgelt olemas ka „Mustas viikingis”.

      Kuid Islandil, ja üldse Skandinaavias, on Bergsveinn Birgisson eelkõige tuntud kui kõrgelt hinnatud romaanikirjanik. Tema esimene romaan „Maastik pole kunagi rumal” (Landslagið er aldrei asnalegt) ilmus 2003. aastal ning sellele järgnesid neli kriitikute poolt tunnustatud romaani, sh 2012. aastal ilmunud „Vastus Helga kirjale” (Svar við bréfi Helgu), millest sai Islandil bestseller ja mis esitati Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale. „Musta viikingi” lugejale võiks olla huvitav tema kolmas romaan, 2016. aastal ilmunud „Geirmundr Mustnaha saaga” (Geirmundar saga heljarskinn). Selle teosega paneb Bergsveinn kirja keskaegse saaga Geirmundr Mustnahast, mida päris-keskajal kunagi ei kirjutatud või mis vähemalt pole meie päevini säilinud. Selles vanapõhja keeles kirjutatud tour de force-narratiivis annab Bergsveinn oma kujutlusvõimele vaba voli, jäädes tegevuspaikade ja põhisündmuste kujutamisel siiski truuks „Musta viikingi” tarbeks tehtud piinlikult täpsele uurimistööle. Mõlemas teoses naudib autor ammuse, kummalise mineviku taasloomist elaval kujul, lastes sellel minevikul samal ajal aga kaasa rääkida ka meie tänapäeva kõige tungivamatel teemadel.

       Haki Antonsson

      Minu vana õpetaja

      Preben Meulengracht Sørenseni (1940–2001)

      mälestuseks

       Kui söandaksin, siis pöörane võiks tulla

       See reis, ma kardan.

       DANTE ALIGHIERI „Jumalik komöödia”,

       „Põrgu” teine laul, tõlkinud Harald Rajamets

      Õngitsemas mineviku Ginnungagapis

      Geirmundr „must viiking” Hjörsson

      Ýri Geirmundsdóttir 875

      Oddi Ketilsson 920

      Hallveig Oddadóttir 980

      Snorri Jörundarson 1012

      Gils Snorrason 1045

      Þórður Gilsson 1075–1150

      Sturla Þórðarson 1115–1183

      Helga Sturludóttir 1180

      Gyða Sölmundardóttir 1225

      Helga Nikulásdóttir 1240

      Einar Þorláksson 1280

      Teadmata eesnimega Einarsdóttir 1340

      Narfi Vigfússon 1365

      Halldóra Narfadóttir 1400

      Narfi Þorvaldsson 1425–1485

      Anna Narfadóttir 1475

      Loftur Guðlaugsson 1500–1564

      Arnór Loftsson 1540–1610

      Anna Arnórsdóttir 1590

      Halldóra Björnsdóttir 1620

      Ásgeir Jónsson 1650–1703

      Guðmundur „noorem” Ásgeirsson 1687–1739

      Ólöf Guðmundsdóttir 1723

      Bjarni Pétursson 1745–1815

      Jón Bjarnason 1793–1877

      Halldór Jónsson 1831–1885

      Ragnheiður Halldórsdóttir 1876–1962

      Guðjón Guðmundsson 1917–2010

      Birgir Guðjónsson 1940

      Bergsveinn Birgisson 1971

      © 1997–2011

       Íslensk erfðagreining ehf og Friðrik Skúlason ehf Allur réttur áskilinn ¹

      Minu lapsepõlves külastas meie kodu Reykjavíki äärelinnas sageli üks vana mees. See oli 1980. aastate alguses. Ta oli minu vanemate sõber ja tema nimi oli Snorri Jónsson. Snorri oli üles kasvanud Hornstrandiril, Islandi kõige põhjapoolsema osa kõledal rannikul. Nagu paljud teisedki, oli Snorri sealt viiekümnendatel aastatel ära kolinud, aga vaimus viibis ta endiselt seal ja meenutas soojalt oma vana kodukanti. Ta oli kõhn mees, kelle kõva hääl lõikus linnukaljude kärast ja lainemühast läbi, kuulus „laskuja”, nagu neid nimetati, neid, kes rippusid linnukaljul köie otsas, kiikusid ühe pesa juurest teiseni ja korjasid mune.

      Tema suurim kangelane oli Islandi esmaasukate hulka kuulunud Geirmundr Mustnahk, minu kolmekümne põlve tagune esiisa. Temast kõneles Snorri veel suurema austusega kui äsjavalitud presidendist Vigdís Finnbogadóttirist. Ma olin kümme kuni kaksteist aastat vana ega saanud päris hästi aru kõigist neist lugudest, mida ta Geirmundrist ja tema kaaslastest vestis. Enamik neist lugudest on mul nüüdseks meelest läinud, aga üks neist jättis mulle nii ereda mulje, et mäletan seda ikka veel. See kõlas