Ebatavaline assistent. Jennie Adams

peatükk

      Tundide möödudes said Sophile selgeks mitmedki asjad. Tema uus tööandja teadis, kuidas tööd juurde tekitada. Telefon ei lõpetanud helisemist lihtsalt sellepärast, et temal oli vaja keskenduda, ning Greyl oli kolm kasuema, kes kõik paistsid olevat otsustanud mehe tähelepanu võita. Kolm!

      Kell kaksteist kolmkümmend andis Soph oma bossile kõige viimase telefonisõnumi – see oli Leanna Barlow’lt:

      „Kullake, ma olen tema kasuema. Ma loodan, et ta tunneb ennast hästi? Tore, tore. Mul oleks vaja temaga ka kokku saada ja... eee... rääkida temaga ühest väikesest probleemist seoses minu krediitkaartidega...”

      See oli järgnenud Sharon Barlow’ ja Dawn Barlow’ samalaadsetele sõnumitele, kes olid mõlemad kurtnud Grey äraolekut Melbourne’ist ja halanud ta mõtte pärast ennast paranemise algstaadiumis täielikult maale matta.

      Siis olid nad vastavalt öelnud, et nad tahtsid: Sharon – kasutada tema jahti kolmekuuliseks huvireisiks, Dawn – kasutada kompanii tšarterlennukit Kreekasse lendamiseks, kuna seal toimus järgmise pooleteist nädala jooksul mingi näitus – midagi, mis oli kuidagi seotud käsitsi tehtud lauakaunistustega.

      Grey eiras kõiki sõnumeid ja jätkas tööd.

      Soph oleks tahtnud lobiseda ja küsida tema perekonna kohta, aga hoidus sellest. Kuid kui ta seisis pärast viimase sõnumi kohaletoimetamist mehe laua juures, märkas ta pooleldi kaustade alla topitud paberitükki ja näppas selle enda kätte.

      „Kas see on su füsioteraapiakava?” Harjutused, mida ta ei olnud hommik otsa teinud. „Ma võin sind nüüd selles aidata. On lõunaaeg, nii et me peame nagunii vaheaja tegema.”

      „Ma teen oma harjutused enne, kui ma sinuga sööma tulen.” Ta sirutas käe paberitüki järele. „See annab sulle natuke aega lõuna korraldamiseks.”

      Soph teeskles, et ei näe väljasirutatud kätt, ja kõndis hoopis toa nurgas asuva paljundusmasina juurde ning tegi kavast koopia. Siis andis ta originaali tagasi ning kadus koos lehega kööki, enne kui talle midagi öelda jõuti. Soph uuris minnes lehte.

      Kuni supp soojenes, kiirustas Soph pesuruumiukse kaudu tagaaeda. Alfiega oli kõik korras, aga ilmselgelt oleks ta tahtnud mängida ja temaga sisse tulla. Kui ta nimetas jänese nime – mis oli välja mõeldud siis, kui Soph oli ta leidnud, arvates, et too nägi välja nagu Alfie ning kuna loomal polnud kaasas olnud midagi, mille järgi teda tuvastada –, siis nuhutas Alfie ninaga õhku, nagu oleks talle meeldinud see, mida ta kuulis.

      Soph naeratas selle mõtte peale ja pühendas lemmikule nii palju aega, kui julges, ning läks üksi sisse tagasi. Bossiga jäneseteema ülesvõtmine ei tundunud ikka veel piisavalt hea ideena.

      Grey komberdas kööki vaid moment hiljem, kui Soph ise oli sinna jõudnud.

      „Söök on peaaegu valmis.” Ta viipas laua suunas. „Palun võta istet.”

      Grey tõmbas ninaga õhku. „Mida ma tunnen? Võileibadest oleks piisanud. Külmkapis on viilutatud suitsusinki, juustu, hapukurki.”

      „See on supp. Ma tegin selle eile õhtul.” Sophi õed ütlesid, et tema kokanduslikud katsed olid kõikvõimalikel valedel põhjustel legendaarsed. Tema õemehed olid nõustunud, kuid Soph uskus, et neile lihtsalt meeldis teda narrida.

