Uhkus ja eelarvamus. Jane Austen

kokku langevad, aga nüüd on mul ometi tekkinud eriarvamus meie kahe noorema tütre suhtes, kes minu arvates on ebatavaliselt lollid.”

      „Armas härra Bennet, sa ei saa ometi nii noortelt tüdrukutelt oodata samasugust arukust kui nende isalt ja emalt. Olen kindel, et kui nad meie ikka jõuavad, ei hooli nad ohvitseridest rohkem kui meie praegu. Mäletan aega, kus punakuued ka mulle endale kangesti meeldisid, ja südamepõhjas meeldivad nad mulle praegugi. Kui mõni tragi noor viie-kuue tuhande naelase sissetulekuga kolonel mõnd minu tütart kosiks, ma ei ütleks talle ära. Tol õhtul Sir Williami juures jättis kolonel Forster oma mundriga minu arvates väga hea mulje.”

      „Oh mamma,” hüüdis Lydia, „tädi ütleb, et kolonel Forster ja kapten Carter ei käi enam nii sageli preili Watsoni juures kui alguses. Nüüd pidi tädi neid väga tihti nägema Clarke’i raamatupoes.”

      Proua Bennetit takistas vastamast sisseastuv teener, kes tõi kirjakese Jane’ile. Kiri oli Netherfieldist ja selle tooja jäi vastust ootama. Proua Benneti silmad hiilgasid rõõmust, ja sellal kui tütar kirja luges, pahvatas ta õhinal:

      „Kellelt see on, Jane? Milles on asi? Mis ta kirjutab? Kiiremini, Jane, räägi meile ka. Kiiremini, kallis.”

      „See on preili Bingleylt,” ütles Jane ja luges siis kirja valjusti ette.

      Armas sõbranna!

      Kui teil ei jätku halastust, et täna koos Louisa ja minuga lõunat süüa, ähvardab oht, et meie teineteist elupäevade lõpuni vihkama jääme, sest kui kaks naist peavad veetma terve päeva nelja silma all, ei lõpe see kunagi ilma tülita. Kui te selle kirja kätte saate, tulge niipea kui võimalik. Minu vend ja tema sõber lõunatavad täna ohvitseridega.

       Alati teie

       Caroline Bingley

      „Ohvitseridega!” kiljatas Lydia. „Imelik, miks tädi meile sellest ei rääkinud.”

      „Söövad väljas!” ütles proua Bennet. „Kui kahju!”

      „Kas ma võin võtta tõlla?” küsis Jane.

      „Ei, kallis,” ütles proua Bennet, „sul on targem minna ratsa, sest ilm kisub vihmale ja siis tuleb sul paratamatult ööbima jääda.”

      „See oleks hea plaan,” ütles Elizabeth, „kui vaid kindlasti teaks, et nad talle kojusõiduks oma tõlda ei paku.”

      „Ei nad paku midagi! Džentelmenid ju sõidavad härra Bingley kalessiga Merytoni, Hurstidel aga omal hobuseid ei ole.”

      „Parema meelega läheksin küll tõllaga.”

      „Kullake, ma olen kindel, et isa ei saa sulle hobuseid anda. Neid läheb farmis vaja, eks ole ju, härra Bennet.”

      „Nad on niikuinii hoopis sagedamini farmis kasutusel kui minu käes.”

      „Aga kui nad täna sinu käes on,” ütles Elizabeth, „siis langeb ema vastuväide ära.”

      Lõpuks pressis Elizabeth isalt välja tunnistuse, et hobuseid läheb mujal vaja. Seetõttu oli Jane sunnitud minema ratsa, ja ema saatis teda ukseni, lootusrikkalt halba ilma ennustades. Need lootused läksidki täide. Vaevalt oli Jane teele asunud, kui hakkas kõvasti sadama. Õed muretsesid, aga ema rõõmustas. Sadu jätkus vahetpidamata õhtu läbi. Jane ilmselt ei saanud koju tulla.

      „See oli mul tõesti õnnelik idee!” kordas proua Bennet ühtepuhku, nagu oleks ta ise vihma välja nõidunud. Aga alles järgmisel hommikul sai ta teada, kui ülimalt õnnelikud tagajärjed ta sepitsusel tegelikult olid. Vaevalt jõuti hommikulauast tõusta, kui teener tõi Elizabethile Netherfieldist järgmise sõnumi:

      Armas Lizzy!

      Ma tunnen ennast täna hommikul väga halvasti, arvatavasti seepärast, et sain eile üdini märjaks. Minu lahked sõbratarid ei taha kuuldagi, et ma koju tulen, enne kui tervis paraneb. Niisamuti nõuavad nad, et härra Jones mind läbi vaataks, seepärast ärge ehmatage, kui kuulete, et ta on minu juures käinud. Peale kibeda kurgu ja peavalu pole mul tegelikult küll häda midagi.

