Uhkus ja eelarvamus. Jane Austen

mille Elizabeth pärast üsna nõrka tõrjumist ka vastu võttis. Samas aga väljendas Jane nii kibedat kahetsust õe lahkumise pärast, et preili Bingleyl ei jäänud muud üle kui tõlla pakkumine tagasi võtta ja paluda, et Elizabeth esialgu Netherfieldi jääks. Elizabeth nõustus südamest tänades ja teener saadeti Longbourni, et kodustele sõna viia ja mõningaid riietusesemeid järele tuua.

      8

      Kella viie ajal läksid mõlemad daamid ümber riietuma ja pool seitse kutsuti Elizabeth lõunasöögile. Kõigile viisakaile järelepärijatele, kelle hulgas härra Bingley Elizabethi rõõmuks ilmselt kõige murelikum paistis olevat, ei saanud neiu kahjuks eriti rahustavaid vastuseid anda. Jane’i seisukord polnud põrmugi paranenud. Seda kuuldes korrutasid härra Bingley õed kolm-neli korda, kui kahju neil on, kui kole asi on tõsine külmetushaigus ja kui väga nad ise haigusi kardavad. Ja sellega nende huvi piirduski. Ükskõikus, millega härra Bingley õed suhtusid Jane’isse, niipea kui haige neil silma alt ära oli, taastas täies ulatuses Elizabethi esialgse ebasümpaatia.

      Nende daamide vend oli õieti ainuke seltskonna liige, kes temas teatavat poolehoidu äratas. Noormehe mure Jane’i pärast oli silmanähtav. Tema tähelepanelikkus Elizabethi enda vastu oli äärmiselt meeldiv ega lasknud tal end tunda pealetükkiva sissetungijana, kelleks teised teda tema arvates pidasid. Keegi peale härra Bingley ei teinud temast suuremat välja. Preili Bingley pühendus tervenisti härra Darcyle, ja peaaegu sedasama võis öelda ka proua Hursti kohta. Härra Hurst ise, kes pandi Elizabethi lauanaabriks, oli laisk inimene, kes elas ainult söömisele, joomisele ja kaardimängule. Kui ta avastas, et Elizabeth ei hooli raguust ja eelistab lihtsamat rooga, kaotas ta tema vastu igasuguse huvi.

      Kohe lauast tõustes ruttas Elizabeth tagasi Jane’i juurde, ja niipea kui uks tema järel sulgus, hakkas preili Bingley teda õelalt taga rääkima. Tema käitumine mõisteti karmilt hukka kui upsakuse ja häbematuse tipp. Tal ei olnud ei vestlusoskust, ei stiili, ei maitset ega välist veetlust. Proua Hurst jagas seda arvamust ja lisas:

      „Ühesõnaga, tema juures pole muud kiiduväärset kui head jalad. Ma ei unusta ilmaski, missugune ta täna hommikul oli. Ta nägi välja peaaegu nagu metslane.”

      „Täpipealt, Louisa. Ma suutsin ennast hädavaevalt vaos hoida. Mis mõtet oli temal üldse siia tulla! Trampida mööda maanteed ainult seepärast, et õde on külmetunud! Ja kui sassis ta juuksed olid!”

      „Jah, ja alusseelik! Ma loodan, et sa märkasid ta alusseelikut, kuue tolli kõrguselt paksu mudaga koos, usu mind! Kleidiserv oli madalamale venitatud, et välja ei paistaks, aga see ei aidanud.”

      „See pilt on võib-olla küll täpne, Louisa,” ütles Bingley, „aga mina ei märganud midagi. Minu meelest nägi preili Bennet, kui ta hommikul siia sisse tuli, erakordselt hea välja. Mudane seelikuserv jäi mul täiesti tähele panemata.”

      „Aga teie, härra Darcy, kahtlemata märkasite,” ütles preili Bingley. „Mul on tunne, et teie küll ei tahaks oma õde niisuguses skandaalses seisundis näha.”

      „Muidugi mitte.”

      „Kõndida maha kolm miili või neli miili või viis miili või kui palju seda maad on, poolest säärest saati poris, ja üksinda, ihuüksinda! Mis ta sellega õige mõtleb? Mulle tundub, et see ei näita muud kui tülgastavalt edevat isepäisust, tüüpiliselt provintslikku hoolimatust oma väljanägemise suhtes.”

      „See näitab suurt õelikku kiindumust, mis on iseendast väga meeldiv,” ütles Bingley.

      „Ma kardan väga, härra Darcy,” jätkas preili Bingley poolsosinal, „et see vahejuhtum kahandas tublisti teie huvi tema kaunite silmade vastu.”

      „Mitte sugugi,” vastas härra Darcy. „Kehaline liikumine oli nad ilusasti särama pannud.”

