.

kolmeminutilisi kunstpause. Kui Olsen jätkas, lõi ta sõrmega takti, just nagu tahaks iga sõna ja lause kuulajate meelde vajutada.

      „Need teie hulgast, kes proovivad teha nägu, nagu poleks rassivõitlust olemas, on kas pimedad või reeturid.”

      Ta jõi veeklaasist, mille kohtuteener tema ette oli asetanud.

      Süüdistaja sekkus:

      „Ja selles rassivõitluses olete sina ja su pooldajad, keda meil on siin saalis parasjagu, ainukesed, kellel on õigus rünnata?”

      Mahategevad hüüatused kiilaspeadelt pealtvaatajate ridades.

      „Me ei ründa, me kaitseme ennast,” ütles Olsen. „See on kõikide rasside õigus ja kohus.”

      Keegi pealtvaatajate ridadest hüüdis midagi, mille Olsen kinni püüdis ja naeratades edasi andis:

      „Isegi võõra rassi esindaja puhul võib olla tegemist rassiteadliku natsionaalsotsialistiga.”

      Naer ja siit-sealt kostev aplaus pealtvaatajate hulgas. Kohtunik palus vaikust, enne kui vaatas süüdistajale küsival pilgul otsa.

      „See on kõik,” ütles Groth.

      „Kas kaitsja soovib küsimusi esitada?”

      Krohn raputas pead.

      „Siis palun sisse kutsuda süüdistaja esimene tunnistaja.”

      Süüdistaja noogutas kohtuteenrile, kes avas saali tagaotsas ukse, pistis pea välja ja ütles midagi. Väljast kostis tooli kriipimist, uks läks lahti ja suurt kasvu mees astus kiirel sammul sisse.

      Krohn pani tähele, et mehel oli seljas veidi kitsas pintsak, jalas mustad teksased ja sama värvi Dr Martensi saapad. Peaaegu paljaks pöetud pea ja atleetlik, sale keha lasid pakkuda mehe vanuseks nii kolmkümmend eluaastat. Kuid verd täis valgunud silmad ja kotid silmade all ning kahvatu näonahk peente veresoontega, mis olid siinseal lahvatanud punasteks deltadeks, osutasid pigem viiekümnele.

      „Politseikonstaabel Harry Hole?” küsis kohtunik, kui mees oli tunnistajate pingis istet võtnud.

      „Jah.”

      „Ma näen, et kodust aadressi pole teada antud?”

      „Salastatud.” Harry osutas pöidlaga selja taha. „Nad üritasid mu koju sisse tungida.”

      Uued halvustavad hüüatused.

      „Oled sa varem tõotust andnud, Hole? Ma pean silmas vannet.”

      „Olen.”

      Krohni pea nõksatas nagu neil plastkoertel, mida mõningatel autoomanikel meeldib tagaaknal hoida. Ta hakkas palavikuliselt dokumente lappama.

      „Sa töötad ju vägivallaosakonnas mõrvauurijana, Hole,” ütles Groth. „Miks see juhtum sulle anti?”

      „Sest me tegime valearvestuse,” ütles Hole.

      „Jah?”

      „Me ei uskunud, et Ho Dai ellu jääb. Tavaliselt seda ei juhtu, kui su kolju on puruks ja sisu ripub välja.” Krohn nägi, kuidas kaasistujate näod tahtmatult viltu kiskusid. Kuid sellest polnud nüüd hullu. Ta oli leidnud lehe kaasistujate nimedega. Ja seal see oligi – viga.

      3. peatükk

       Karl Johans gate, 5. oktoober 1999

      „Sa oled suremas.”

      Sõnad kajasid ikka veel vana mehe kõrvus, kui ta väljus ja trepil seisma jäi, pimestatuna teravast sügispäikesest. Ta hoidis käsipuust kinni ja hingas vaikselt ja sügavalt, sel ajal kui pupillid aeglaselt kokku tõmbusid. Ta kuulatas autode, trammide, valgusfoorisignaalide kakofooniat. Ja hääli, erutatud ja rõõmsaid hääli, mis kiirustasid mööda kontsade klõbinal. Ja muusikat – oli ta kunagi varem nii palju muusikat kuulnud? Kuid miski ei suutnud lämmatada sõnade „sa oled suremas” kõla.

