Punarind. Jo Nesbo

on selles, et kui talv tuleb pehme, võivad nad valida kõige paremad pesitsuskohad enne, kui teised koju tagasi tulevad,” ütles Ellen, surudes termost pungil täis kindasahtlisse. „See on läbimõeldud risk, mõistad? Sul võib minna sitalt hästi või niisama sitalt halvasti. Riskida või mitte. Kui riskid, potsatad võib-olla ühel ööl kõvaks külmununa oma oksalt alla ega sula enne kevadet üles. Aga kui lööd kartma, võib sul naastes paaritumine luhtuda. Nagu need igavesed dilemmad, mille ees me kogu aeg seisame.”

      „Sul on kuulivest seljas, eks ole?” Harry käänas kaela ja vaatas Elleni poole. Ellen ei vastanud, põrnitses ainult kiirteed ja raputas aeglaselt pead.

      „On või ei ole?”

      Naine tonksas vastuseks sõrmenukkidega vastu rinda.

      „Kerge?”

      Naine noogutas.

      „Kurat võtaks, Ellen! Ma andsin kuulivestikäsu. Mitte selle Mikihiire vesti.”

      „Tead sa, mida Secret Service’i tegelased siin kannavad?”

      „Las ma mõistatan. Kerget vesti?”

      „Nimelt.”

      „Ja tead sa ka, mis mind persetki ei huvita?”

      „Las ma mõistatan. Secret Service?”

      „Nimelt.”

      Naine naeris. Ka Harry suunurk kerkis. Raadio urahtas.

      „HQ 62. postile. Secret Service ütleb, et see on nende auto, mis on pargitud Lørenskogi teeotsa juurde.”

      „Post 62. Vastu võetud.”

      „Näed nüüd,” ütles Harry ja lajatas ärritunult käega vastu rooliratast. „Ei mingit suhtlemist. Need SS-lased tegutsevad täiesti omaette. Mida see auto seal meie teadmata teeb? Mis?”

      „Kontrollib, kas me teeme oma tööd,” ütles Ellen.

      „Nii nagu nemad on meid juhendanud, et seda tuleb teha.”

      „Sul on võimalus natukenegi ise otsustada, nii et ära virise,” ütles naine.

      „Ja lõpeta see rooli trummeldamine.”

      Harry sõrmed hüppasid kuulekalt sülle. Naine naeratas. Harry hingas pika puhinaga välja:

      „Ja-jah.”

      Sõrmed otsisid üles teenistusrelva, kuue lasuga 38-kaliibrilise Smith & Wessoni käepideme. Tal olid vöö küljes veel kaks kiiresti laetavat, mõlemas kuus lasku. Ta patsutas relva teadmisega, et rangelt võttes puudus tal praegu relvaluba. Võib-olla hakkas ta tõesti lühinägelikuks jääma, sest pärast talvist neljakümnetunnist kursust oli ta laskmiskatsel läbi kukkunud. Kuigi selles polnud midagi ebaharilikku, juhtus Harryga niimoodi esimest korda ja see ei meeldinud talle kohe üldse. Tõsi küll, tal tuli vaid katse uuesti sooritada, paljudel läks vaja koguni nelja või viit katset, kuid Harry oli seda mingil põhjusel edasi lükanud.

      Taas ragin: „Punkt 28 läbitud.”

      „See oli Romerike politseiringkonna eelviimane kontrollpunkt,” ütles Harry. Järgmine punkt, millest möödutakse, on Karihaugen, ja siis oleme meie.”

      „Miks nad ei võiks teha nii, nagu seda ennegi oleme teinud, et nad lihtsalt ütlevad, kus korteež asub, selle asemel et loetleda neid rangeid numbreid?” küsis Ellen kaeblikul toonil.

      „Arva.”

      Nad vastasid korraga: „Secret Service!” Ja puhkesid naerma.

      „Punkt 29 läbitud.”

      Ta vaatas kella.

      „Okei, siis on nad kolme minuti pärast siin. Ma keeran raadiosaatja Oslo politseiringkonna sagedusele. Tee viimane kontroll.”

      Raadio kriiskas ja vilistas, sel ajal kui Ellen sulges silmad, et keskenduda riburada tulevatele kinnitustele. Ta riputas mikrofoni tagasi alusele. „Kõik on kohal ja valmis.”

      „Tänan. Pane kiiver pähe.”

