Sõjaline talent. Sari "Orpheuse Raamatukogu". Jack Mcdevitt

      Ta oli kena, bürokraatlikul, hästi väljapeetud moel. «Härra Benedict, meie kaastunne teile onu kaotuse puhul.» Paus. «Ta oli Brimbury & Conni jaoks hinnatud klient ja sõber samaaegselt. Me tunneme temast puudust.»

      «Me kõik tunneme temast puudust,» ütlesin.

      Pilt noogutas pead. Tema huuled värisesid ja kui ta uuesti rääkima hakkas, oli tema hääles küllalt ebakindlust, veenmaks mind, et vaatamata ametlikule kõnemaneerile oli seal piisavalt ehedaid tundeid. «Me soovisime teid teavitada, et teid on nimetatud tema omandi ainupärijaks. Teil on vaja esitada ettenähtud dokumendid vastavalt käesoleva ülekande lisadele.» Ta näis natuke võbelevat. «Me oleme alustanud protseduure Gabrieli ametlikult surnuks kuulutamiseks. See võtab loomulikult natuke aega. Kohtud pole kuigi agarad otsustama kadunud inimeste juhtumite osas isegi taolises olukorras. Igatahes soovime me olla valmis teid esindama nii ruttu kui võimalik. Seega võiksite meile dokumendid edastada viivitamatult.» Ta võttis istet ja sättis oma seelikut. «Teie onu jättis meie kätte hoiule ka pitseeritud sõnumi, teile edastamiseks tema surma korral. See aktiveeritakse käesoleva ülekande lõppedes teie hääle peale. Öelge lihtsalt… mida iganes. Palun ärge kõhelge meid informeerimast, kui me saame veel millegagi abiks olla. Ja härra Benedict –» ta tasandas oma hääle sosinaks «– ma tunnen temast tõsiselt puudust.»

      Ma peatasin ülekande, tegin proovi, sättisin pilti ja istusin seejärel tükk aega, enne kui klapid uuesti pähe panin.

      «Gabe.»

      Valgus tuhmus ja ma olin vanas teise korruse töötoas, tagasi kodus, istusin pehmes toolis, mis oli kunagi olnud mu lemmik. Näis, justkui poleks midagi muutunud: paneelidega kaetud seinad olid tuttavad, nagu ka raske antiikne mööbel ja mahagonivärvi kardinad. Kaminas praksus tuli. Ja Gabriel seisis mu kõrval.

      Ta oli peaaegu käeulatuses, pikk, kõhn ja hallim kui ma mäletasin, nägu poolenisti varjus. Ta puudutas mu õlga ja vajutas sellele. «Tere, Alex.»

      See oli simulatsioon. Aga sel hetkel ma tajusin, kuivõrd ma hakkan sellest vanast kaabakast puudust tundma. Mu tunded olid segasevõitu. Ja see oli üllatav – ma kujutasin pigemini ette, et Gabe lepib oma ebaõnnega ilma kellelegi emotsioonidest nõretavat hüvastijätusõnumit saatmata. See polnud tema moodi.

      Ma tahtsin illusiooni katkestada, lihtsalt istuda ja vaadata, aga sa pead vastama või muidu reageerib pilt su vaikimisele korraldusega midagi öelda või siis kinnitusega, et kõik on korras. Mul polnud seda tarvis. «Tere, Gabe.»

      «Kuna ma juba siin olen,» sõnas ta mornilt, «siis arvatavasti on midagi valesti läinud.»

      «Mul on kahju,» vastasin.

      Ta kehitas õlgu. «Juhtub. Ajastus muidugi ei saaks halvem olla, aga sa ei saa alati kõike kontrollida. Ma oletan, et sul on üksikasjad olemas. Või siis ka mitte, kui järele mõtlema hakata. Seal, kuhu ma lähen, võib juhtuda, et me lihtsalt kaome ja meist ei kuulda enam kunagi.»

      Jah, mõtlesin ma. Aga mitte just nii, nagu sa arvad. «Kuhu sa minna kavatsed?»

      «Jahilkäigule. Looritatud Daami udukogusse.» Ta vangutas pead. Ja oli näha, et ta oli haaratud kahetsusest. «Ikka täitsa uskumatu, Alex, kuidas asjad mõnikord välja kukuvad. Ma loodan, et see, mis juhtus, juhtus tagasiteel. Ma ei tahaks surra enne, kui ma selle asja selgeks saan.»

      Palve – sest seda see oli – rippus õhus. «Sa ei jõudnud Saraglia kosmosejaama,» ütlesin ma.

      «Oh.» Ta kulm tõmbus kortsu ja ta näis kühmu vajuvat. Ta keeras mulle selja, läks teisele poole kohvilauda, mis oli majas olnud aastaid, ja sättis end minu vastas kangelt tooliservale. «Kahju.»

      Ta oli jäänud aeglasemaks: tema liigutused olid kaalutletumad ja tema muidu nii elevil ilme oli otsekui kainestunud. Mul oli raske vahet teha, kas need olid vananemise tundemärgid või lihtsalt reaktsioon uudisele tema surmast. Igatahes oli meie vestlusel teatav väsimuse alatoon, ebakindluse ja lõpetamatuse tunne.

