Sõjaline talent. Sari "Orpheuse Raamatukogu". Jack Mcdevitt

Chulohn sealt oma juhendajaid: Phillips ja Mushallah ja Otikapa. Mushallah oli olnud vaikne, tujukas mees, vilavate silmade ja jäikade veendumustega, kellele oli meeldinud väidelda iga õpilasega, kes söandas kahelda keerukas argumentatsioonis, mis tõendas Jumala olemasolu loogika abil.

      Kaugemalt leidis ta John Pannelli ja Crag Hovei ja teised. Põrmuks saanud. Ka kogu maailma teoloogia ei muutnud seda.

      Chulohn vaatas imestunult Thasangelesi, kes seisis kannatlikult lumesajus, käed sügavale taskutesse surutud, ilmselt ümbrusest mõjutamata. Kas ta üldse adus, mida tähendas sellises kohas viibimine? Kloostriülema ilmes puudus vähimgi vihje kahjutundele. Chulohn polnud kindel, kas ta oleks soovinud, et tema enda usk oleks olnud niivõrd tugev…

      Ebamugav tähelepanek: patune klammerdumas patu külge.

      Surnuaial oli arvutu hulk hauakive, paljud neist sajanditevanused. Siin oli paljusid, kellele Chulohn oleks pidanud väljendama lugupidamist, kuid nüüd soovis ta kannatamatult tagasi pöörduda; võibolla kiirelt halveneva ilma tõttu, võibolla soovimatusest rohkem näha. Ja juhtumisi sattus tema pilk ümber pöörates ja tagasiteele asudes ühele kividest ja ta märkas midagi, mis ei sobinud, kuigi ta ei osanud kohe sõnastada, mis see täpselt olla võiks. Ta kõndis hauakivini ja silmitses selle graveeringut:

      Jerome Courtney

      Surnud 11 108 A. D

      Haud oli sada kuuskümmend standardaastat vana. Küllaltki värske Püha Antoniuse mõõdupuu järgi. Aga graveering polnud täielik. Ordu märk oli puudu.

      Piiskop uuris hauakivi ja pühkis maha vähese lume, mis võis katta graveeringut.

      «Ära näe vaeva, Cam,» ütles kloostriülem. «Seda pole seal.»

      «Miks mitte?» Chulohn ajas end sirgu, tema esmane hämming andis maad rahulolematusele. «Kes see on?»

      «Ta pole üks meie hulgast. Kitsamas tähenduses.»

      «Ta pole jünger?»

      «Ta pole isegi katoliiklane, Cam. Ma ei usu, et ta üldse usklik oli.»

      Chulohn astus sammu Thasangelesi poole, tulles oma alluvale väga lähedale. «Siis Jumala eest, mida ta siin teeb? Vaimulike hulgas?» See polnud sobilik koht karjumiseks, kuid piiskopi pingutus oma häält kontrollida põhjustas selle piinlikult kiledat murdumist.

      Thasangelesi silmad olid ümmargused ja sinised. «Ta on siin olnud kaua aega, Cam. Ta tuli meie juurde turvapaika otsima ja elas koguduse keskel peaaegu nelikümmend aastat.»

      «See ei selgita, miks ta siia maetud on.»

      «Ta on siia maetud, sest mehed, kelle keskel ta elas ja suri, armastasid teda,» ütles kloostriülem. «Ja nad soovisid, et ta jääks nende hulka.»

      1

      Tulede säras laev möödus Awinspoorist keset ööd. Terve pilv transiitsüstikuid, mis olid koos sellega läbi süsteemi kihutanud, jäid nüüd kiirelt maha. Paljud väitsid hiljem, et olid kinni püüdnud laeval tegutsenud raadiojaama saate, mis oli tehtud toona populaarse ööklubi-teemalise komöödia ainetel. Laev valmistus hüppeks süsteemi kõige välimisema kivise maailma läheduses vahetult pärast hommikusöögiaega ja sisenes Armstrongi dimensiooni täpselt lennuplaani järgi. Laeva pardal oli kaks tuhat kuussada hinge, reisijad ja meeskond.

       – Machias, «Kroonikad, XXII»

      Õhtul, mil me kuulsime, et Capella oli olematusse kadunud, olin ma parasjagu ametis jõuka kliendiga nelja tuhande aasta vanuste keraamiliste vaaside üle tingimisega. Me tegime kauplemisse pausi, et vaadata uudiseid. Tegelikult polnud asja kohta kuigi palju midagi öelda, peale selle, et Capella ei naasnud ootuspäraselt lineaardimensiooni, et viibeaeg oli nüüd juba märkimisväärne ja teadaannet, millega laev ametlikult kadunuks kuulutatakse, võis oodata iga hetk.

      Järgnes nimekiri prominentsetest reisijatest: pardal olid mõned diplomaadid, tuntud sportlased, keegi muusik, kes oli ilmselgelt peast segi läinud juba aastaid tagasi, kuid kelle tööle see kogemus näis ainult kasuks tulevat, õpilaste grupp, kes olid võitnud miskit sorti võistluse, ning rikkurist müstik koos oma meessoost saatjaga.

