Must viiking. Bergsveinn Birgisson

talud näisid strateegiliselt paiknevat Hornstrandirilt kulgevate teede ja vanade nõmmeradade ääres. Need viisid kõik ühte ja samasse kohta – Geirmundri peatallu Breiðafjörðuri ääres! Ma taipasin, et need olid ilmselt veoteed, ja kuna teid oli palju ning kaasatud oli hulk inimesi, võis arvata, et sealtkaudu veeti hinnalisi kaupu või loodusvarasid. Ma mõistsin, et seal võis peituda seletus, miks Geirmundr Iirimaal kiiresti heale järjele sai, ja hakkasin pead murdma, mis Geirmundri Islandile meelitas: kas võis see olla sama asi, mis varem oli meelitanud tema suguseltsi Bjarmalandi?

      See oli pöördepunkt: uudishimu sai skepsisest võitu. Minu tehtud kaart toetas allikaid, mis väitsid, et Geirmundr oli rikas ja mõjuvõimas ning et tal pidi olema Islandil oluline tuluallikas. Samas ei uskunud ma keskaegseid õpetlasi, kes seletasid tema rikkust asjaoluga, et tal oli väga palju kariloomi – see seletus ei saanud õige olla. Tegin paadisõidu Hornstrandirile oma onuga, kes korraldab sinna turismireise. Piirkond oli viljatu ja kõle. Seal olid põllumajanduse arendamiseks viletsad tingimused, rohtu jätkunuks vaevu ühele lehmale; ometi väitsid allikad, et Hornstrandir oli Geirmundri majanduslik tugisammas, mis toitis ka tema esimest asunikutalu Breiðafjörðuri ääres. Kui Geirmundr oleks Hornstrandiril karja kasvatanud, oleks see vaevalt andnud nii palju tulu, et osta Dublini turult suur hulk trääle – sel ajal olid need moslemimaades nõutud kaup ja seetõttu kallid. Teisisõnu ei saanud pärimust kõrvale heita, aga see pakkus valesid seletusi. 12. ja 13. sajandi õpetlased olid kaotanud üldpildi, nad viitasid Geirmundri rikkusest kõnelevale pärimusele, aga ei osanud seda rikkust enam seletada, või kui nad seletust teadsidki, ei soovinud nad seda mingil põhjusel tulevaste põlvedega jagada.

      Seejärel võtsin käsile ülesande uurida kõiki Islandi, Rogalandi, Bjarmalandi ja Iirimaaga seotud niidiotsi ning lugeda hulgaliselt erialakirjandust. Suur osa sellest tööst ei viinud kuhugi, aga mõne niidiotsa hargnemine ei lasknud ettevõtmist katki jätta. Loodan, et lugejal on tahtmist need rajad minuga koos läbi käia. Geirmundri päritolu küsimusele vastuse leidmiseks peame minema kaudset teed ja uurima kohanimesid; Bjarmalandist ja Islandist arusaamiseks peame tutvuma viikingilaevade ehitusega; allikate vanema ja uuema materjali eristamiseks peame õppima tundma keskaegseid kirjamehi.

      Aastate eest mõtlesin nii mõnelgi korral, et tagasi pöörata ei saa. Võib-olla olen ma samasugune nagu too sugulane, kes ütles, et ei näe mingit kari, sest ma komistasin kord ühe, kord teise probleemi otsa, et seejärel lükata paat taas vette ja purjetada tundmatutes vetes edasi läbi aastasadade tumma pimeduse, otsides oma kolmekümne põlve tagust esiisa.

      ***

      Minu teada ei leidu ühtegi viikingiajast kõnelevat ajalooraamatut, mis jälgiks ühe inimese elukäiku sünnist surmani. Enamiku olemasolevate raamatute ühine joon on see, et nad täidavad traditsioonilist akadeemilise objektiivsuste nõuet; nad on pigem kirjeldavad kui puudutavad. Kas selle ajajärgu inimest on võimalik meile lähedale tuua, ellu äratada?

      Keskaegsed ajaloolased jälgisid meelsasti ühe inimese teekonda hällist hauani tekstis, mis oli ühtaegu ajalooline ja ilukirjanduslik. Korraliku ajaloolasena korjas autor kokku kõik fragmendid ja andmed ühe isiku kohta ning lisas omalt poolt veel üht-teist, et sünniks elav lugu – leidis usutavaid põhjuslikke seoseid ja lisas peategelastele iseloomustavaid detaile. Tulemuseks oli saaga. Vanad saagameistrid varjavad oma tööd hoolega, aga mina püüan juhtida lugeja tähelepanu oma tööle. Viikingiaja uurimise traditsioon on pikk ja mitmekülgne ning mõnel juhul võib see suunata intuitsiooni ning hoida silme ees ülevaatlikku pilti, mida vanameistritel ei olnud. Olen otsustanud asetada rõhu teaduslikule tööle, põhiliselt kartusest, et muidu pannakse see raamat ühte patta lugematute viikingiajast kõnelevate romaanide ja fantaasiakirjandusega, mis takistaks mu uurimistööl mõjule pääseda. Ajaloos nii kaugele tagasi rändamiseks on vaja tõlgendajat, häält, mis heidab varjatule valgust. Seal, kus mul ei ole võimalik tõsiasju kindlalt teada, kasutan teadmistepõhist fantaasiat, nagu ma seda nimetan, ja selgitan sealjuures, mida meil on võimalik teada ja mida võime vaid oletada. Minu mõttekäigud on lisatud lõpumärkustes.

