Название | Uhkus ja eelarvamus |
---|---|
Автор произведения | Jane Austen |
Жанр | Контркультура |
Серия | |
Издательство | Контркультура |
Год выпуска | 0 |
isbn | 9789985350676 |
„Usun küll. Ta on juba praegu preili Elizabeth Benneti pikkune või pikemgi.”
„Oh, kuidas ma igatsen teda jälle näha. Ma pole kunagi kellestki rohkem rõõmu tundnud. Milline jume! Kui head kombed! Kui ääretult arenenud oma vanuse kohta! Ta klaverimäng oli lihtsalt võrratu.”
„Mind hämmastab,” ütles Bingley, „kust noored daamid küll võtavad selle kannatuse, et end nii tohutult arendada, nagu nad seda kõik teevad.”
„Kas siis kõik noored daamid on arenenud? Armas Charles, mida sa sellega mõtled?”
„Jah, minu meelest on nad kõik väga arenenud. Kõik nad maalivad pilte, õmblevad välja ja punuvad rahakotte. Ma ei tea õieti ühtegi, kes seda kõike ei oska, ja ma pole mitte kunagi kuulnud ühestki noorest daamist, kelle kohta kohe alguses ei kinnitata, et ta on äärmiselt arenenud.”
„Selles nimekirjas, mida sa praegu tavalise arengutaseme kohta andsid, on liigagi palju tõtt,” ütles Darcy. „Seda sõna kasutatakse paljude naiste kohta, kes seda millegi muuga ära ei teeni kui rahakottide punumise või väljaõmblemisega. Aga sinu hinnanguga daamide kohta üldse ei taha ma mitte sugugi nõustuda. Ma ei saa väita, et kogu minu tutvusringkonnas oleks rohkem kui pool tosinat niisugust, kes on tõesti arenenud.”
„Mina ka mitte, see on kindel,” ütles preili Bingley.
„Sel juhul peab teie kujutlus arenenud naisest hõlmama veel väga palju muud,” järeldas Elizabeth.
„Jah, see hõlmabki väga palju muud.”
„Jaa, muidugi!” hüüdis Darcy truu sekundant. „Kindlasti ei saa tõeliselt arenenud naiseks pidada kedagi, kes kaugelt ei ületa kõike seda, mida me tavaliselt näeme. Tõeline naine peab põhjalikult tundma muusikat, oskama laulda, joonistada, tantsida ja tundma tänapäeva keeli, et selle sõna vääriline olla. Ja lisaks kõigele sellele peab tema olekus ja tema kõnnakus, tema hääletoonis, tema kõnes ja sõnavalikus olema see eriline miski, ilma milleta niisugune hinnang on ainult poolikult teenitud.”
„Kõik see peab tal olema,” lisas Darcy, „ja ikkagi peab kõige selle juurde kuuluma veel midagi tuumakamat, mis tuleneb vaimu harimisest laia lugemuse läbi.”
„Ma ei imesta enam, et te tunnete ainult kuut tõeliselt arenenud naist. Nüüd ma pigem imestan, et te üldse mõnda niisugust tunnete.”
„Kas te olete siis nõnda karm omaenda suguõdede vastu, et kahtlete kõige selle võimalikkuses?”
„Mina pole iial niisugust naist näinud. Mina pole iial näinud selliseid võimeid, niisugust maitset, niisugust püsivust ja elegantsi, nagu teie neid kirjeldate ühes isikus ühendatuna.”
Proua Hurst ja preili Bingley mõlemad protestisid häälekalt Elizabethi ebaõiglase kahtluse vastu ja kinnitasid ühest suust, et tunnevad paljusid naisi, kes sellele kirjeldusele vastavad, mispeale härra Hurst nad korrale kutsus, tehes tõsiseid etteheiteid tähelepanematuse pärast käimasoleva kaardipartii vastu. Kuna kogu vestlus seejärel välja suri, lahkus Elizabeth peagi toast.
Niipea kui uks oli tema järel sulgunud, ütles preili Bingely: „Eliza Bennet on niisugust tüüpi naine, kes püüab tõsta oma väärtust vastassoo silmis omaenda soo alavääristamisega. Ja ma pean ütlema, et see avaldab paljude meeste peale mõju. Aga minu arvates on see madal võte, väga vääritu vigur.”
„Pole kahtlust, et omajagu vääritust on kõigis neis vigurites, milleni daamid mõnikord laskuvad, et tähelepanu köita,” vastas Darcy. „Kõik, mis iganes sarnaneb kavaldamisega, on põlastusväärne.”
Vastus ei rahuldanud preili Bingleyt sel määral, et ta oleks soovinud kõneainet jätkata.
Elizabeth tuli veel kord alla ainult selleks, et teatada õe tervise halvenemisest, mistõttu ta tema juurest enam lahkuda ei saavat. Bingley soovitas jalamaid härra Jonesi järele saata, tema õed aga, veendunud, et maatohtri nõuannetest mingit kasu pole, soovitasid läkitada kulleri pealinna, ühe kõige kuulsama arsti järele. Sellest ei tahtnud Elizabeth kuuldagi. Aga majaperemehe ettepaneku suhtes polnud ta nii tõrges. Lõpuks otsustati, et kui preili Benneti tervis öö jooksul silmanähtavalt ei parane, kutsutakse kohe hommikul vara härra Jones. Bingley oli päris mures, tema õed aga omaenda kinnitust mööda lausa ahastuses. Kuid pärast õhtusööki leevendasid nad oma kurvameelsust duettide laulmisega. Bingley aga ei leidnud oma südamevalule muud kergendust, kui andis majapidajale korralduse, et haige daami ja tema õe eest tuleb hoolitseda suurima püüdlikkusega.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.