Argentiinlase voodis. Jennifer Lewis

ja Pólux on tavaliselt viisakate kommetega. Ma ei tea, miks nad nii endast välja läksid.” Mees vaikis ning libistas üleoleva pilgu üle naise sinise jaki rinnaesise lehviva puuvillase seelikuni. “Aga ehk siiski tean.” Tema silmad särasid vihjavalt. “Kuidas ma saan teid aidata?”

      “Kas te olete Amado Alvarez?”

      “Teie teenistuses.” Mees langetas pilklikult kummardades pea. “Teie nimi?”

      “Susannah Clarke.” Susannah tõmbas sügavalt hinge. “Ma... ma pean teiega üht isiklikku asja arutama.”

      Mehe kena laup tõmbus kergelt krimpsu. “Kui huvitav. Tulge ometi sisse.” Ta osutas laiale kivitrepile, mis viis avatud ukse juurde.

      Amado tõmbus kõrvale, kui naine trepist üles astus, küünarnukk ikka veel tuikamas sealt, kus see oli koerte rünnaku eest taganedes autot tabanud.

      Muidugi, tema uudis võis Amado Alvarezele palju tõsisemalt mõjuda kui marraskil küünarnukk.

      Mees juhatas ta avarasse elutuppa, kus mugavad diivanid olid seatud uhke kamina ette. Üle plaatidest põranda järgnesid neile suurte koerakäppade sammud.

      “Isiklik asi, ütlete te?” Amado viipas naisele, et too nahkdiivanil istet võtaks. Mees istus tema kõrvale, kuid viisakasse kaugusse. Koerad sirutasid end süütamata kamina ees mustrilisel vaibal välja.

      “Jah.” Susannah põimis sõrmed vaheliti. “Kas te olete kunagi kuulnud Tarrant Hardcastle’ist?”

      Veri tagus Susannah’ ajus, kui mees küsimuse üle järele mõtles.

      Amado kehitas õlgu. “Ei, kas oleksin pidanud kuulma?”

      “Noh...” Naine mudis sõrmi. Kui ta selle untsu keerab, võib ta oma tööst ilma jääda. “Ma ei ole kindel, kuidas seda öelda, aga ta usub, et on teie isa ja ta sooviks väga teiega kohtuda.”

      Amado silmad tõmbusid pilukile ja tema suu laienes kõveraks naeratuseks. “Kas see on mingi nali? Kes teile selle ülesande andis? Tomás?”

      Susannah tõmbas hinge. “Ma kardan, et see pole nali. Tarrant usub, et tal oli 1970ndate lõpus teie emaga Manhattanil armulugu ja teie olete selle suhte tulemus.”

      Amado nägu tõmbus lõbusalt kurruliseks. “Manhattanil? New Yorgis?”

      “Jah. Teie ema õppis seal kunsti. Vähemalt Tarrant mäletab seda nii.”

      Amado vahtis naist, nagu oleks selle näkku just ilmunud kolmas silm. “Minu ema... õppis New York Citys kunsti?” Ta puhkes naerma.

      Amado pööras pead. “Mamá!” Tema hääl kaikus läbi toa. Susannah kohkus, kui mees oma ema hüüdis. Ilmselt praegu viiekümnendates naine, kes elab auväärset elu, peab kohe silmitsi seisma paljude aastate taguse eksisammuga, mis võib nende kõikide elud pea peale pöörata.

      Susannah surus end sügavamale diivanisse.

      “Mis on, kullake?” vastas vaikne hääl. Susannah tõusis, kui mehe ema tuppa astus. Kohevate hallide juuste, paksude raamidega prillide ja tumesiniste ortopeediliste kingadega lühike ümar naine.

      Susannah pilgutas silmi. Proua Alvarez moodustas terava kontrasti Tarranti endisest iluduskuningannast kolmanda naisega.

      Amado tõusis ja suudles naist. “Mamá, see peaks sulle meeldima. Luba, ma tutvustan teid kõigepealt. Susannah Clarke, see on minu ema Clara Alvarez.”

      “Rõõm teiega kohtuda.” Clara surus õrnalt Susannah’ kätt. Tema nahk oli pehme nagu tema häälgi. Naise helesinised silmad särasid soojalt. “Kas te tulite kaugelt?”

      Susannah neelatas raskelt. “New Yorgist.”

      “Mamá, oled sa kunagi New Yorgis käinud?”

      Susannah oleks võinud vanduda, et vanem naine – ja ta nägi välja peaaegu seitsmekümnene – muutus korraga. Tema hoiak muutus jäigaks ja ilme karmiks. “Ei iial.”

