Öine maandumispaik. Teine raamat. Carla Neggers

sisse panna, muidu ta seda kraami ei joogi. Tal tekkis isu magusa teepunši järele üksnes siis, kui oma Tennessee kodus oli.

      Tema sõbrad Šotimaal krimpsutasid nina, kui ta neile oma vanaema retsepti kirjeldas. „Kas sa raiskad selle peale korralikku teed?“

      Noh, ei. Ta ei teinud seda. Ta kasutas kõige odavamaid teepakke, mis talle kätte sattusid.

      Ta ei võtnud oma sõprade noomimist kuulda. See ei tähendanud, et nad poleks ise mõnda imelikku mugavustoitu eelistanud.

      Ta veetis sügisel kaks nädalat Šotimaal ja siis töötas ta viimased kolm kuud pidevalt kohe järjest, täites – jah, see oli tema meelest see õige sõna – projektide jadas viimast projekti ühe suure pealkirja all: „Poe maja“. Kui kuivalt ja tavapäraselt see kõlas. Sellest hoolimata oli ta sellega hõivatud alates keskkoolist, kui ta veel isegi ei teadnud, mis asi see ajaloolise aja arheoloogia on.

      Perekond Poe saabus Cumberlandi jõe aladele mitte eriti palju hiljem kui Dunnemore’id. Sarah teadis nende perekonna ajalugu, nende asupaiga ajalugu – kodusõjaaegne maja jõe alamjooksul, maa, millele see oli ehitatud – paremini kui enda perekonna oma. Ta oli kirjutanud ajalehtedele artikleid, andnud intervjuusid ja teinud uurimistööd; ta oli asukohas arheoloogilisi väljakaevamisi organiseerinud; ta säilitas dokumente ja artefakte; ta kiskles stipendiumide pärast; ta aitas Poe maja kui ajaloolise paiga säilitamiseks luua sihtfondi, mis tegi koostööd osariigi- ja föderaalvalitsusega; ja nüüd oli ta teinud dokumentaalfilmi, mis viis selle perekonna tagasi oma Šotimaa juurte juurde.

      Oli aeg edasi liikuda. Leida midagi muud, mida teha.

      Tal ei olnud aimugi, mis see olla võiks, kuid ta tõrjus kõik mõtted võimalikest variantidest eemale, enne kui sellest saaks täielik kinnisidee, nagu see juhtus pikal koduteel Šotimaalt naastes. Mida ta võiks praegu hakata tegema? Täistööajaga õpetama? Mõnes sihtasutuses töötama? Muuseumis? Peaks uue projekti otsima?

      Oma elu elama?

      Sarah õngitses kaneelipulga klaasist välja ja lakkus selle otsa, vaadates laigulist varju tihedal rohelisel murul. Ta arutles, kas vanaisa, kes pruudi meelitamiseks selle palkmaja ehitas, ka kunagi seda ette kujutas, et tammid tõstavad veetaset jões ja toovad selle majaesisele verandale lähemale, kas ta kunagi kujutas endale ette, kui ilus lähiümbrus saja aasta pärast võiks olla – kas ta ka kunagi oletas, et tema perekond sellesse niivõrd kiindub. Sarah ei saanud teda iial tundma. Vanaisa sai vara traagiliselt surma, nagu seda oli enne teda nii paljude Dunnemore’idega juhtunud.

      Kui Sarah veel väike tüdruk oli, uskus ta lugusid, et maja palgid tehti puudest, mis raiuti maha, paisati ümber või hävitati muul viisil, kui USA sõjaväe inseneride korpus tõkestas üleujutuste ärahoidmiseks ja hüdroelektrienergia tootmiseks Cumberlandi tammidega, kuni Sarah mõistis, et tammid ehitati majast aastakümneid hiljem.

      Sagedamini, kui see Tennessee keskosas tavapärane oli, pajatati tema peres üliinnukalt lugusid, mis muutusid jutustamise käigus ülipikkadeks ja mida ilustati, et heast loost veelgi parem lugu saaks. Sarah oli veendunud, et see oli üks põhjus, miks tema isa säärane loomupärane diplomaat on. Isa ei uskunud tingimata kõike, mida talle räägiti, kuid samas ei mõistnud ta ka neid hukka õilsal eesmärgil tõe väänamise, liialduste, pisiparanduste tegemise ja muu sarnase eest. Stuart Dunnemore’ile oli see kõik täiesti normaalne.

      Sarah’l ei olnud vähimatki kavatsust teha oma perekonna teaduslikust uurimisest oma karjääri järjekordne etapp. Piisas sellestki, et ta uuris oma Night’s Landingi naabreid, eriti kui viimane Poe oli äsja valitud Valgesse Majja. Sarah oli lubanud John Wesley Poe’le – president Poe’le –, et too saab esimesena näha Sarah’ dokumentaalfilmi, mis oli valmis, redigeeritud, lõpetatud. Kuid ta ei võinud paluda Sarah’l midagi muuta. Selline oli kokkulepe.