      Capella kadumine muutus peaaegu otsekohe kõrgema kategooria legendiks. Muidugi oli ette tulnud tunduvalt hullemaid katastroofe. Aga kaks tuhat kuussada suure tähelaevaga reisivat inimest ei olnud surnud selle sõna tavalises tähenduses. Polnud välistatud, et nad tegelikult polnudki surnud. Keegi ei teadnud seda. Ja see asjaolu muutiski tolle sündmuse lummavaks.

      Klient, kelle nime ma enam ei mäleta, vangutas kurvalt pead igapäevaelu ohtude üle ning pöördus kärmelt tagasi oma muinasesemete juurde. Me saime kokkuleppele pigem tema, mitte minu hinnasoovi juures.

      Capella oli olnud kõige uuema tähelaevade tüübi musternäidis – varustatud iga mõeldava ohutusseadmega, äärmiselt võimeka kapteni juhtimise all. Ettekujutus selle muutumisest millekski kummituselaadseks tegi haiget.

      Selliseid asju on juhtunud varemgi. Aga mitte kunagi millegi niivõrd suurega. Ja mitte kunagi nii paljude inimestega. Peaaegu kohe loodi sellest hittlaul. Ja tekkisid teooriad.

      Laev sattus ajasõlme, ütlesid mõned. See ilmub välja millalgi tulevikus ja reisijatel pole aimugi, et on juhtunud midagi ebatavalist. Muidugi, me oleme praeguseks kaotanud laevu juba neetult pikka aega ja ükski pole uuesti välja ilmunud. Seega, kui need liiguvad tulevikku, siis peab see olema päris kauge tulevik.

      Kõige laialdasemalt tõeks peetud arvamus on, et Armstrongi ajamid olid korraga üles öelnud, jättes laeva igaveseks ekslema. (Tabasin end mõttelt, et see oli imeline asi, mida reisijate perekondadele öelda.)

      Oli veel palju erinevaid arvamusi. Capella sattus teise universumisse. Või siis oli toimunud mingisugune tõrge, mis oli visanud laeva mõnda teise galaktikasse (või tõenäolisemalt galaktikatevahelisse tühimikku). Mulle tundus kõige tõenäolisemana niinimetatud rändrahnu teooria: Armstrongi dimensioon ei ole täielik vaakum ja Capella põrkas kokku millegi liiga suurega, et selle kaitsekilbid oleks vastu pidanud.

      Loomulikult pole mul rohkem aimu kui teistel. Olgu põhjus, milline tahes, see oli kokkuvõttes närvidelekäiv ja täiendav asjaolu, miks ma ei sõitnud nende neetud tähelaevadega rohkem kui hädapärast absoluutselt vajalik.

      Järgnevate päevade jooksul oli võrk täis lugusid huvitavatest kokkusattumustest. Keegi mees oli maganud sisse ja jäänud maha süstikust, mistõttu ta ei jõudnud lennule – ta oli tänulik Kõikvõimsale, kes ilmselgelt oli vähem soosiv ülejäänud kahe tuhande kuuesaja inimese suhtes. Laeva kapteni jaoks oli see viimane reis, ta oli kavatsenud teenistusest lahkuda, kui laev jõudnuks oma lõppsihtpunkti Saraglia kosmosejaamas. Keegi naine Rimwaylt kuulutas, et olevat õnnetusele eelneval ööl näinud unes Capella kadumist. (Ta suutis kusjuures oma väited välja mängida selliselt, et see muutus tulutoovaks tööks ja temast sai üks oma ajastu tuntumaid selgeltnägijaid.)

      Ja nii edasi. Me kuulsime läbiviidavast juurdlusest, aga loomulikult oli vähe tõenäoline, et sellest midagi selguks. Kokkuvõttes oli vähe uurimisainest – üksnes reisijate ja kaupade nimekirjad, transpordigraafikud ja muu taoline.

      Reisioperaatorid paiskasid eetrisse värsket statistikat, demonstreerimaks, et reisimine Rigeli ja Sol’i vahet oli turvalisem kui keskmises linnas ringisõitmine.

      Umbes kümmekond päeva pärast laeva kadumist sain ma sõnumi sugulaselt Rimwayl, kellest ma polnud aastaid midagi kuulnud: Kui sa juhtumisi veel ei tea, ütles ta, Gabe oli Capellal. Mul on kahju. Ütle, kui ma saan su heaks midagi teha.

      Sel hetkel jõudis mulle asi lõpuks kohale.

      Hommikul laekus mulle elektrooniline saadetis kahe interaktiivse sõnumikutsega – saatjaks advokaadibüroo Brimbury & Conn, mis selle teate järgi asus Rimwayl. Laadisin need süsteemi ja potsatasin toolile ning panin peakomplekti pähe. Umbes poole meetri kõrgusele põranda kohale tekkis ligikaudu