      Kui palju kordi oli ta seisnud siin, doktor Bueri vastuvõtu ees trepil? Kaks korda aastas nelikümmend aastat, see andis kokku kaheksakümmend. Kaheksakümmend tavalist päeva nagu tänanegi, kuid mitte kunagi varem polnud ta tähele pannud, milline elu siinsetel tänavatel kees, milline juubeldamine, ahne elujanu. Oli oktoober, kuid tundus pigem maipäeva moodi. Rahu saabumise päeva. Kas ta liialdas? Ta võis kuulda naise häält, näha tema siluetti päikeses, ümbritsetuna nägudest, mis tema heledast valgusest oreoolis ära kadusid.

      „Sa oled suremas.”

      Valge omandas taas värvid ja muutus Karl Johans gateks. Ta astus trepist alla, jäi seisma ning vaatas paremale ja vasemale, otsekui ei suudaks otsustada, kuhupoole minna, ning vajus mõttesse. Siis ta võpatas, otsekui oleks keegi teda äratanud, ja hakkas kuningalossi poole astuma. Kobavate sammudega, pilk maas ja kõhn kuju liiga suures villases mantlis kühmus.

      „Vähk on levinud,” oli doktor Buer öelnud.

      „Või nii,” oli tema vastanud ja doktor Buerile otsa vaadanud ning mõelnud, kas nad on õppinud seda arstistuudiumi käigus – prille eest võtma, kui tuli öelda midagi tõsist, või tegid lühinägelikud arstid seda lihtsalt selleks, et pääseda patsiendi näoilme nägemisest. Ta oli hakanud oma isaga sarnanema, doktor Konrad Buer, nüüd kui juuksepiir oli taandumas ja kotid silmade all andsid talle midagi isa murelikust aurast.

      „Kokkuvõttes?” oli vana mees küsinud häälega, millist ta polnud kuulnud viimased viiskümmend aastat. See oli olnud kõle, kähe kõrihääl, mis kuulus mehele, kelle häälepaeltes värises surmahirm.

      „Jah, see oleneb ju…”

      „Palun, doktor. Ma olen ennegi surmale silma vaadanud.”

      Ta oli häält tõstnud, valinud sõnu, mis sundisid hääle kindlaks, nagu ta tahtis, et doktor Buer seda kuuleks. Nii nagu ta ise tahtis seda kuulda.

      Doktori pilk oli põgenenud üle lauaplaadi, üle kulunud parkettpõranda ja määrdunud aknast välja. See oli mõnda aega seal redutanud, enne kui oli naasnud ja tema omaga kohtunud. Tema käed olid leidnud lapi, mis aina puhastas ja puhastas prille.

      „Ma tean, kuidas…”

      „Ei tea midagi, doktor.” Vana mees oli kuulnud end naermas lühikest kuiva naeru. „Ärge võtke seda südamesse, Buer, kuid ma võin just seda teile kinnitada: te ei tea midagi.”

      Ta oli näinud, kuidas Buer muutus ebalevaks, ning pannud samal hetkel tähele, et ruumi teises otsas seinal olev kraan tilkus – uus heli, otsekui oleks ta korraga seletamatul moel saanud tagasi kahekümneaastase meeled.

      Siis oli Buer prillid ette pannud, võtnud kätte ühe paberi, otsekui oleksid sõnad, mida ta kavatses öelda, seal kirjas olnud, köhatanud ja öelnud:

      „Sa oled suremas.”

      Vanale mehele oleks teietamine rohkem meeldinud.

      Ta peatus ühe inimsalga juures ning kuulis kitarri plõnksumist ja häält esitamas laulu, mis oli kindlasti vana kõigi teiste jaoks peale tema. Ta oli seda ennegi kuulnud, kindlasti oma veerandsada aastat tagasi, kuid tema jaoks oli see kui eile. Nii oli nüüd kõigega – mida kaugemal minevikus see oli, seda lähemal ja selgem tundus. Ta võis nüüd meenutada asju, mida polnud aastaid, ehk isegi mitte kunagi mäletanud. Seda, mida ta enne oli pidanud oma sõjaaegsetest ülestähendustest lugema, võis ta nüüd, silmad kinni, näha oma võrkkestal nagu filmi jooksmas.

      „Sul peaks olema jäänud vähemalt aasta.”

      Üksainus kevad ja üksainus suvi. Ta võis näha iga üksikut kolletavat lehte Studenterlundeni puiestikul, otsekui oleks ta saanud uued, tugevamad prillid. Kas polnud needsamad puud seisnud seal ka 1945. aastal? Need polnud sel päeval olnud kuigi selged, miski polnud olnud. Ei naeratavad näod, raevunud ilmed, hüüded, mis vaevu temani jõudsid, autouks, mis pauguga kinni löödi – ja võib-olla olid tal olnud pisarad silmis, sest kui ta meenutas lippe, millega