      Materjali läbitöötamise käigus sain ma aru, et ilmselt ei olnud see juhus, et Geirmundrist ei kirjutatud saagat. Hakkasid klaaruma Islandi sünnimüüdi piirjooned ja samal ajal sai üha selgemaks, et Geirmundr Mustnahk ei sobinud sellesse müüti. Sünnimüüt kaldub kujutama ideaalset olukorda, mida kaasajal ei ole. Sel ajal, kui Islandi sünnilugu kirja pandi, käis seal kodusõda. Siis oli arukas meenutada vastupidist olukorda – vanu häid aegu, mil kõik olid võrdsed ja kogu võim ei olnud koondunud üksikute vanemate kätte nagu saagade kirjutamise ajal.

      Oleme palju kordi kuulnud alljärgnevat lugu Islandi asustamisest: suurtalunikud põgenevad julma isevalitseja Haraldr Kaunisjuukse eest, et saada vabaks ja sõltumatuks, laadivad oma loomad laevale, purjetavad merele ja jõuavad saarele, ehitavad tare sinna, kus toolisambad maale ujuvad, ja käituvad nagu „õilsad paganad”, nagu ristiinimesed, kuigi nad ei tea ristiusust midagi. Uue kodumaa Islandi kogukonda olevat iseloomustanud inimeste ja suguvõsade võrdsus – suurtalunikud olid iseseisvad ja neil oli vähe trääle, nad tegid ise heina ja talitasid loomi, igaüks oma talus.

      Nüüd saad sa lugeda hoopis teistsugust lugu.

      Dramaatiline algus

      Rogaland (846–860 pKr)

      Küsis Gangleri: Mis asi oli algus? või missugune ta oli? või mis oli enne? Kostis Kõrge: Nagu on öeldud Völuspaas:

      Ürgaeg voolas, oli eimiski,

      polnud liiva ega merd, ei laineid mahedaid,

      ei üldsegi maad, ei taevast üleval,

      oli koletu kuristik, aga rohtu ei kuskil. […]

      Küsis Gangleri: Mis juhtus enne seda, kui suguvõsad loodi ja rahvast palju sai? […]

      Siis rääkis Samakõrge: Ginnungagapist põhja poole kogunes raskelt ja suurelt jääd ja härmatist ning temas endas valitsesid niiskus ja terav tuul, aga Ginnungagapi lõunapoolne külg leevenes kokkupuutest sädemete ja tulekübemetega, mis Muuspellist sinna lendasid […] ja et kuumuse puhang ka jääle sattus, siis sulas see üles ja hakkas tilkuma ja neist elavaist tilkadest tärkas elu selle jõu najal, mis kuumuse saatis, ning omandas inimese kuju, keda Üümiriks kutsuti. […]

      Siis küsis Gangleri: Kus elas Üümir või millest ta elatus? Kostis Kõrge: Kõige pealt oli nõnda, et kui jää sulas, tuli sellest välja lehm Audhumla ning tema udarast voolas neli piimanirekest, need toitsid Üümiri. […] Siis küsis Gangleri: Mis oli Börri poegade juures erilist, et sa usud nad jumalad olevat? Kostis Kõrge: Pole seda vähe, mida selle koha pealt öelda: nad võtsid Üümiri ja vedasid ta Ginnungagapi keskele ja tegid temast Maa, tema verest järved ja veed, maamuld loodi tema lihast, mäed kontidest, veeristekuhjad ja klibustiku tegid nad tema eesmisist hammastest ja purihammastest ja purunenud luudest. Siis rääkis Samakõrge: Verest, mis tema haavadest tulnud ja vabalt edasi voolas, sellest tegid nad suure mere; seejärel vöötasid ja kinnitasid nad maa üheks kokku ning rajasid avavee teda ringis ümbritsema ja enamikule inimestele tundub üle pääsmatult raske sealt üle minna.²

      Meie saaga algab aastal 846 pärast Kristuse sündi.

      Kogu Norras elab ligikaudu sada tuhat inimest. Skandinaavia suurim linn on Taanis asuv Hedeby, arvatavasti paari tuhande elanikuga. Maailma suurimad linnad on Konstantinoopol, Bagdad ja Tangi dünastia Xi’an Hiinas – igaühes umbes miljon elanikku. Mõne aasta pärast see dünastia langeb ja samal ajal kirjutab kuulus Tu Fu oma kauneima luuletuse. Kesk-Ameerikas Guatemalas valitsevad maiad ja veeretavad Tikalis südameta inimkehasid püramiiditrepist alla. Mongoolia rahvas jaguneb lugematuteks hõimudeks, kes tapavad ja riisuvad üksteist, ja küllap on olukord paljudel teistel maadel samasugune. Maurid ja saratseenid sõidavad Tiberi jõge mööda üles Rooma linna. Nad röövivad apostel Peetruse säilmetega altari ning selle juurde kuuluvad ehted ja aarded.

      See sündmus