Argentiinlase voodis. Jennifer Lewis

osas Cabernet Sauvignoni ja Malbeci, aga meil on vedanud hulga erinevate kõrguste ja mikrokliimaga, nii et me katsetame pidevalt uute sortidega.” Amado ilme oli leebemaks muutunud. Ta paistis end jälle mugavalt tundvat. “Läheksime ehk välja ja ma näitan teile?”

      Ta juhatas naise läbi elutoa, vihaselt põrnitsevast Ignaciost mööda kivipõrandaga siseõuele, kust avanes vaade veinimõisa lõunapoolsele osale. Üksteise kõrval märkisid viinapuude read maa õrnu kumerusi, mis kerkisid majesteetlike Andide jalami suunas. Lopsakad taimed ei vihjanud millegagi pingutusele, mida nõudis viljakandvate taimede väljameelitamine piirkonna suhteliselt kuivast pinnasest.

      “See on eriline koht.”

      Sõnad libisesid Susannah’ suust, ilma et ta oleks kavatsenud neid öelda. Valgusel oli kummaline omadus, mis teda hämmastas. Ere, kuid mingil moel pehme.

      Karm, ometi... armastav.

      Võib-olla oli see pikk reis tema aju mädanema pannud.

      Amado vaatas rulluvat maastikku. “Jah. See on eriline paik.” Tema uhkele laubale tekkis korts. “Ma ei kujuta ette, et elaksin kusagil mujal.”

      Susannah kangestus. Talle torkas pähe, et kui Amado polnud Ignacio poeg, võis ta kaotada õiguse veinimõisat pidada.

      Korraga tundus pärastlõunane valgus pimestav.

      “Kui kaua teie perekond siin on elanud?”

      “Igavesti.” Mees naeratas. “Noh, nii see vähemalt tundub. Esimene Alvarez tuli siia 1868. aastal Cádizist ja abiellus kohaliku tüdrukuga. Sellest ajast peale oleme siin olnud.”

      “Ma saan aru, miks. Siin on imekaunis.”

      Päike peegeldus lumemütsidega kaetud mäetippudelt. Suurte ja kindlatena ulatusid need peaaegu maakera ääreni.

      Susannah polnud kunagi elanud ühes kohas kauem kui kolm aastat. Ta ei saanud selles enam isegi oma misjonäridest vanemaid süüdistada. Ta oli täiskasvanuna omapead olleski piisavalt ringi liikunud.

      “Sellest ajast alates on siin muidugi palju muutunud, aga me anname oma parima, et maad kaitsta ja selle eest hoolitseda.”

      “Kas te olete siin alati viinamarju kasvatanud?” Su sannah vihjas meelega sellele, et Amado kuulus Alvareze perekonda.

      “Siin on alati paarsada viinapuud kasvanud, enamasti perekonna tarbeks. Suurem osa neist...” ta viipas aakritesuuruste ridade poole “... on istutatud viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul, kui ma veensin oma isa karjakasvatuselt viinamarjadele üle minema.”

      Uks nende selja taga avanes ja väikest kasvu muldvana naine, kelle kõrval Clara lausa nooruslikuna mõjus, astus siseõuele koos kandikuga, millel oli kaks klaasi veini ja taldrik kookidega.

      “Aitäh, Rosa.”

      Amado võttis kandiku ja pani selle siseõue ümbritsevale müürile. Susannah naeratas Rosale, kes vastas sellele ränikivise pilguga.

      Neelatus.

      “2004. aasta Malbec on üks meie parimaid müügi artikleid. See on mitu auhinda võitnud ja meile rahvusvahelist tähelepanu toonud. Vaadake, mida te arvate.”

      Amado ulatas naisele klaasi. Tema tumedates silmades säras ootus, mis paljastas tema uhkuse oma veini üle.

      Susannah võttis klaasi ja imetles veini tumedat rubiinpunast värvust valgete mäetippude ja kahvatusinise taeva taustal. Ta nuusutas buketti – noor, puuviljane – tema maitse jaoks ehk liigagi. Siis ta maitses. Tillukese sõõmu, et tunda maitset ja äratada maitsenäsad sellele kogemusele.

      Amado seisis vaikselt oodates tema kõrval.

      “Suurepärane.” Ausalt. See oli vapper ja imeline.

      Mehe vildakas naeratus paljastas ühtlased valged hambad, kui ta oma klaasi tõstis ja jooki maitses. “Olen nõus. Oma lapse üle võib ju uhke olla, eks ole?”

