Argentiinlase voodis. Jennifer Lewis

      

      Originaali tiitel:

      Jennifer Lewis

      In the Argentine’s Bed

      2009

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Evelin Piip

      Korrektor Inna Viires

      © 2009 by Jennifer Lewis

      Trükiväljaanne © 2010 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2010 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10453

      ISBN (PDF) 978-9949-20-120-4

      ISBN (ePub) 978-9916-11-085-0

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Kallis lugeja!

      Mõne aasta eest suri minu vanaema ja jättis endast maha tuhmunud albumi luitunud fotodega. Veetsin tunde, pöörates albumi krabisevaid lehti ja vaadates esivanemate nägusid. Nad poseerisid külalistetoas, juuksed siledaks kammitud ja näod tõsised. Siis ma mõtisklesin, kas nad olid ka nutnud ja keda armastanud.

      Selle raamatu seeme sai külvatud jalutuskäigul minu sõbra ja naabri Anaga, kes mainis mulle, et tema perekond on pärit Argentina veinipiirkonnast. Kui sain teada, et Mendoza viinamarjapiirkond asub majesteetlike Andide jalamil ning seda kastab lumistelt tippudelt voolanud sulamisvesi, hakkas asi mind huvitama.

      Viimastel aastatel on selle piirkonna tootlikkus ja populaarsus kasvanud, kuna kõrguse ja päikesepaiste koosmõju loob terroir’i, mis annab veinile ainulaadse ja intensiivse maitse. www.vinesofmendoza.com andis mulle palju teadmisi selle piirkonna kirglikest veinivalmistajatest ja nende kaunitest mõisatest ning loomulikult nautisin ma ka suurepärast vedelas vormis uurimistööd.

      See värvika ajaloo, imekauni maastiku ja rikkalike maitsetega maa tundus kirgliku ja intrigeeriva loo ideaalse tegevuspaigana. Ma loodan, et te naudite Susannah’ ja Amado lugu.

      Jennifer Lewis

      Anale, minu liitlasele paljudes seiklustes.

      Tänuavaldused:

      Veel kord tänu lahketele inimestele, kes lugesid seda raamatut kirjutamise ajal, kaasa arvatud Amanda, Betty, Carol, Cynthia ja Leeanne ning minu agent Andrea. Eriline tänu Lilianale ja Martinile,

      www.universofromance.com.ar/harlequineras loojatele nende innukuse ja abi eest.

      Üks

      Kuidas panna võhivõõras inimene oma DNA-d loovutama?

      Susannah Clarke’i rendiauto bensiinipaak oli peaaegu tühi. Ta teadis, et Tierra de Oro estancia asus Mendozast üsna kaugel, ja oli reisiplaanid seda arvesse võttes teinud. Aga auto ja selle bensiinipaak olid tillukesed ja kõik muu oli siin palju suurem, kui ta ette oli kujutanud.

      Kaasa arvatud tema enda ärevus.

      Temast paremal sädeles päike Andide kõrgetel, lumega kaetud tippudel. Tema ümber laius viljakas tasandik, kus asusid mõned maailma parimatest veinimõisatest.

      Kui ta kiirteelt ära pööras, kõikus bensiininäidiku nõel nulli kohal. Ole nüüd, veel natuke. Ta ei tahtnud, et bensiin otsa saaks ja ta peaks koos oma uudisega ülejäänud tee maja juurde jala minema. “Kuulge, ma arvan, et te olete minu ülemuse abieluväline poeg – kas saate mulle galloni bensiini anda?”

      Naine neelatas raskelt, kui maja tema vaatevälja ilmus.

      Tõmba sügavalt hinge.

      Ta võttis jala gaasipedaalilt, lootes järelejäänud bensiinitilkadest viimast võtta. Sissesõiduteed ääristasid küpresside read, mis varjasid seda ereda päikese eest. Elegantne maalitud silt suunas paremale, kust ta leidis mägede taustalt suure telliskivihoone. Tierra de Oro Bodega ehk veinimõis.

      Susannah liikus maja poole. Seekord ei tulnud ta peaviinamarjakasvatajaga rääkima sellest, millised viinamarjasordid kohalikus pinnases hästi kasvasid, ega sellest, mitu kasti Hardcastle Enterprises oma lipulaevast restorani jaoks soovis.

      Küpressiavenüü avanes lopsakasse aeda, mis ümbritses punase kivikatuse ja suurte kaarakendega kena vana maja.

      Ongi see.

      Susannah peatas manuaalkäigukastiga auto nõksatades puittahveldisega ukse ees. Ta avas ukse ja astus välja, süda tagumas.

      Siis kuulis naine haukumist. Vali kurguhäälne haukumine lähenes sekunditega. Kaks tohutut valget koera sööstsid maja nurga tagant üle kruusa tema poole.

      Püha...

      Susannah taganes koperdades ja tiris autoukse käe pidet, tema pähe kerkisid pildid sellest, kuidas ta Amado Alvareze lävel elusalt nahka pistetakse.

      Autouks ei avanenud.

      Ilmselt oli kulunud käepide tänaseks juba küllalt tööd teinud.

      “Appi!” karjatas naine viimaks hispaania keeles, kui esimene hiiglaslik loom tema poole hüppas, lõuad laiali.

      Koer hüppas naise najale ja paiskas ta vastu autot samal ajal, kui teine koer paari jala kaugusel haukus ja urises. Susannah’ küünarnukki läbistas valujutt, kui see poollahtise autoakna vastu paiskus. “Appi!”

      Välisuks lendas lahti ja ta kuulis toriseva mehehäälega antud korraldust. Koerad taganesid kohe ja võtsid süütult lõõtsutades istet. Susannah nägi ikka veel tillukese rendiauto vastu litsutult vaeva, et normaalset hingamisrütmi tagasi saada.

      Pikk mees tuli kergel sammul trepist alla. “Ma vabandan oma koerte liiga innuka tervituse pärast.”

      Mees rääkis hispaania keeles. Ja miks ta poleks pidanud seda tegema? Tal polnud aimugi, kes naine oli.

      Mehe tumedad juuksed langesid võrgutavalt mandlikujulistele silmadele. Tema khaki-pükste pehmed voldid ja kreemikarva särk osutasid laiadele õlgadele, kitsastele puusadele ja pikkadele lihaselistele jalgadele.

      Mees oli kena.

      Ja umbes kolmekümnene. Tarrant Hardcastle’i kadunud poja vanus.

      Susannah’ süda, mis tänu surmalähedasele kogemusele juba tagus, hakkas veel kiiremini lööma.

      Naine sirutas käe. “Vähemalt pole teil murdvaraste pärast muret.”

      Mees naeratas. Kergelt viltune muie. Valged hambad ja päikesepruun nahk. Susannah leidis, et tema süda peksles põhjustel, mis polnud kuidagi seotud hirmuga, kui mees soojalt tema kätt surus.

      Kas naine kujutas seda ette või pigistas mees tema kätt kahemõtteliselt? Need vallatud pruunid silmad särasid nurjatult.

      Susannah oli hea inimestetundja ja ta nägi, et see mees oli harjunud oma tahtmist saama.

      Mehe näojooned oli aristokraatlikud, suursugused. Tema pikk, veidi kongus nina kitsenes tilgakujulisteks sõõrmeteks. Kõik mehes väljendas sundimatust ja rahulolu ümbritsevaga.

      Ta nipsas sõrmedega