      Pealegi, ta ise sõi oma loomingut ja talle ei tundunud seal midagi valesti olevat. „Ma loodan, et sulle meeldib röstitud kõrvits segatuna teiste köögiviljadega. Ma maitsestasin seda karriga, Itaalia ürtide seguga ja vanilliga. Järelroaks on röstitud võileivad.”

      „Ahah.” Grey vajus toolile istuma ja taas oli tajutav tema väsimus. „See kõlab... huvitavalt.”

      „Ja täpselt. Vürtsid lisavad elule vaheldust,” lausus Soph, meelega vanasõna ümber sõnastades, ja naeratas mehele, kandis siis supitassid lauale, asetas ühe Grey ette ning istus ise tema vastu. „Et ennast hästi tunda, on sul vaja hästi süüa.”

      „Tervislik toit ja vaikne ümbrus, värske õhk ja täielik puhkus stressitekitajatest.” Tema tööandja tundus täpselt tsiteerivat kellegi sõnu. Kahtlemata pärines manitsus tema arsti suust, kuigi see tundus pisut liialdatuna selliste lihtsate vigastuste puhul.

      Siiski peaks Grey kindlasti natuke puhkust saama, kuid kas ta oli oma töökoormust vähendanud? Kui oli, siis ei tahtnud Soph mõeldagi, milline see tavaliselt oli olnud.

      Suu mossis, võttis mees proovilusikatäie oranži leent. Ta kirtsutas nina ja nuusutas teist korda õhku. Järgnes teine sõõm ja ta kortsutas kulmu ning valas endale laua peal olevast kannust klaasi vett ja jõi selle kiirelt ära.

      „Mul on hea meel, et sa oled mõistnud põhimõtet, et puhkus aitab sul ennast paremini tunda.” Isegi kui mees seda väga kindlalt ei järginud – niipalju kui Soph oli sellest aru saanud.

      Soph säilitas tõsise, vaikse poosi, kuigi tema suunas saadeti üle laua terav pilk. Tema boss võib olla veel ei taibanud seda, kuid tal oli teda tõesti vaja. Taga sundima, silmas pidama.

      Ikka veel naeratades maitses Soph suppi. Oo jaa, see oli hästi välja kukkunud. Ta tõstis pilgu ja ootas, kulmud üles tõstetud, arvamust.

      Grey köhatas kurgu puhtaks. „Sa ütlesid, et sa tegid supi ise, spetsiaalselt siia toomiseks?”

      „Jah. Eile õhtul. See võttis paar tundi aega, aga ma tahtsin head algust ja ma aimasin, et täna siia saabudes pole aega seda teha.” Selles oli tal kahtlemata õigus olnud.

      Mehe õlad tõusid liigutusega, mis paistis peegeldavat pigem vaimset kui füüsilist ebamugavust. Siis, sügavalt sisse hingates, tõstis ta supitassi suu juurde ja rüüpas selle põhjani ära. Tema silmad hiilgasid ja kui ta asetas tassi tagasi lauale, tõusis ta põskedele puna.

      Sophi maailmas lõi särama päikesepaiste. Tibatilluke kahtluseiva oli temas juuri ajama hakanud, kuid mees seda ei teadnud ja oli tema tehtud söögi nagunii kärmelt nahka pannud.

      „See meeldis sulle.” Heameel ja tükike tänulikkust täitis tema hääle. Grey Barlow’le meeldis tema supp. Soph peitis oma nina tassi varju, et naeratust varjata.

      „See oli... väga maitsev.” Grey jõi veel vett.

      Ka veest on talle kasu. Soph noogutas heakskiitvalt. Ta ei suutnud sinna midagi parata, et ta hakkas Greysse soojemalt suhtuma. Neil olid sarnased maitsed – vähemalt kulinaarsed –, isegi kui mees oli komplimenti väljendades natuke tagasihoidlik.

      Hästi, selles polnud midagi halba, et mees talle meeldis, eeldusel, et ükski neist teistest algsetest reageeringutest taas välja ei löö.