      “Loomulikult.” Susannah ei suutnud naeratust alla suruda. Ja edasisest maitsmisest loobuda. Nautis päikeses küpsenud pinnase ja hästi kastetud viinamarjade rikkalikku sooja maitset, mis olid kasvanud sel imelisel maastikul. “Mitu kasti teil müügiks pakkuda on?”

      Amado viskas pea selga ja puhkes naerma, näidates naisele oma päevitunud kaela, mille lihased pinguldusid kreemikasvalge särgi krae all. “Juba lähete äriasjade juurde? Ma olen kuulnud, et ameeriklased ei armasta aega raisata. See polnudki nali.”

      Susannah pilgutas silmi. Kas tema professionaalne huvi veini vastu oli praegu kuidagi sobimatu?

      Ta oli kindel, et Tarrant Hardcastle tahab seda oma viietärnirestorani Moon jaoks, mis asus tema Manhattani jaemüügihoone katusekorrusel. See vein sobiks suurepäraselt koka kuulsa osso bucco ja boeuf en croute’ga. “Kas te pole müügist huvitatud?”

      “Muidugi olen. Veini müümine on mu töö.” Mehe ilme vihjas sellele, et tema meelest oli kogu see teema tohutult lõbus.

      “Te olete nii tõsine.”

      Amado võttis taldriku. “Proovige Rosa alfajores’eid.”

      Susannah võttis ühe küpsetise. See oli midagi küpsise ja võileiva vahepealset. Kaks tainakihti, mida hoidis koos...

      Naine hammustas. Karamell. Või täpsemalt, dulce de leche.

      Mmmm.

      Susannah pistis keele suust välja, et raasukesed ära limpsata.

      Amado tumedate silmade pilk peatus naise suul. “Rosa on parim kokk kogu Mendozas.”

      “Ma ei hakka vastu vaidlema. Mitu kasti ma neid võin osta?”

      Amado naeris ja Susannah tundis kergendust, et nüüd naeris mees vähemalt koos temaga, mitte tema üle. Aga oli aeg pöörduda tagasi oma siin viibimise tegeliku põhjuse juurde. “Teie vanemad paistsid nördinud olevat.”

      Amado kortsutas kulmu. “Jah.”

      Susannah tõmbas sügavalt hinge. “Nagu nad teaksid midagi.”

      Ta kõhkles, oodates, et mees ise oma järeldused teeks.

      Amado silmitses eredate mägede siluette selge sinitaeva taustal. Ega öelnud sõnagi.

      “Nad tahtsid minust lahti saada, sest ei soovinud, et te kuuleksite, mis mul öelda on.” Susannah vaatas mehele otsa. “Te teate seda, eks ole?”

      Amado pilgutas silmi. “Ma olen nõus, et nad käitusid kummaliselt.”

      Susannah tajus, et segadus oli Amado Alvareze jaoks haruldane ja keerukas tunne. Mees ei osanud sellega toime tulla. Ta tahtis öelda, ei, te eksite.

      Aga ei suutnud.

      Amado jälgis, kuidas suvine tuulehoog naise pikkade tumedate juustega mängis ja tema kleidi hõljuvat seelikuosa sikutas. Sale ja närviline, kena Susannah paistis tema privaatsuse rikkumise pärast piinlikkust tundvat.

      Ja paras talle.

      Mis hull jutt see oli? Muidugi peaks ta selle kohe unustama. Tal oli kabinetis sünnitunnistus, millel seisid vanematena kirjas Clara ja Ignacio. Ignacio oli selle üleandmisest suure numbri teinud ja käskinud tal seda kindlas kohas hoida.

      Aga miks olid ema ja isa Susannah’ saabumisele nii kummaliselt reageerinud? Neil oli varemgi tüütuid külalisi käinud; inimesi, kes olid liiga palju veini nautinud, aga ta polnud iial näinud oma vanemaid käituvat kuidagi teisiti kui viisakalt.

      Mis siin toimus?

      Amado astus lähemale, kuni tundis naise lõhna. Õrn lillelõhn, mis sobis tema tagasihoidliku ja asjaliku isikuga. “Miks te selle kummalise ülesandega siia tulite?”

      “Tarrant Hardcastle on mu ülemus. Ma reisin firma nimel veine varudes. Olen üsna kindel, et mind valiti, kuna ma oskan vabalt seitset keelt, kaasa arvatud hispaania keel. Tarranti tütar Fiona oli valmis tulema, aga nad polnud