Punarind. Jo Nesbo

plaksatuste kaja kaikus kahvatukollastelt müüridelt vastu. Videokaamerad surisesid ja ta püüdis kinni paar saksakeelset fraasi. Üks noor jaapani paar seisis teineteise ümbert kinni hoides ja vaatas heatujuliselt kogu näitemängu pealt. Ta sulges silmad, püüdes tajuda mundrite ja püssiõli lõhna. Jama, mitte miski siin ei lõhnanud nii, nagu tema sõda oli lõhnanud.

      Ta avas uuesti silmad. Mida nemad ka teadsid, need musta riietatud sõdurpoisid, kes olid sotsiaalmonarhia esindusfiguurid ja teostasid sümboolseid liigutusi; nad olid liiga süütud, et mõista, ja liiga noored, et midagi tunda. Ta mõtles taas sellele päevale, noortele sõdurivormis norrakatele, või Rootsi sõduritele, nagu neid oli kutsutud. Tema silmis olid nad olnud mängusõdurid, nad ei teadnud, kuidas mundrit kanda, ja veelgi vähem teadsid nad, kuidas kohelda sõjavangi. Nad olid olnud hirmul ja brutaalsed: koni suunurgas ja vormimüts uhkelt viltu, olid nad klammerdunud oma äsjasaadud relvade külge ja üritanud hirmu võita, torgates püssipäraga arreteeritutele selga.

      „Kuradi natsid,” olid nad lüües hüüdnud, otsekui selleks et oma patud silmapilk andeks saada.

      Ta tõmbas õhku sisse, maitstes sooja sügispäeva, kuid valu tuli otsekohe. Ta vaakus sammu tagasi. Vesi kopsudes. Kaheteistkümne kuu pärast, võib-olla varemgi, on põletik ja valu pannud vee kopsudesse kogunema. Nad ütlesid, et see oli kõige hullem.

      „Sa oled suremas.”

      Siis tuli köha, sedavõrd äge, et lähedalseisjad tahtmatult kaugemale astusid.

      4. peatükk

       Välisministeerium, Victoria Terrasse, 5. oktoober 1999

      Välisministeeriumi kantsler Bernt Brandhaug astus pikkade sammudega mööda koridori. Ta oli lahkunud oma kabinetist kolmkümmend sekundit tagasi ja neljakümne viie pärast on ta koosolekusaalis. Ta kergitas õlgu, tundis, et neil on pintsakus peaaegu kitsas ning seljalihased tõmbuvad vastu riiet pingule. Latissimus dorsi – murdmaasuusatamise lihased. Ta oli kuuekümneaastane, kuid ei näinud välja päevagi vanem kui viiskümmend. Mitte et välimus talle tähtis oleks olnud, kuid ta oli sellest teadlik, et näeb hea välja. Ilma et ta pidanuks selle jaoks rohkem tegema kui trenni, mida ta nagunii armastas, käima talviti paar korda solaariumis ja kitkuma hallid karvad oma juba üsna suurtest kulmupuhmastest.

      „Tere, Lise!” hüüdis ta koopiamasinast möödudes, ja noor ministeeriumi aspirant võpatas, jõudes talle saata vaid kahvatu naeratuse, enne kui ta järgmise nurga taha kadus. Lise oli äsja ülikooli lõpetanud jurist ja tema ühe endise õpingukaaslase tütar. Ta oli alustanud kõigest kolm nädalat tagasi. Ja sellest hetkest alates oli ta teadnud, et välisministeeriumi kantsler, maja kõrgeim ametnik, teadis, kes tema on. Kas mehel õnnestub ta ära võrgutada? Ilmselt. Mitte et nii peaks juhtuma. Tingimata.

      Brandhaug kuulis häältesuminat juba enne, kui ukseni oli jõudnud. Ta vaatas kella. Seitsekümmend viis sekundit. Seejärel astus ta sisse, heitis kiire pilgu üle koosolekusaali ning nentis, et kõik kutsutud instantsid olid esindatud.

      „Ja sina oled siis Bjarne Møller?” hüüdis ta ja sirutas laialt naeratades käe üle laua pikka kasvu kõhnale mehele, kes istus politseiülema Anne Størkseni kõrval.

      „Sa oled POJ Møller, eks ole? Ma olen kuulnud, et sa jooksed Holmenkolleni teatejooksus suurte tõusude ja languste etappi?”

      See oli üks Brandhaugi salanippe – hankida veidi infot inimeste kohta, keda ta esimest korda kohtas. Midagi, mis ei seisnud nende CV-s. See muutis nad ebakindlaks. POJ – nende oma ametkonna sisene lühend mingi politseiosakonna juhi kohta – kasutamisega oli ta eriti rahul. Brandhaug istus, pilgutades silma oma vanale semule Kurt Meirikule, politsei järelevalveosakonna juhile, ja uuris teisi laua ümber istujaid.