      Kusagil läheduses laulis pilalind. Sarah naeratas, vaadates, kuidas üks paat rühib piki jõe järsku vastaskallast vastuvoolu ülespoole, ja jõi veel oma teed. Võib-olla see ikkagi polnudki liiga magus.

      Võib-olla, hoolimata sellest, et tal ei olnud eriti midagi teha, ei satu ta seekord jamadesse. Ta ei osanud suurt midagi peale hakata, kui tal aega volilt käes oli. Ta vihkas igavust. Talle meeldis iseseisvus, mida ta töö talle võimaldas, olles iseenda ülemus, muutes oma loomupärase impulsiivsuse pigem vooruseks kui vastutuseks. Osa tema parimatest töödest olid alanud tühja tuule tallamisega. Ent kui tal polnud midagi, millele keskenduda, kui tal polnud ühtegi pidepunkti, ei tulnud tema impulsiivsus talle alati kasuks. Üks kord üritas ta endale paati ehitada ja oleks peaaegu ära uppunud. Üks teine kord aga, kui ta oma kätt konnajahiga proovis, ilmus ta lagedale, sääred kaane täis. Siis oli veel üks kord, mil ta oma isemeelse tuju ajel Peruusse jõudis, kuid tal ei olnud seal olemiseks kaugeltki mitte piisavalt raha.

      Ei mingeid armuafääre igatahes. Sarah oli selgeks saanud, et meestega ei tohi impulsiivne olla.

      Telefon helises, katkestades Sarah’ mõtterännakud. Ta asetas oma klaasi vanale logisevale lauale ja sirutas käe igivana numbrikettaga raske telefoni järele, mis oli olnud verandal kasutamiseks nii kaua, kui ta mäletas. Ja jääb sinna vist igaveseks. Telefonifirma peaks tulema ja ütlema, et nad ei või seda kasutada.

      Tõenäoliselt oli see advokaat. Neid inimesi oli vähe, kes teadsid, et ta kodus on. Vanemad? Kuid nemad on Amsterdamis. Rob? Aga tema on New Yorgis tööl – Sarah oli lubanud teda sinna varsti vaatama minna. Sarah’ Šoti sõbrad?

      President? Ainult et Wes Poe ei helistanud just sageli.

      Tegelikult ei teadnud mitte keegi tema Tennessee sõpradest ega sugulastest, et ta Night’s Landingis tagasi on. Ainult nädal oli möödunud – Sarah’ reisijärgne ajavahest tingitud väsimus hakkas taanduma.

      Ta tõstis telefonitoru kõrva äärde, kuid tal ei lastud tere öelda. „Sarah.“ Ta tundis vaevu oma venna ära. „Jumal …“ Venna hääl oli nõrk ja ta hingeldas. Sarah hoidis telefonitoru tugevasti peos. „Rob? Mis lahti? Mida …“

      „Ma sundisin Nate’i sulle helistama. Mina … neetud!“

      „Kas sa oled New Yorgis?“ Sarah kuulis taustal sireene huilgamas ja inimesi kisendamas ning ta tundis, kuidas paanika võtab vähehaaval temas võimust.

      „Rob, räägi minuga! Mis toimub? Kes on Nate?“

      Üks paks kimalane maandus Sarah’ klaasi servale. Sarah ei suutnud hingata ega mõelda, kui ta oma venna vastust ootas.

      „Mind tulistati. Minuga saab kõik korda.“

      „Rob!“ Sarah kargas püsti. „Rob, kus sa oled? Mida ma teha saaksin?”

      Telefonis kostis veel üks hääl. „Preili Dunnemore? Olen Nate Winter. Töötan teie vennaga koos. Kas olete kellegagi koos?“

      „Ei. Ei, olen siin üksi. Rob …“

      „Ta tahtis, et te kuuleksite seda uudist tema enda käest. Parameedik on praegu tema juures. Me peame minema hakkama. Ma helistan teile esimesel võimalusel, kui mul juba rohkem informatsiooni on.“

      „Oodake – ärge pange toru ära! Kus teda tulistati? Kui halvad lood temaga on?“

      „Ta sai kuuli vasakule poole ülakõhtu.“

      Nate Winteri hääl oli ametlik ja ta kõneles ilma emotsioonideta, kuid Sarah luges sellest välja lisaks muudki. Valu ja õudu.

      „Parameedikud juba tulevad mulle järele. Vabandust, ma pean nüüd minema. Me anname teile lisateavet. Luban seda.“

      Mehe sõnad jõudsid Sarah’le kohale. „Kas teid ka tulistati? Mu jumal …“

      Telefoniliin jäi tummaks.

      Sarah’ käed värisesid nii väga, et tal oli raskusi telefonitoru käes hoidmisega. Kas Nate Winter oli samuti föderaalagent? Sarah teadis oma venna tööst väga vähe. Vend teadis tema tööst isegi veel vähem. Ajaloolise aja arheoloogia – vend võiks öelda, et ta isegi ei tea, mis see on. Traditsiooniline arheoloogia uurib eelajaloolisi inimesi ja