Sõjaline talent. Sari "Orpheuse Raamatukogu". Jack Mcdevitt

vitraažklaasidega akende maitsekas kvaliteet, toekad marmorsambad, suurte orelite suisa ingellik jõud, avarad kooripealsed – kõik see justkui segas. Siin, kõrgel mäenõlval, sai ta vaadata üle jõeoru, mille entusiasmipuhangust haaratud esiisad olid pühendanud Pühale Antoniusele Toxiconilt. Siin olid üksnes jõgi, mäeharjad ja Looja.

      Chulohni tulek kloostrikirikusse oli (niikaugele, kui ta suutis tuvastada) esmakordne peapiiskopi külastus koguduse ajaloos. Albacore – külm, lumine maailm Konföderatsiooni kõige kaugemal serval – oli koduks üldse vähestele peale vaimulike. Ei olnud keeruline mõista – nautides siinset täielikku vaikust, kuulates harvaesinevat kivivaringu kauget kõminat, tõmmates külma, värskendavat õhku oma kopsudesse –, miks Albacore oli erinevatel aegadel olnud koduks parimatele õpetlastele, keda Ordu oli tundnud. Martin Brendois oli kirjutanud oma suurepärased ajalooraamatud Hädade Ajastust kambrikeses siinsamas kabeli kohal. Albert Kale oli lõpetanud oma kõrgelt tunnustatud uurimuse ülegalaktikaliste stringide kohta ja Morgan Ki kirjutanud artikleid, mis sidusid tema nime pöördumatult klassikalise majandusteooriaga.

      Jah, selles kohas oli midagi, mis tõi välja suurepärasust.

      Missa järel jalutas Chulohn koos kloostriülem Mark Thasangelesiga piirdemüüri kõrval. Nad olid mähitud mantlitesse ja hingeõhk tardus nende ees tihkeks auruks. Thasangelesil oli palju ühist Püha Antoniuse oruga: keegi Ordus ei mäletanud, et ta oleks olnud noor, tema ilmes oli kompromissitust ja ta näojooned meenutasid lubjakivist müüre ning lumest puretud kaljurünkaid. Thasangeles oli otsekui usu alustala: Chulohn ei suutnud kujutleda, et tema tumedaid siniseid silmi vaevaksid kahtlused, mis ahistasid tavalisi inimesi.

      Nad lobisesid möödaläinud, parematest päevadest keskealiste meeste kombel, kes pole teineteist kaua näinud, kui kloostriülem mineviku kõrvale jättis. «Cam,» ütles Thasangeles veidi häält tõstes, et end üle tuule kuuldavaks teha, «sa oled kaugele jõudnud.»

      Chulohn naeratas. Thasangeles oli andekas: tema osavus raha kogumisel ja sellega majandamisel ei kahandanud vähimalgi määral tema tõsiseltvõetavat pühaduse oreooli. Ta oli suurepärane administraator ja veenev kõnemees, täpselt õige mees esindama Kirikut ja Ordut. Aga tal oli alati jäänud puudu ambitsioonidest. Ja nii oli ta pöördunud tagasi Pühasse Antoniusse, kui oli pakutud võimalust. Ja ta oli jäänud paigale kogu eluks. «Kirik on olnud mu vastu hea, Mark. Nagu sinugi vastu.» Nad vaatasid alla mäetipust, millel seisis kloosterkirik. Oru põhi oli talve lähenedes pruunikaks värvunud. «Ma olen alati mõelnud, et mulle meeldiks tulla siia paariks aastaks. Võibolla õpetada teoloogiat. Võibolla lihtsalt selleks, et oma asjad korda seada.»

      «Kirik vajas sind tähtsamateks asjadeks.»

      «Võibolla.» Chulohn silmitses oma sõrmust, oma ametiembleemi, ja ohkas. «Ma maksin selle eest kõrget hinda. Võibolla on see hind olnud liiga kõrge.»

      Kloostriülem ei väljendanud nõustumist ega mittenõustumist, ta lihtsalt seisis ja ootas. Chulohn ohkas. «Sulle tegelikult ei meeldi minu valitud rada.»

      «Ma ei öelnud seda.»

      «Sinu silmad ütlesid.» Chulohn naeratas.

      Äkiline tuulehoog raputas puid ja puistas lund. «Selle aasta esimene,» ütles Thasangeles.

      Püha Antoniuse org asus Albacore’i kahest kontinendist väiksema mägismaal. (Mõned ütlesid, et väike, kompaktne maailm peaaegu ainult mägismaadest koosneski.) Aga Chulohni silmis oli see üks Jumalast valitud paik, kurrutatud maastik, mets, paekivi ja liustikud. Piiskop oli sarnases keskkonnas üles kasvanud, karmil Dellacondal, mille päike oli liialt kaugel, et Püha Antoniuseni paista.

      Seistes siin iidsel kõnnumaal, koges Chulohn emotsioone, mida polnud tundnud kolmkümmend aastat. Nooruspõlve mõtteid. Miks ometi olid need niivõrd palju tõelisemad kui mistahes hilisemad? Kuidas oli see juhtunud, et ta oli teostanud oma kunagised ambitsioonid, oli need tegelikult põhjalikult ületanud ja siis tõdenud, et see kõik oli ometi nõnda mitterahuldav?