      “Susannah paistab arvavat, et sa õppisid seal 1970ndatel kunsti.”

      Clara Alvarez puhkes naerma. Aga see polnud loomulik, vaid terav ja sunnitud naer. “Milline lollus. Ma pole kunagi Buenos Airesest kaugemal käinud. Miks ta peaks midagi nii hullumeelset mõtlema?”

      Naise pilgus helkis kahtlus – ja etteheide –, kui ta Susannah’t vihaselt üle prilliraamide põrnitses.

      Susannah kõhkles. Oli võimatu kujutleda Tarranti armulugu selle... väikese vana naisega. Isegi kolmkümmend aastat tagasi oleks ta olnud keskealine. Tarranti praegune naine oli mehest vähemalt poole noorem.

      “Vabandage, mul on pott pliidil.” Clara vabandas ja lahkus kiirustades.

      “Näete nüüd, mida ma silmas pidasin?” Amado kergitas kulmu. “Mul on valus seda öelda, aga kardan, et ma pole see Amado Alvarez, keda te otsite.”

      Susannah kortsutas kulmu. Alvarez oli levinud nimi... Kas uurija võis eksida?

      Aga Tierra de Oro oli õige koht. Ja talle oli antud käsk ilma selle Amado Alvareze DNA-ta Hardcastle Enterprisesesse mitte tagasi minna.

      Aeg oli määrava tähtsusega. Tarrant Hardcastle oli juba arstide prognoosidest kauem elanud ja kui ta tahtis oma kadunud pojaga kohtuda enne, kui on hilja...

      “Asja saab lahendada lihtsa analüüsi abil. Kui te oleksite nii lahke ja annaksite mulle oma DNA proovi, laseksin seda viivitamatult analüüsida ja tõde selguks.”

      Amado silmad läksid pärani. “DNA? Te tahate minu verd?”

      “See ei pea veri olema. Tegelikult oleks kaabe teie suu sisepinnalt ideaalne.”

      Amado lõi oma suure käe põsele, nagu üritaks keegi seda peitliga õõnestada. “Ei.”

      Clara tuli uuesti tuppa, tirides enda järel hõbehallide juustega meest, kes Susannah’t põrnitses. Clara sosistas nii kiiresti, et Susannah ei suutnud sõnu eristada.

      Koerad ajasid end õhus pinget tajudes jalule.

      Vanem mees tuli Susannah’ juurde ja noogutas järsult tervituseks. “Noor daam, mina olen Ignacio Alvarez ja Amado on minu poeg. Teie asjad siin on aetud. Lubage mul teid autoni saata.”

      Sel mehel olid pruunid silmad nagu Amadol, aga Tarrantil olid sinised silmad. Kui Tarrantil ja Claral oli armulugu, peaksid Amadol ju sinised silmad olema?

      “Ma... ma,” Susannah otsis õigeid sõnu. Kui ta ilma DNA-ta koju läheb, saab Tarrant maruvihaseks.

      Ilmselt laseb mees ta lahti.

      Või saadab kohe siia tagasi.

      Või mõlemat.

      “Papá, sa šokeerid mind.” Amado kortsutas kulmu ning astus isa ja Susannah’ vahele. “See noor daam võib olla oma otsingutes eksinud, aga ta tuli siia New Yorgist ja me pole talle isegi suupisteid pakkunud.”

      Susannah vaatas ühe mehe otsast teise otsa. Amado oli pikk, üle kuue jala – nagu Tarrant –, kuid Ignacio oli ilmselt ainult viis jalga kaheksa tolli või nii. Ikkagi...

      “Poeg, ma arvan tõesti, et...”

      Amado tõstis käe. “Lubage endale suupisteid ja kohvi pakkuda. Või eelistaksite veini?”

      Susannah tõmbas õhku kopsudesse. “Ma olen Hardcastle Enterprisese veiniostja.” Ehk oleks mõtet püüda see ärireisiks muuta ja hiljem isiklikumate asjade juurde tagasi tulla. “Mulle meeldiks proovida teie veine mõttega neid meie restoranide jaoks osta.”

      “Suurepärane. Mamá, palu Rosal meie külalisele kerge eine valmistada. Ja alustuseks klaas 2004. aasta Malbeci.”

      Susannah pööras end ringi ja leidis Ignacio end põrnitsemas, kulmud kipras. Naine rebis pilgu lahti. Polnud imestada, et meest pahandas naise vihje, nagu polekski mehe poeg tema oma.

      Clara