Ebatavaline assistent. Jennie Adams

aastat vanem ning lisaks kõigele sellele tema tööandja.

      Kui Soph otsustas kellegagi kohtingule minna, siis olid nendeks temaga ühevanused ja ühesuguste rahaliste võimalustega tavalised kutid, kellele ta tegi kohe selgeks, et seltsi otsis ta üheks või kaheks õhtuks. Kui nad hakkasid tahtma tükikest tema südamest või midagi säärast, lasi ta jalga.

      Ühel heal päeval, kunagi kauges tulevikus, võis Soph tahta valida kedagi püsivamat nende väga tavaliste meeste seast, kuid see pidi olema suhe, mida ta oleks võimeline kontrollima – ja ta peaks tundma end selleks valmis olevat.

      Miski ütles talle, et Grey Barlow ei saa olla tavaline ega kontrollitav. Samuti ei tundunud ta sellisena, kes otsiks püsivust, kindlasti mitte siis, kui selle ümber oli valge lattaed, mida Soph kujutles, et ta võib ühel päeval tahta. Vähemalt mõlemad tema õed olid selle õnge läinud.

      Koos oma mitte vähemat kui miljonäridega ja hoolimata usaldusprobleemidest, mis olid neile tekkinud sellest, et vanemad nad hüljanud olid.

      Soph polnud kannatanud niimoodi nagu Bella ja Chrissy. Tema vanemad õed olid teda kaitsnud, lubanud tal elada normaalset ja õnnelikku elu pärast vanemate äraminekut, isegi siis, kui asjaolud olid olnud kõige karmimad. Ei. Sophil polnud mingeid muresid, ainult suurel hulgal tänulikkust ja armastust ning soov, et ta oleks tänutäheks saanud Chrissy ja Bella jaoks teha enamat.

      „Oli meeldiv tutvuda, härra Barlow. Ma loodan et meie läbisaamine minu siin töötamise ajal rahuldab meid mõlemaid.” See oli asja mõte. Teha midagi uut ja huvitavat; midagi, mis peletaks tema rahutust, annaks talle tunde oma terviklikkusest; tunde, et ta on andnud midagi soovitut. Talle lihtsalt meeldis inimesi aidata ja ta soovis, et tal oleks rohkem võimalusi seda teha.

      „Agentuur kinnitas mulle, et sina oled parim, keda nad pakkuda saavad.” Pärast hetkelist kõhklust, kus ta kergitas oma paremat kätt, kortsutas pahameeles kulmu ja lasi käel jälle laskuda, sirutas Grey oma vigastamata vasaku käe.

      Miks oli mees tema suhtes nii kahtlev? Soph lootis, et see mulje temast polnud pärit agentuurist. Ta ulatas samuti vasaku käe. „Ma annan oma parima, et ootustele vastata.”

      Tagurpidi käesurumine oli tugev ja kiire. See oleks pidanud tunduma ebaisiklik või lihtsalt kohmetu, kuid kuumasähvak kerkis Sophi käest rindadeni välja. Talle tundus, et korraks nägi ta mehe silmades hetkelist vastureaktsiooni.

      Loomulikult oli ta enda selline reageerimine vaid hetkeline, sest ta oli otsustanud, et poleks tark vaadata meest sel viisil.

      Mis puutus Greysse, siis tema teine pilk ei ilmutanud midagi enamat ilmetust maskist. Ilmselt oli Soph kõike lihtsalt ette kujutanud.

      Mees hakkas sõnu hakkides rääkima. „Arsti korraldusel nõustusin ma siin puhkama järgmise nädalani. Ma möönan, et värske õhk ja maastikupildi muutus ei tee mulle ilmselt häda, kuid ma arvan, et mu arst on olnud ülemäära ettevaatlik mu... tervise osas.

      Pärast nädalat siin liigun ma edasi oma Melbourne’i linnamajja. Sina täidad oma tööülesandeid mõlemas kohas.”

      „Ma annan parima, et teid aidata.” Linnamajal oleks aed, koht Alfredi kokkupandava puuri tarvis. See oli hea. Tal oli vaja Alfie kohta rääkida – kuidas ta oli leidnud alles eile õhtul oma korteri lähedalt vaese looma hüljatuna ja posti külge seotuna ning kuidas ta nüüd pidi teda enda juures hoidma.

      Tema tööandja noogutas. „Lisaks kohustustele, mida sa varem mainisid, kontrollid sa kõiki minu telefonikõnesid ja saadad minema iga inimese, kes võib maja juurde ilmuda. Ma olen küll selgeks teinud, et ma ei taha külalisi, kuid mõned inimesed võivad proovida seda fakti ignoreerida.”

      Ei mingeid külalisi, mhm? Kui Sophil oleks olnud murtud käsi ja vigastatud pahkluu, oleks tema õed ja õemehed kohe kohal. Nad ütleksid talle, kuidas terveks saada, tooksid süüa ja lohutaksid. Tõtt-öelda käiksid nad talle tõenäoliselt peale, et ta elaks neist ühe juures kuni täieliku tervenemiseni.