      Ta tõmbas mantli enda ümber koomale, tõrjumaks järsku jäist tuuleiili.

      Siin vaiksete külmade mäetippude vahel oli nõnda rahutukstegev tunne. Kuidagimoodi, Chulohnile määratlematul moel, esitasid mäed väljakutse tillukese kabeli soojale mugavusele. Kauges kodumaailmas oli grupp fanaatikuid, kes väitsid endid Kristuse nimel rääkivat, kes tahtsid, et ta müüks maha kirikuhooned ja jagaks saadud tulu vaestele. Aga Chulohn, kes armastas erinevate maailmade kõledaid kohti just seetõttu, et need olid hirmuäratavad, mõistis, et kirikud on varjupaikadeks Kõikvõimsa heidutava vägevuse eest.

      Ta vaatas lumesaju kasvavat jõudu.

      Mõned seminaristid trügisid söögisaalist välja ja tõttasid lärmakalt võimla suunas. Ootamatu liikumine katkestas Chulohni mõtisklused. Ta vaatas Thasangelesi poole. «On sul külm?» küsis ta.

      «Ei.»

      «Aga lähme vaatame siis ülejäänud kloostrit ka.»

      Sellest ajast, kui piiskop siin ordineeriti, oli vähe muutunud: kivist võlvkäigud, avarad muruplatsid ja mornhallid kirikuhooned püsisid aastakümneid sarnastena. Kas südaöised söögisaalis õlleraksus käimised olid tõepoolest olnud pool elu tagasi? Kas tõesti oli nii palju möödas Blasinwelli külasse hiilimisest ja süütust flirdist sealsete neidudega? Kas need alasti mägijärvedesse sukeldumised oli nõnda kaugel minevikus? (Jumal küll, mismoodi oli võimalik, et ta tundis siiani meeldivat külma vee näpistust oma külgedel?)

      Kõik see oli toona tundunud võrratult patune.

      Killustikuga kaetud jalgrajad, millele oli tekkinud kerge lumekate, krudisesid meeldivalt jala all. Chulohn ja Thasangeles tegid ringi ümber raamatukogu. Selle järsu kaldega katuse harjale kinnitatud antenn pöördus aeglaselt, järgides üht või teist orbitaali. Lumehelbed niisutasid Chulohni silmi ja külm kippus jalgu näpistama.

      Vaimulike eluase paiknes kompleksi tagumises osas, ohutus kauguses häirivaist külastajatest ja noviitsidest. Nad peatusid sissepääsul, milleks oli lihtne, samblarohelist värvi metalluks, mis oli disainitud vastu pidama ajastuid ja paistis nimelt seda teha kavatsevatki. Kuid Chulohn vaatas kaugusesse, laugelt tõusvale nõlvakule, mis jäi kloostrikiriku taha. Nõlvaku harjal, jõudu koguvas tormis peaaegu nähtamatuks jäädes seisis üksik kaar, rauast aed ja mitu rida valgeid riste.

      Mälestusmärk nende auks, kes olid kindlaks jäänud.

      Thasangeles oli ukse avanud ja ootas kannatlikult, et piiskop siseneks.

      «Üks hetk,» ütles Chulohn, pühkides lund õlgadelt ja sikutades kraed kaela ümber koomale, ning jätkas mõtlikult nõlvaku põrnitsemist.

      «Cam, külm on.» Thasangelesi hääles oli kerge pahameel.

      Näis, justkui poleks Chulohn teda kuulnudki. «Ma tulen natukese aja pärast,» ütles ta äraolevalt ja rohkem lisamata tõttas nõlvakut mööda üles.

      Kloostriülem lasi uksest lahti ja järgnes piiskopile resigneerunult, mida pinnapealne vaatleja poleks tähelegi pannud.

      Surnuaiani viiv jalgrada oli kadunud lume alla, kuid Chulohn ei pööranud sellele tähelepanu, vaid rühkis ettepoole kallutades otsejoones nõlvast üles. Kummardatud peade ja sirutatud tiibadega kivist inglite paar valvas ligipääsu. Chulohn läks nende vahelt läbi ja peatus, et lugeda kirja väravakaarel: «Kes õpetab inimestele suremist, peab teadma, kuidas elada.»

      Ristid seisid korrapäraste ridadena, kõige vanemad eespool ja vasemal, jätkudes morni järjepidevusega aastate kaupa üle künkatipu ja vastasküljelt alla. Igal ristil oli nimi, Ordu uhke tähis O.D.J. ning surma-aasta standardse Kristliku Ajaarvamise järgi.

      Tagumiste ridade lähistel leidis Chulohn Isa Brenneri. Brenner oli olnud jõuline, ülekaaluline punapea. Aga ta oli olnud noor päevil, mil Chulohn oli olnud noor. Tema aineks oli Kirikulugu Suure Migratsiooni päevil.

      «Sa ju teadsid…» ütles kloostriülem, märgates piiskopi