      Veel ei teadnud keegi, kes asja juhtima asub, kuna koosolekule olid kogunenud põhimõtteliselt võrdväärsed esindajad riigikantseleist, Oslo politseiprefektuurist, kaitseväe luureosakonnast, eriüksusest ja tema enda välisministeeriumist. Koosoleku kutse oli saatnud PMK − peaministri kantselei, kuid polnud mingit kahtlust, et operatiivvastutus langeb Oslo politseiprefektuurile selle juhi Anne Størkseni isikus ja PJT-le⁶ Kurt Meiriku isikus, kui asi kord sinnamaale jõuab. Riigisekretär peaministri kantseleist jättis mulje, nagu sooviks ta asja juhtimise enda kätte võtta.

      Brandhaug sulges silmad ja kuulatas.

      Tore-jälle-näha-vestlused seiskusid, häältesumin vaibus tasapisi, üks lauajalg kõlises. Veel mitte. Paberid krabisesid, pastakad klõpsusid – nii olulistel koosolekutel kui see olid ülemustel enamasti kaasas oma sekretärid, juhuks kui hiljem tuleb hakata üksteist süüdistama asjade pärast, mis viltu läksid. Keegi köhatas, kuid see kostis ruumi valest otsast, ja pealegi ei olnud see köhatus seotud hääle puhtaksköhimisega enne rääkima hakkamist. Keegi hingas sisse, et alustada.

      „Hakkame siis pihta,” ütles Bernt Brandhaug ja avas silmad.

      Pead pöördusid tema poole. Iga kord sama lugu. Poolavatud suu, riigisekretäri oma, proua Størkseni viril naeratus, mis näitas, et ta sai aru, mis toimus – kuid muidu: ilmetud näod, mis vaatasid talle otsa aimamata, et lahing on juba kaotatud.

      „Tere tulemast esimesele koordineerimiskoosolekule. Meie töö seisneb selles, et toimetada neli maailma kõige tähtsamat meest nii enam-vähem elavas olekus Norrasse ja Norrast välja.”

      Viisakad naerumühatused laua ümber.

      „Esmaspäeval, 1. novembril saabuvad PVO liider Yasir Arafat, Iisraeli peaminister Edhu Barak, Venemaa president Vladimir Putin ja kõige lõpuks nagu rosin saia sees – viiekümne üheksa päeva pärast täpselt kell kuus viisteist maandub Oslo Gardermoeni lennujaamas Airforce One, pardal Ameerika president.”

      Brandhaugi pilk liikus laua ümber näolt näole. See peatus uuel, Bjarne Mølleril.

      „Muidugi juhul, kui ei ole udu,” ütles ta, teenides ära naeru ning pannes rahulolevalt tähele, et Møller unustas hetkeks hirmu ja naeris kaasa. Brandhaug naeris vastu ja paljastas oma tugevad hambad, mis olid pärast viimast kosmeetilist töötlust hambaarsti juures veel raasukese valgemad.

      „Me ei tea veel täpselt, palju tulijaid on,” ütles Brandhaug.

      „Austraalias oli presidendi saatjaskond kaks tuhat, Kopenhaagenis tuhat seitsesada.”

      Laua ümber tekkis mõmin.

      „Kuid minu kogemus näitab, et realistlikum oleks arvestada seitsmesajaga.”

      Brandhaug ütles seda kindlas teadmises, et tema „arvestus” leiab peagi kinnitust, kuna ta oli saanud tunni aja eest faksi nimekirjaga 712 tulijast.

      „Mõned teist murravad kindlasti pead selle üle, mida president kõigest kahepäevasel tippkohtumisel nii paljude inimestega teeb. Vastus on lihtne. Siin on tegemist vana hea võimuretoorikaga. Seitsesada, kui mu arvestus on õige, on täpselt see arv inimesi, mis oli keiser Friedrich III-l kaasas, kui ta 1468. aastal Rooma läks, et paavstile selgeks teha, kes on kõige vägevam mees maailmas.”

      Taas naer laua ümber. Brandhaug pilgutas Anne Størksenile silma. Ta oli leidnud lause Aftenpostenist. Ta lõi käed kokku.

      „Mul ei ole vaja teile öelda, kui lühike aeg on kaks kuud, kuid see tähendab, et meil on iga päev kell kümme selles ruumis siin koordineerimiskoosolek. Kuni need neli meest on meie vastutuse all, tuleb teil kõik muu kõrvale jätta. Puhkused ja vabad päevad on keelatud. Ja haigestumised. Kas kellelgi on küsimusi, enne kui jätkame?”

      „Meie arvates…” alustas riigisekretär.

      „Depressioon kaasa arvatud,” katkestas Brandhaug ja Bjarne Møller naeris tahtmatult valjul häälel.

      „Meie…” alustas riigisekretär taas.

      „Ole lahke, Meirik,” hüüdis Brandhaug.

      „Mida?”

      PJT juht Kurt Meirik tõstis oma läikiva