Ebatavaline assistent. Jennie Adams

pakkide maha laadimiseks.” Mees tõusis ühele jalale ja lonkas maja esiukse suunas. „Kui sa oled sellega hakkama saanud, tule minu kontorisse. See on suur ruum sisse tulles paremat kätt. Sinu magamistuba on teisel korrusel, esimene uks vasakult.” Nende sõnadega tõmbas ta ukse lahti.

      Kas see hakkabki nii olema? Tule mulle appi, ma isegi maksan sulle selle eest heldelt, aga ära pane tähele mu vigastusi?

      Soph võib tema eest hoolitseda vaikselt, kui see on see, mida mees tahab, aga Soph täidab kõik oma kohustused.

      „Kas sa tõid kaasa hääletuvastustarkvara?” Grey oli tõstnud jala põrandalt üles, sest ilmselgelt pani sellel seismine tema pahkluu valutama.

      „Jah, ma võtsin selle eile pärastlõunal agentuurist kaasa.” Ta uuris taas mehe nägu. Seekord vaatas ta kaugemale tema külgetõmbavatest näojoontest – kurnatusjooni silmade ümber, kerget kahvatust põskedel. Oo jaa. Greyl oli vaja lõõgastuda, anda jalale puhkust. Natuke poputamist.

      „Too mulle kõigepealt tarkvara.” Ta astus uksest sisse. „Ma installeerin selle ja panen tööle, nii et saaksin sinu abita vähemalt e-kirju saata ja et ma ei peaks ühe käega trükkima. Sinu esimene töö on minu täna hommikul salvestatu üleskirjutamine.”

      Kell oli vaevalt üheksa hommikul. Soph oli tõusnud esimeste päikesekiirtega, et pakkida oma asjad ja siia õigeks ajaks kohale jõuda, ning mees oli juba ei tea kui kaua tööd teinud.

      „Ma teen hea meelega kõike, mida vaja on.” Tingimusel, et see hõlmas ka hoolitsemist Grey vigastuste eest. Ta pöördus minekule ja sammus Gertie poole. „Ma toon tarkvarakomplekti kohe ära, pärast seda tegelen kõige muuga.”

      Alfred tuli praegu toimetada salaja tagaaeda. Soph pidi leidma õige võimaluse jänese kohaloleku selgitamiseks, aga praegune moment selleks ei sobinud. Praegu tundus olevat hea mõte tööandjale tunni või paari jooksul oma pühendumuse ja kõva tööga muljet avaldada.

      Majas helises telefon.

      Soph pöördus tagasi. „Ma võtan selle vastu, enne kui ma lahti pakkima hakkan.”

      Ta läks mehe ees majja ja järgnes helina allikale kontorisse. „Sophia Gable. Härra Barlow on momendil hõivatud. Palun jätke oma nimi, number, telefoni- ja faksinumber ja e-posti aadress ning helistamise põhjus ja ma annan talle teate edasi. ”

      „Peter Coates siinpool. Ma juhin Barlow Enterprise’i arhitektuuriosakonda.” Mehel oli sõbralik hääl, kuigi praegu kõlas sealt vihje kannatamatusele. „Ma vastan Grey kõnele. Ta jättis sõnumi, mis ütles, et ta soovib Mitchelmore’i projekti ümbervaatamist.”

      „Ma vaatan, kas härra Barlow saab teiega rääkida.” Soph vajutas ootenuppu ja pööras ringi.

      Grey seisis kohe tema selja taga, lähemal kui ta oli aimanud. Tema süda tegi jälle kerge hüppe.

      Ta lükkas telefonitoru mehe suunas ja andis edasi helistaja nime. „Ta ütles, et te tahtsite Mitchelmore’i projekti ümbervaatamist. Kas soovite temaga rääkida?”

      „Jah, ma võtan selle vastu.” Ta lisas pominal: „Mõned asjad on ignoreerimiseks liiga tähtsad – vaatamata sellele, mida arst ütleb.”

      Soph ei saanud eriti aru, aga asetas ikkagi telefoni mehe pihku.

      Grey laskus natuke kohmaka manöövriga kontoritooli. Soph pani tähele, et enam polnud seal jalatuge.

      „Peter.” Mehe tähelepanu keskendus kohe helistajale. „On sul uudiseid tsoneerimise kohta?”

      Soph lahkus ja tõttas joostes Gertie juurde, haaras tarkvarakomplekti ning kiirustas tagasi kontorisse. Bossil oli ikka veel telefonitoru kõrva juures, nii et ta jättis paki lauale ja tormas tagasi välja auto ning problemaatilise, kuid imearmsa jänese juurde.

      Kõigepealt pidi ta hoolt kandma Alfie eest ja siis tuli hakata nuputama, kuidas hoolitseda kõige paremini bossi eest.

