Öine maandumispaik. Teine raamat. Carla Neggers

keda koos Sarah’ vennaga tulistati – Nate Winter –, ei olnud uuesti helistanud. Mõistetav. Kaabeltelevisiooni uudistekanalid teatasid, et mõlemat, nii teda kui ka Rob Dunnemore’i opereeriti. Winteri seisund oli stabiilne. Rob Dunnemore’i oma aga kriitiline ja ebastabiilne.

      Kui ajakirjanikud õigesti aru said. Oli palju segadust ja ametnikud ei andnud palju teavet.

      Ethan oli veennud Sarah’t, et too televiisori kinni keeraks. Nii CNN, MSNBC kui ka FOX tegid loost otseülekandeid helikopterikaadritega Central Parkist ja snaipri tabamiseks korraldatud politseioperatsioonist. Nad kaasasid eksperte rääkima sellest, milline inimene sellist asja teeks, ja selgitama, mida kujutab endast USA föderaalne politseiteenistus. Nad kordasid videolõiku pressikonverentsist, mis oli eelnenud laskmisele ning kus oli näha Nate Winterit ja Rob Dunnemore’i linnapea taga seismas, USA föderaalpolitsei piirkonnaülemat, föderaalpolitsei peadirektorit, FBI eest vastutavat direktori abi ja NYPD volinikku – osariigi, föderaalsete ja kohalike erinevate õiguskaitseametnike muljet avaldav kogunemine.

      Winter oli pikk, sihvakas ja igati asjalik.

      Dunnemore nägi välja nagu korporatsioonipoiss.

      Iga kord, kui Sarah nägi videolõiku oma vennast, muutus ta järjest kahvatumaks.

      FBI, NYPD ja USA föderaalpolitsei ühine pressikonverents oli kavandatud õhtul hilisemaks kellaajaks ja Ethan kahtlustas, et seal ei räägita inimestele midagi. Födekad hoiavad kõik enda teada, kui kahte nende hulgast on äsja päise päeva ajal Central Parkis kõmmutatud.

      Kõik uudistekanalid lubasid edastada otsepildis kõiki infotunde haiglast, kus nendele kahele föderaalagendile arstiabi osutati. Kui Ethan oma aiamaja suunas kõndis, jäi ta födekate nägemisulatusest nii verandalt kui ka akendest vaadates välja. Mahe tuul oli paisunud tugevaks tuuleks, kandes endas niiskust ja mullalõhna. Ethan sisenes vaikselt tagauksest. Maja oli ehitatud samasugustest konarlikest palkidest nagu peahoonegi ja selles oli vanadaamilikku hõngu.

      Erksates toonides lõngadest käsitsi heegeldatud tuniistehnikas esemed, lauakestel linikud, roosade plaatidega vannituba. Kui Betsy Dunnemore oleks talle maja näidanud, oleks naine selgitanud, et tema ämm ehitas selle maja endale pärast seda, kui ta nõudis, et poeg elaks peahoones, kui ta oma esimese naisega, kes oli suremas, Night’s Landingisse naasis. Isegi pärast minia surma jäi vanaema Dunnemore, nagu kõik teda tundsid, aiamajja edasi kuni oma surmani viisteist aastat tagasi.

      Majas oli väike köök, kaks tillukest magamistuba ja eesruum ning väike veranda, vaatega jõele.

      Ethani meelest oleks ta väga hästi võinud ka telgis elada.

      Kalapaat, milles kaks vanameest teineteisega valjusti rääkisid, rühkis vastuvoolu ja Ethan pidi võitlema tungiga leida endale ka üks paat ja lasta Night’s Landingist jalga. Charlene oleks tahtnud, et ta seda teeks. Mine oma eluga edasi. Sa ei saa muuta seda, mis juhtus.

      Charlene’i ei saaks lollitada ja panna uskuma, et Ethan ajas taga õiglust. See oli kättemaks. Tema enese süüst vabastamine. Ta tõmbus eesaknast eemale. Charlene’ile oleks siin väga meeldinud. Ta polnud kunagi ahnepäits olnud: ta rääkis sõjaväest äratulekust ja maakohas väikeses paigas elamisest ja paari lapse saamisest. Ethan oli see, kes ei olnud valmis taanduma. Veel paar aastat, Char. Veel paar.

      Naine ei rääkinud sellest aastaid, kuni ta viimast korda selle teema üles võttis.

      Sellest polnud kuid möödunud.

      Ainult päevi.

      Ja Ethan ei olnud temaga, kui ta suri. Kui ta mõrvati. Ethan haaras aiakäärid, mille ta enne köögilauale viskas, ja läks uuesti välja. Ta ei teadnud aiandusest nii palju, nagu ta oli Stuart ja Betsy Dunnemore’ile väitnud, kuid nad ei oleks kunagi vaevunud tema teadmisi lilledest, puudest ja põõsastest proovile panema ega isegi tema valskusega saadud soovituskirju kontrollima. Ethan kindlustas, et temast paistis välja tööka vana kooli mehe relvituks tegev pool, nii et nad lõidki sellele käega.