       Teie jne

      „Noh, armas naine,” ütles härra Bennet, kui Elizabeth oli kirja valjusti ette lugenud, „kui sinu tütar raskesti haigestub, kui ta sureb, siis on lohutuseks teadmine, et kõik see sündis härra Bingley püüdmiseks ja sinu käsul.”

      „Tema elu pärast ma nüüd küll ei karda. Tühise külmetuse kätte ei sure keegi. Tema eest hoolitsetakse hästi. Niikaua kui ta sinna jääb, on kõik korras. Kui sa mulle tõlla annad, lähen teda vaatama.”

      Õe pärast tõsist muret tundes otsustas Elizabeth Netherfieldi minna, kuigi tõlda polnud võimalik saada. Kuna ta ei osanud ratsutada, ei jäänud muud üle kui minna jalgsi. Ta tegi oma otsuse teatavaks.

      „Kuidas sulle võib nii rumal mõte pähe tulla?” hüüdis ema. „Mõtle kui porine praegu on. Kui sa sinna jõuad, ei kõlba sul inimeste silma alla ilmuda.”

      „Jane’i jaoks kõlban küll, ja muu mind ei huvita.”

      „Kas see on vihje, Lizzy, et ma saadaksin hobuste järele?” küsis isa.

      „Mitte sugugi. Mul pole jalutuskäigu vastu midagi. Kui tõesti asja on, pole see mingi kaugus – ainult kolm miili. Ma olen lõunaks tagasi.”

      „Sinu tormiline hea tahe äratab imetlust,” märkis Mary, „aga iga tundepuhangut juhtigu siiski mõistus. Minu arvates peavad meie pürgimised alati olukorra nõudmistega vastavuses olema.”

      „Me saadame sind Merytonini,” teatasid Catherine ja Lydia. Elizabeth nõustus selle saatjaskonnaga ja kolm noort daami asusid teele.

      „Kui me kiirustame,” ütles Lydia juba teel olles, „siis võib-olla kohtame veel korraks kapten Carterit, enne kui ta ära sõidab.”

      Merytonis mindi lahku. Nooremad sõsarad siirdusid ühe tuttava ohvitseriproua juurde ja Elizabeth jätkas teekonda üksinda, läks kiirel sammul otse üle väljade, ronis üle tarade, kargas kärsitu tuhinaga üle lompide ning leidis end lõpuks Netherfieldi lähistel, jalad väsinud, sukad porised ja palged värskest õhust õhetamas.

      Ta juhatati hommikusöögituppa, kuhu olid kogunenud kõik majalised peale Jane’i. Külalise väljanägemine põhjustas parasjagu hämmeldust. Et ta oli nii vara hommikul nii viletsa ilmaga päris üksinda kolm miili maha kõndinud, tundus proua Hursti ja preili Bingley meelest peaaegu uskumatu, ja Elizabeth tajus selgesti, et nad teda sellepärast südamepõhjas põlastasid. Sellegipoolest võtsid nad teda viisakalt vastu. Härra Bingley olekus aga oli midagi rohkemat kui paljas viisakus, sellest võis välja lugeda heatahtlikkust ja sõbralikkust. Härra Darcy oli väga sõnaaher ja härra Hurst päris tumm. Esimese tunnetes segunes imetlus, mida äratas Elizabethi jalutuskäigust särav jume, kahtlusega, kas asjaolud ikka õigustavad nii pikka üksildast matka. Teine mõtles ainult oma hommikueine peale.

      Küsimused õe tervise kohta ei toonud just eriti julgustavaid vastuseid. Preili Bennet oli öösel halvasti maganud, ja ehkki ta voodisse ei jäänud, oli tal kõrge palavik, mis ei lubanud toast väljuda. Elizabethil oli hea meel, et teda kohe üles juhatati. Üksnes kartusest omastele muret ja ebamugavusi valmistada polnud Jane oma kirjas söandanud mõista anda, kui väga ta niisugust külaskäiku ootas, ja rõõmustas nüüd südamest, kui õde sisse astus. Suurt vestlejat temast aga polnud, ja kui preili Bingley õed kahekesi jättis, ei suutnud ta muud kui väljendada oma tänutunnet selle erakordse lahkuse puhul, millega teda koheldi. Elizabeth hoolitses haige eest vaikides.

      Pärast hommikusööki tulid härra Bingley mõlemad õed haigetuppa. Ja Elizabethki hakkas nende vastu sümpaatiat tundma, nähes, millise kiindumuse ja hoolitsusega nad Jane’isse suhtusid. Saabus apteeker, ja nagu arvata võis, teatas pärast haige läbivaatamist, et on tegemist tugeva külmetusega, millest tuleb katsuda jagu saada. Ta soovitas Jane’il voodisse heita ja lubas ravimeid saata. Seda nõu võeti varmalt kuulda, sest palavik andis ennast