      „Mida? Kuule, Harry, ausalt.”

      „Sa kuulsid, mida ma ütlesin.”

      „Pane ise kiiver pähe!”

      „Minu oma on liiga väike.”

      Uus hääl: „Punkt 1 läbitud.”

      „Kurat, vahel oled sa nii… Ebaprofessionaalne.” Ellen tõmbas kiivri pähe, kinnitas lõua all rihma ja tegi tahavaatepeeglisse nägusid.

      „Samad sõnad,” ütles Harry, uurides binokliga teed nende ees. „Ma näen neid.”

      Karihaugeni tõusu tipus läikles metall. Harry nägi esialgu vaid kolonni esimest autot, kuid ta teadis järjekorda: kuus eriväljaõppega politseinikku mootorrattal Norra järelevalveosakonnast, kaks Norra saateautot, üks Secret Service’i auto, seejärel kaks ühesugust Cadillac Fleetwoodi, Secret Service’i eriautot, mis mõlemad olid USA-st kohale lennutatud, ja ühes neist istuski president. Mis oli saladus. Või istus ta mõlemas, mõtles Harry. Ühes Jekyll ja teises Hyde. Seejärel tulid suuremad autod: kiirabi, sideauto ja veel Secret Service’i autosid.

      „Kõik tundub olevat rahulik,” ütles Harry. Tema binokkel liikus aeglaselt vasakult paremale. Õhk väreles asfaldi kohal, kuigi oli novembrikuiselt jahe hommik.

      Ellen nägi esimese auto kontuuri. Poole minuti pärast on nad teemaksupunktist möödas ja pool tööd on tehtud. Ja kahe päeva pärast, kui need autod on teemaksupunktist vastassuunas läbi sõitnud, võivad nad Harryga oma tavalise politseinikutöö juurde naasta. Ta eelistas tööd mõrvaosakonna surnutega sellele, et kell kolm öösel üles tõusta ja istuda külmas Volvos ärritatud Harry seltsis, keda vastutus silmanähtavalt rõhus.

      Kui Harry ühtlane hingamine välja arvata, valitses autos vaikus. Ellen vaatas, et mõlema raadio kontrolltuled põleksid. Autokolonn oli peaaegu künka all. Ta otsustas pärast tööpäeva Tørsti restorani minna ja end täis juua. Seal oli üks tüüp, kellega ta oli pilke vahetanud, tollel olid mustad lokid ja pruunid, veidi ohtlikud silmad. Kõhn. Pisut boheemlase, intellektuaali moodi. Võib-olla…

      „Mida kuradit…”

      Harry oli juba mikrofoni kätte haaranud. „Vasakult kolmandas piletiputkas seisab üks inimene. Kas keegi võiks seda kinnitada?”

      Raadio vastas ragiseva vaikusega, sel ajal kui Elleni pilk kihutas piki piletiputkade rivi. Seal! Ta nägi putka pruuni klaasi taga ühe mehe selga, kõigest nelikümmend-viiskümmend meetrit neist. Vastuvalguses paistis mehe profiil selgesti ära. Nagu ka lühike toruots sihikuga, mis ulatus üle tema õla.

      „Relv!” hüüdis naine. „Tal on automaat!”

      „Kurat!” Harry lõi autoukse jalaga lahti, võttis mõlema käega ukseaugu ülaservast kinni ja viskus välja. Ellen vahtis autokolonni. See polnud kaugemal kui paarsada meetrit. Harry pistis pea autosse. „See ei saa olla keegi meist, kuid see võib olla Secret Service,” ütles ta. „Kutsu HQ-d.” Ta hoidis juba revolvrit käes.

      „Harry!”

      „Kohe! Ja visku signaalile, kui HQ kinnitab, et see on üks nende omadest.” Harry pistis piletiputka ja pintsakus selja poole punuma. See nägi välja nagu Uzi toru. Karge hommikuõhk kriipis kopsudes.

      „Politsei!” karjus Harry. „Police!”

      Ei mingit reaktsiooni. Putka paks klaas oli valmistatud selle eesmärgiga, et liiklusmüra eemal hoida. Mees oli nüüd pea kolonni poole keeranud ja Harry nägi tema tumedaid Ray Bani päikeseprille. Secret Service. Või keegi, kes tahtis välja näha nagu Secret Service.

      Veel kakskümmend meetrit.

      Kuidas oli ta pääsenud suletud putkasse,