      Ta oli pärit Texase lääneosast, aga ülejäänu oli puhas väljamõeldis.

      Peitnud end seedripuu taha, jälgis ta, kuidas kaks föderaalametnikku tagaukse kaudu lahkusid, üks neist kandis väikest kohvrit, arvatavasti Sarah’ oma. Ent selle asemel, et neile järele minna, tuli Sarah välja verandale ja sörkis trepist alla ning üle õue aiamaja juurde. „Ethan?“ Sarah’ hääl kõlas pingutatult, kuid tasakaalukamalt. „Ethan, ma lähen New Yorki Robi vaatama. Kus …“

      Ethan astus oma peidupaigast välja. „See on hea, preili.“

      Sarah tahtnuks naeratada. „Sul oli õigus, kui ütlesid, et föderaalametnikud kannavad mu eest hoolt.”

      Ma ei tea, kui kauaks ma ära jään. Arvan, et vähemalt paariks päevaks.“

      „Lihtsalt mine ja ära muretse siinsete asjade pärast.““

      Näis, et Sarah tundis kergendust, justkui oleks ta oodanud, et mees mured hajutab.

      „Ma jätsin oma mobiiltelefoni numbri külmkapi peale, juhul kui tahad minuga ühendust võtta. Sul oli õigus ka selles suhtes, et föderaalametnikud võtavad mu vanematega ühendust. Nad just äsja helistasid. Nad ootavad lihtsalt ära, kuni Robile on operatsioon tehtud ja neil on rohkem informatsiooni, enne kui nad otsustavad, mida teha.“

      Kui palju informatsiooni nad siis vajasid? Nende poega tulistati. Teda opereeriti. Ethani meelest peaksid nad oma tagumikud lennuki peale vedama.

      Kuid Stuart Dunnemore tegi tähtsat tööd. Ta pidas Amsterdamis läbirääkimisi ülemaailmse rahu või millegi muu taolise üle. Ja ta oli vana. Palju vanem kui tema naine – kaheksakümmend või selle lähedal. Selles eas ei ole lihtne kõike sinnapaika jätta ja lennata üle Atlandi ookeani. Isegi hädaolukorras mitte.

      Ethan ei mõistnud teda hukka. Ta ei teadnud, millist rolli olid Dunnemore’id tema naise surmas mänginud, ta teadis vaid seda, et Char oli kohtunud nendega Amsterdamis kaks päeva enne seda, kui ta tapeti. Ethan ei olnud isegi kindel, kas Hollandi ametivõimud teavad. Või kas see on oluline. Dunnemore’id pöördusid Ameerika Ühendriikidesse tagasi päev pärast Charlene’iga kohtumist, päev enne tema tapmist. See oli kaheksa kuud tagasi. Ethan saabus aprilli alguses Night’s Landingisse, et nendega tuttavaks saada. Ta saavutas selle, et nad võtsid ta tööle.

      Ta ei vaevunud varjunime kasutama. Dunnemore’idest ei paistnud kuidagi välja, et Brooker on nimi, mida nad peaksid teadma. Võib-olla oli Charlene kasutanud nendega suhtlemisel varjunime? Võib-olla nad ei mäleta Charlene’i nime? Nad läksid veebruaris Amsterdami tagasi ja üürisid kanali ääres korteri. Kui nad aprillis lühikeseks ajaks kodukohta naasid ja siis Ethani tööle võtsid, pidi see neile meelerahu pakkuma, kuna nad viibisid kodust eemal – neil ei olnud lihtne Night’s Landingis käia, et kontrollida, kas seal on kõik korras. Võib-olla nad ei teadnud Charlene’i surmast.

      Pärast Tennesseesse saabumist sai Ethan teada, et Ameerika Ühendriikide president on perekonnasõber, kes kasvas nende naabruses üles. Tal polnud aimugi, kas see oli kuidagi Charlene’i surmaga seotud või mida ta teeks, kui salateenistus otsustaks Dunnemore’ide uut aednikku kontrollida.

      Ta otsis ka läbi iga sentimeetri Dunnemore’ide majas.

      Ta naeratas Sarah’le julgustavalt. „Ma hoolitsen sinu äraoleku ajal selle paiga eest. Sina lihtsalt kanna hoolt iseenda ja oma venna eest.“

      „Aitäh, Ethan! Pole ime, et minu vanemad olid vaimustuses, kui sa nõustusid siin töötama. Aitäh kõige eest!“

      Ethan ei tundnud pisematki süütunnet. Kui teda hakkas Dunnemore’ide ninapidivedamise pärast süütunne vaevama, pidi ta vaid silme ette manama pildi oma naisest, kui too iseenda vereloigus lamas. Neil ei saa enam mingit eraelu olema. Ega vaikset maakohta. Lapsi. Charlene’i mõrva uurimine oli olnud nagu pidev peaga vastu seina jooksmine. Nädalate kaupa ei saanud Ethan midagi uut teada. Vahepeal kasutas ta oma allikaid, oma meetodeid. Nende abil oli ta jõudnud Dunnemore’ide juurde Night’s Landingisse.

      Ta ei oodanud,