      Nende sõnade peale valitses viivu aega vaikus, siis võttis proua Hurst jälle vestluse üles:

      „Jane Bennetist ma pean sügavalt lugu, sest ta on tõesti väga armas neiu, ja ma soovin kõigest südamest, et ta õnnelikult mehele saaks. Kuid ma kardan, et niisuguse isa ja ema ja nii vähenõudliku suguseltsiga pole tal vist mingeid väljavaateid.”

      „Sa nagu ütlesid, et ta tädimees on Merytonis advokaat?”

      „Jah, ja on veel onu, kes elab kuskil Cheapside’i kandis.”

      „No see on trump!” lisas õde ja mõlemad naersid südamest.

      „Minupärast olgu neil või terve Cheapside onusid täis,” hüüdis Bingley, „nende meeldivust ei kahanda see kriipsuvõrragi.”

      „Kuid nende väljavaateid vähegi positsioonikat meest leida kahandab see siiski olulisel määral,” ütles Darcy.

      Selle peale ei vastanud Bingley sõnagi, aga tema õed kiitsid selle arvamuse palavalt heaks ja heitsid oma kalli sõbranna labaste sugulaste kulul veel tükk aega nalja.

      Lahkudes söögisaalist, siirdusid mõlemad daamid taas puhkenud hellusetuhinas jälle haigetuppa ja istusid seal, kuni neid kutsuti kohvi jooma. Jane tundis end ikka veel väga halvasti ja Elizabeth ei raatsinud tema juurest hetkekski lahkuda, enne kui ta hilja õhtul kergendustundega nägi, et haige on uinunud. Rohkem küll sündsuse pärast kui meelelahutust otsides pidas ta tarvilikuks ka ise korraks alla minna. Elutuppa astudes leidis ta kogu seltskonna kaardilauas, kuhu tedagi kohe kutsuti. Aga kuna ta kartis, et mäng käib liiga kõrgete panuste peale, lükkas ta kutse tagasi, ja õde vabanduseks tuues lubas aega veeta raamatuga, niipaljukest kui tal üldse on võimalik alla jääda. Härra Hurst vaatas teda imestunult.

      „Kas te eelistate lugemist kaardimängule? See on väga haruldane.”

      „Preili Eliza Bennet põlastab kaardimängu,” ütles preili Bingley. „Ta on kirglik lugeja ega leia meelelahutust millestki muust.”

      „Ma ei ole ära teeninud niisugust kiitust ega ka niisugust hukkamõistu!” hüüdis Elizabeth. „Ma ei ole üldse suur lugeja ja ma tunnen rõõmu paljudest muudestki asjadest.”

      „Õe põetamine on kindlasti üks asi, mis teile rõõmu pakub,” ütles Bingley, „ja ma loodan, et tema kiire paranemine suurendab seda veelgi.”

      Elizabeth tänas teda kõigest südamest ja suundus siis laua juurde, kus lebasid mõned raamatud. Majaperemees oli jalamaid valmis neid veel juurde tooma, pakkuma kõike, mida ta raamatukogu sisaldas.

      „Teie hüvangu ja omaenda maine pärast soovin, et mu kogu oleks suurem. Aga ma olen laiskvorst, ja kuigi mul pole neid eriti palju, on neid ikkagi rohkem, kui ma iganes jõuan lugeda.”

      Elizabeth tõttas kinnitama, et talle jätkub täiesti neistki, mis parajasti toas on.

      „Mind paneb imestama, et meie isast jäi järele nii vähe raamatuid,” ütles preili Bingley. „Aga milline võrratu kogu on teil Pemberleys, härra Darcy!”

      „See peaks päris hea olema,” vastas nimetatud džentelmen. „See on paljude sugupõlvede kogutud.”

      „Aga te ise olete ju sinna nii palju juurde muretsenud. Alatasa te ostate raamatuid.”

      „Ma ei mõista, kuidas võib tänapäeval perekonna raamatukogu hooletusse jätta.”

      „Hooletusse jätta? Te ei jäta kindlasti mitte midagi hooletusse, mis võib suurendada selle suursuguse maja võlu. Charles, kui sa kord omale maja ehitad, soovin, et see oleks kas või pooltki nii kütkestav kui Pemberley.”

      „Seda soovin minagi.”

      „Aga ma tõesti soovitaksin sulle osta krunt selles ümbruskonnas ja võtta Pemberleyst eeskuju. Inglismaal pole kaunimat krahvkonda kui Derbyshire.”

      „Kõigest südamest nõus. Ma ostan Pemberley enda, kui Darcy seda müüa kavatseb.”

      „Ma räägin ainult võimalustest, Charles.”

      „Jumala eest, Caroline, minu arvates on kergem