      Ta mõtles imestusega Grey Barlow’ perekonna peale. Võib-olla ei tahtnud mees, et kolleegid või sugulased näeksid teda mitte just parimas vormis. See tundus säärase uhke mehe loogika moodi. Selle mõtte järel naeratas Soph mehele eriti lahkelt. „Kui keegi proovib siia majja sisse saada, olen ma parem kui Pekingi paleekoer. Nad ei saaks arugi, mis...”

      „Neid hammustas?” Mees lõpetas lause tema eest ja irooniline naeratus ilmus ta huultele.

      „Kas Pekingi paleekoerad hammustavad? Ma arvan, et nad ainult klähvivad, eks ju?” Sophi süda hakkas kiiremini lööma. Mees tundus naeratavana noorem ja ligipääsetavam. Võis teda selle märkamises süüdistada? „Kas teil on lemmikloomi? Vaadake, minul on...”

      „Ei, lemmikloomad pole minu teema.” Vihje naeratusele kadus, asendudes kulmukortsutusega. „Ma pean sellist pühendumust piiravaks.”

      Võib-olla pole veel õige aeg Alfie mainimiseks. Ja kindlasti polnud selle mehe silmapiiril jälgegi valgest lattaiast, kui ta ei suutnud hakkama saada isegi mõttega lemmiklooma eest vastutamisest. Sophil oli selles osas õigus olnud ja ta ei näinud selles probleemi.

      „Vahest naaseks me arutluse juurde sinu kohustustest?” Taas kõlas mehe hääl ärritunult. „Kuigi ma olen siia suletud täiesti ilmaasjata, möönan ma, et füüsiliselt pole ma seni, kuni mu jalg pole paranenud, võimeline iga päev läbima kontori kümmet korrust või käima kontrollimas ehitusplatse Melbourne’is. Aga ma hoian ikkagi sõrme oma kompanii pulsil.

      Ma pean ühendust konverentskõnede kaudu. Samuti vaatan ma iga päev läbi erinevate osakondade kirjalikud aruanded ja vastan neile.” Ta peatus ja tõmbas hinge. „Sina trükid minu kirjavahetuse ja täidad kõik ülesanded, mis ma sulle annan, kaasa arvatud taustauuringud.”

      „Ma juba ootan, millal alustada saan.” Soph vormis huuled naeratuseks, mille kohta ta lootis, et see paistab enesekindlana; kuigi ta hakkas mõtlema, kuidas see lõplik paranemine tulema pidi, kui mees tõesti kõike öeldut täide kavatses viia.

      Igal juhul soovis ta, et temasse usutaks. „Ma olen valmis kõikideks väljakutseteks, mida see töö mulle pakkuda võib.”

      „Sinu positiivset hoiakut... hinnatakse.” Mehe tume silmavaade eksles üle tema, jäi viivuks pidava kohevale kampsunile, värvilistele juustele. Siis pöördus see sissesõiduteele, kus ustav Põrnikas Gertie oma hunnituses mugavalt kõhutas.

      Tema kulmud tõusis vaevumärgatavalt. „Sul ikka on piisavalt oskusi, et nende töödega hakkama saada?”

      „Ma valdan arvutit professionaalsel tasemel, ma trükin seitsekümmend viis sõna minutis, võin formaatida ja toimetada iga dokumenti, kui seda tarvis on, ning ma tunnen transkriptsioonimasinat.” Sellest polnud midagi, et ükski neist oskusest ei ulatunud kaugemale kursusest kohaliku kaugõppekolledži juures ja rohkest praktiseerimisest koduse arvuti taga viimase paari kuu jooksul.

      Ta oli selleks vaeva näinud, ta oli selleks valmis. Sophil oli ka teisi kogemusi. Ta käis välja kõik, mille ta arvas olevat olulise. „Ma valdan dokumentide süstematiseerimist, nii arvutiga kui ilma. Ma olen piisavalt tegelenud registraatoritööga, sissetulevate ja väljuvate telefonikõnedega.” Polnud hõivatumat kohta kui kesklinna juuksurisalong. „Minu juhiloal pole ühtegi rikkumist.”

      Viimast märkis ta sellepärast, et kindlasti hakkavad nad varem või hiljem kuhugi sõitma – isegi kui marsruut oli ainult siit Melbourne’ini. Õppesõidu ajal vastu posti tagurdamine ei lugenud. „Ee... minu autos on küllaltki palju kraami, aga ma olen kindel, et ma mahutan teie asjad sisse, kui on aeg linna tagasi minna.”

      „Sinu sõiduriist toimetatakse sinu jaoks linna tagasi. Kuna ma eelistan enda autot, tõi üks sohver mind siia ära. ”

      Oh. Õigus. Tõenäoliselt saatis ta juhi taksoga linna tagasi või olid kompanii auto ja juht talle siia spetsiaalselt järgnenud. „Pole probleemi. Mulle meeldib sõita erinevate sõidukitega.”

      Ta oli nimelt sõitnud nii Gertie kui ka ühe teise autoga – õemehe