      Kokkupandav jänesepuur ja muu sellega seonduv krempel ühes ja Alfie korviga teises käes, kiirustas Soph maja taha. Ta hingas kergendatult, märgates, et osa aeda laius puudest ja lilledest tagapool ning et seda eraldas majast suur kuur, mille esist ümbritses võrkaed.

      „Siin on sulle piisavalt kõrget rohtu, Alfie.” Soph sikutas kokkupandava puuri püsti ja suunas küüliku sinna sisse, siis jooksis ta tagasi majja ja täitis oma lemmiku veekausi.

      Ta asetas maha vee ja kausitäie krõbinaid, mis pärinesid naabrilt lunitud viiekilogrammisest pakist. Vedas, et ta tundis inimest, kellel oli merisiga ja et jänesed sõid sama toitu. Soph laotas teki varjuks poole puuri peale.

      Sõbraliku üksikema ja mehhaanik Joe abiga, kellel oli vanadest aegadest alles puur, olid Sophi vajadused kaetud. Ta ei kujutanud ette, kuidas ta oleks ilma nendeta hankinud Alfredile toitu ja pesapuuri, aga ilmselt oleks ta kuidagi hakkama saanud. Ta ei kõndinud iial minema nende juurest, kes teda vajasid või temale toetusid.

      Mitte nagu tema vanemad; aga see oli nüüdseks möödanik.

      Soph läks tagasi auto juurde ja laadis maha ülejäänud asjad. Selleks oli tarvis mitu korda edasi-tagasi käia. Ta ei reisinud väikese pagasiga ning ta oli kaasa toonud mõned asjad spetsiaalselt oma tööandjale mõeldes.

      Aga Soph kiirustas ja õige pea oli ta tagasi kontoris, kus ta kuulis Greyd pomisemas sõnadevoolu pea küljes olevasse mikrofoni. Misjärel ta põrnitses vihaselt arvutiekraanile ilmuvaid sõnu.

      „Ma käisin köögis. Kas teil on erisoove tänaseks lõunasöögiks?” Lühike inventuur oli ilmsiks toonud põhitoiduained, aga ei midagi peent. Õnneks oli ta kaasa toonud mõndagi erilist, nii et toidurindel ei pidanud nad igavust tunda saama.

      Tema boss tõmbas mikrofoni pea küljest ja virutas selle lauale. „Sa võid teha võileibu või midagi säärast kella poole üheks. Selle ajani...” ta osutas teise laua suunas „istud sa seal. Vaata lindid läbi selles järjekorras, mis nad alusele on pandud. Meili kirjavahetus ülevaatamiseks mulle. Kui ma olen nendega rahul, faksid või meilid need kellele vaja.”

      „Jah, härra Barlow.” Soph võttis esimese lindi ja sobitas selle teisel laual olevasse mängijasse, kuid ei võtnud kohe istet.

      „Võid öelda mulle Grey.” Mees pöördus kõrvale, otsis uuesti välja oma peamikrofoni ja alustas taas omaette pomisemist. Sõnad vaheldusid ärritunud klõpsudega arvutihiirel ja ühekäelise trükkimisega.

      Tundus, et uus hääleprogramm ja Grey polnud veel jõudnud täieliku teineteisemõistmiseni.

      Soph lahkus ruumist, haaras ühelt suurelt elutoa tugitoolilt pehme sohvapadja ja suundus sellega tagasi kontorisse. Ta kahmas kaks pakki koopiapaberit nurgas olevast kastist ning relvastatud paberipakkidega ja padjaga, laskus ta kätel ja põlvedel mehe tooli kõrvale ning nihkus lähemale. „Hea küll, ma olen valmis. Tõsta oma jalga ja ma pistan kõik selle siia alla.”

      Mees ei vastanud kohe ja Soph pidi natuke oma taguotsa võngutama. Põrand tema põlvede all oli kõva, hoolimata tema ülejäänud keha vormikusest.

      Järgnes sissehingatava õhu hääl ja siis summutatud sõnad, mis kõlasid nagu „Mida iganes, et sind sealt alt minema saada.” Grey tõstis jala üles.

      Soph pani õrnalt paberipakid ja padja oma kohale. „Proovi seda ja anna teada, kui see natukenegi valu vaigistab.”

      „Vaigistamine pole just see sõna, mis mulle praegu meelde tuleks.” Grey rääkis kindlal toonil, mis kummalisel kombel saatis naise selgroogu mööda alla tulvana langeva soojuse. Kuid mees langetas jala.

      Kui ta enam midagi muud ei öelnud, oletas Soph, et kõik oli hästi ja et ta esimene sooritus oli läinud ladusalt. Ta hööritas end laua alt välja ja tõusis jalgele, määrides oma püksid tolmuseks, kuigi ta oleks arvanud, et koristaja on siin hiljuti käinud.

      „Mul oleks hea meel, kui sa paneksid oma tagumiku nüüd tagasi toolile, Sophia, ja hoiaksid seda seal.” Mehe silmad pildusid sädemeid