      «Sa näed hea välja,» ütlesin õõnsalt. Asjaolusid arvestades oli see tegelikult õõvastav vahemärkus. Tundus, et ta ei pannud seda tähele.

      «Mul on kahju, et me ei saanud veel viimast kordagi omavahel vestelda. Simulatsioon on kehv aseaine.»

      «Jah.»

      «Me oleks võinud paremini läbi saada.»

      Selle peale oli raske midagi kosta. Ta oli olnud ainus lapsevanem, keda ma olin teadnud, ja meil olid olnud tüüpilised probleemid. Aga lisaks oli veel midagi: Gabe oli olnud idealist. «Sa oskasid asjad väga keeruliseks ajada,» ütles ta. Ta pidas silmas minu tulusat tööd haruldaste muististe vahendamisel erakollektsionääridele. Tema hinnangul oli see tegevus moraalselt väär.

      «Ma pole ühtegi seadust rikkunud,» tähendasin. Vaidlus oli mõttetu: mida tahes ma ka poleks öelnud, ta poleks seda mõistnud. Gabe oli taoliste sõnumite jaoks nüüd kättesaamatu. Järele oli jäänud üksnes illusioon.

      «Küllap sa oleks rikkunud mõnda siinset seadust. Ükski valgustatud ühiskond ei lubaks tegeleda taoliste asjadega ilma reegleid kehtestamata.» Ta hingas sügavalt sisse ja aeglaselt välja. «Las see jääda. Ma maksin oma põhimõtete eest kõrgemat hinda, kui oleksin soovinud, Alex. See oli kaua aega tagasi.»

      Inimkuju mu ees polnud muud kui tarkvara, see teadis üksnes seda, mida mu onu oli teadnud salvestuse hetkel. Sel polnud õrna aimugi põhimõtetest, millest see kõneles, sel polnud mingit ettekujutust kahetsusest, mida mina tundsin. Aga see võimaldas talle midagi, mida ma ise oleksin kangesti soovinud teha. «Anna andeks,» ütles ta. «Kui ma saaksin asju parandada, siis jätaksin selle vaidluse sinnapaika.»

      «Aga sa ei kiidaks ikkagi mu tegevust heaks.»

      «Loomulikult.»

      «Hea küll.»

      Ta naeratas ja kordas mu kommentaari rahulolevalt. «Sul on veel lootust, Alex.» Ta tõusis, avas baarikapi ja võttis sealt pudeli ning kaks klaasi. «Mindinmist,» ütles ta. «Sinu lemmik.»

      Oli tore olla kodus.

      Ma rikkusin selle simulatsiooniga oma isiklikku reeglit: ma andusin kujutlusele ja lubasin endale illusiooni aktsepteerimist tõelisusena. Ma taipasin, kuivõrd ma olin puudust tundnud majasügavuses asuvast puitpaneelide ja raamatutega kaetud seintega töötoast. See oli alati olnud üks mu lemmiktubasid. (Teine oli pööningul, maagiline koht, kus ma olin palju kordi pingsalt jälginud metsa, et märgata lähenevaid lohesid või vaenlase sõdureid.) See lõhnas männipuidu ja värskete riidest kardinate, vanade raamatukaante ja põlenud puu järele. Töötuba oli täis eksootilisi fotosid: hüljatud ja väätide alla mattunud tempel, mida valvas rõlge ebajumalakuju, mis näis koosnevat peamiselt kõhust ja hammastest; purunenud sammas keset muidu tühja kõrbe; kahe kuu all seisva püramiidi jalamile kogunenud väike grupp. Reproduktsioon Marcrossi maalist, mis kujutas surematut sõjalaeva Corsariust, rippus seinal koos vineertahvlitesse graveeritud visanditega meestest ja naistest, kellega Gabe oli koos töötanud. (Vineeri graveerimine oli olnud üks tema hobisid. Mu vanas magamistoas oli üks tema töö, mis kujutas mind umbes nelja-aastasena.)

      Ja töötoas oli alati muistiseid: mänguasju, arvuteid, lampe, raidkujusid, mille Gabe oli välja kaevanud erinevatest leiukohtadest. Isegi praegu nägin ma silindrikujulist, kühmudega kaetud eset klaasist vitriinis.

      Ma tõstsin tema poole klaasi. Ta tõstis enda oma ja meie pilgud kohtusid põgusalt. Ma võinuks peaaegu uskuma jääda, et olime Gabe’iga viimaks ometi ära leppinud. Jook oli soe, väga mahe ja maitses nagu möödaläinud aeg.

      «Sa pead midagi tegema,» ütles Gabe.

      Ta seisis VanDyne’i maali ees, mis kujutas Point Edwardi varemeid. Teate küll seda – mustaks tõmbunud rusud punakaskuldsete ringide ja trobikonna hõbedaste kuude all. Sellisena, nagu need leiti rünnaku järel.

      Tool oli ebamugav. Täiesti ebatavaliselt ebamugav, enam-vähem nagu Mindinmist oli ülimalt hea. See efekt tekkib asjadega, mida tegelikkuses