Argentiinlase voodis. Jennifer Lewis

andnud verd.”

      Amadol polnud kavaski naise soovile vastu tulla, aga Susannah oli nii tõsine, et mees ei suutnud võitu saada kiusatusest teda õrritada.

      “Nagu ma enne ütlesin, kaabe teie põse siseküljelt...”

      Amado krimpsutas nägu, kuid siis torkas talle pähe lõbus mõte. “Kas seda saaks suudlusega võtta?”

      Susannah’ silmad läksid pärani ja Amado märkas, kuidas värv naise põskedel tumedamaks muutus. Kaunis.

      Naine sai enesekontrolli tagasi ja kergitas kulmu. “Te mõtlete, et ma võtan oma keelega rakukultuuri?”

      Mõte sellest kiirest roosast keelest tema suus manas mehe näole kiskjaliku naeratuse. “Sellele ma võiksin end allutada. Kui te selleks muidugi valmis olete.”

      “Ma kardan, et see poleks väga teaduslik. Minu DNA seguneks teie omaga.”

      “Seda parem.”

      Amado põrnitses naise huuli, kuni need paotusid.

      “Ha ha ha.” Susannah’ naer kõlas tinaselt ja võltsilt. Tore. Mees muutis ta närviliseks.

      Amado kallutas pea viltu. “Mina olen valmis ja innukas. Kui soovite, võite kohe oma proovi võtta.”

      Susannah tõmbas kenad tumedad silmad pilukile. “Mu parim sõber hoiatas mind Argentina meeste eest.”

      “Oo?” Amado libistas pilgu üle naise näo ja kaela. Nautis tema sensuaalset suujoont ja lõua uhket hoiakut.

      Susannah lõi käed puusa. “Ta ütles, et nad on väga ülbed. Ennast täis.”

      Amado võitles sooviga öelda Jah, ja siis?

      Aga mees ei takistanud oma pilku allapoole rändamast, kus naise rüht tõmbas jaki pingule tema kõvadel kõrgetel rindadel ja kus puusa löödud käed tema talje liigagi kenasti esile tõid.

      Naise puusad võpatasid kergelt mehe pilgu all. Läbi mehe keha hiilis iha. Ta ei suutnud pilku ära pöörata, kui ootamatu tuulehoog naise õhukese seeliku vastu pikki saledaid jalgu surus.

      Susannah võttis käed puusast ja pani käsivarred kaitsvalt rinnale risti.

      “Ükski kaunis naine pole varem minult DNA-proovi küsinud. Ma kaalun kõiki oma võimalusi.”

      Amado tõstis uuesti pilgu ja vaatas naisele varjamatu imetlusega otsa.

      Susannah’ range ja kombeline käitumine tekitas soovi näha teda riieteta ja hingetuna. Amadole oleks meeldinud ta oma voodisse viia ja talle naudingut pakkuda. Sundida naine unustama DNA ja kellegi laps ning kogu see hullumeelne mõte.

      “Miks teie ülemus arvab, et just mina olen tema poeg?”

      “Ta palkas paar kuud tagasi uurija. Ma usun, et ta rääkis uurijale kõik, mida teadis emadest ja sellest, millal nad lapsed said.”

      Amado sisemusest kerkis vastikustunne. “See mees arvab, et tal on rohkem lapsi, kellega ta kunagi kohtunud pole?”

      Naine noogutas. “See on ebamugav. Ma pole uurijaga kohtunud, aga mulle räägiti, et nad leidsid teid siit. Võib-olla nad lihtsalt kobavad ringi lootes, et te olete õige inimene.”

      “Ma ei saa olla, teate.”

      See polnud lihtsalt võimalik.

      Naine kehitas õlgu ja kerge naeratus kergitas tema suunurki. Äratades mehes soovi neid suudelda. “See tundub ebatõenäoline. Ma olen ainult sellepärast siin, et mul kästi tulla.”

      “Kas te täidate alati käsku?”

      Mees kergitas kulmu.

      “Sõltub, kes käsu annab ja kui palju ma seda inimest usaldan.”

      Naise aus vastu paelus meest veelgi enam.

      “Kuidas siis oleks, kui ma annan sulle oma DNA-proovi – lihtsalt tõestamaks, et sa eksid –, kui veedad öö minu voodis.”