Tänavatüdruk. Kaja Kann

on mõned vabad kohad EHI filosoofia erialale, nii baka- kui ka magistritudengitele. Kirjutan kohe e-kirja:

      Tere

      Olen vana ja loll. Minu motoks on olnud harimatus. Riigieksameid ei ole kunagi teinud. Kas võin kandideerida, ükskõik, kas baka või magister, kus teil need kohad üle on?

      Asjaajamine läheb kiiresti, nad lubavad minu eest kõik korda ajada, pakin asjad ja järgmisel päeval on juba sisseastumiseksamid. Klassis on neli sisseastujat ja üks õps. Meile jaotatakse valged paberid ja palutakse kirjutada essee. Teemasid on neli. Valin selle teadmise ja mitteteadmise oma. Essee kirjutatakse koolis käsitsi, minul pastakat kaasas pole, õnneks õpsil on üks üle. Lähen kindla peale välja ja otsustan kirjutada juba varem välja mõeldud loo. Kaalutlen vaid, et kas kirjutan nüüd sellest jäätunud kaevust või hoopis samblast ja kivist. Otsustan sambla kasuks, olen sellest varem juba mitu korda rääkinud ja kirjutanud. Kuulajad on kiitnud, ju see siis töötab. Tähed tulevad õnneks meelde, siiski kirjutan nii lühidalt kui võimalik. Sean endale reegliks, et üle ühe paberilehe ma ära ei kasuta.

      Kuidas ära tunda, et teadmine on päris teadmine? Noh, lihtne viiner, lähed metsa ja eksid ära. Hakkad otsima koduteed, jälgid sammalt, õigemini kive. Olen kunagi ema käest kuulnud, et sammal kasvab kivi põhjapoolsel küljel. No vaatad ühte kivi ja vaatad teist, püüad alati hoida sinnapoole, kus sammalt ei ole. Järelikult liigud lõuna poole. Kõnnid ja kõnnid, aga mets ei lõpe ja siis saad aru, et oled totaalselt eksinud. Istud kivile maha ja loed rahulikult kümneni. Seda oled kogemuse põhjal õppinud, et närvitseda ei tasu. Korraga märkad, et sammal on kivi kõikidel külgedel. Vaatad ümbrust ja taipad, et asi on hoopis milleski muus. Nimelt on suured kuused varjanud päikese igast kandist, seega arvab sammal, et põhi on igal pool. Nii ta kasvabki igal pool ja ajab inimesi segadusse. Uuest teadmisest võlutuna hüppad püsti ja tahad taas astuma hakata, aga kohe ka peatud. Kust kurat sa tead, kuhupoole minna. Kas kodu on põhjas või lõunas, no seda ei ole ema kunagi öelnud. Ja kus mina üldse olen, võrreldes kivi ja koduga?

      Kirjutan suurte reavahedega. Tean küll, et peab tegema sisse- ja väljajuhatuse, aga sellega ma hetkel tegeleda ei viitsi. Pole mõtet eputada tarkusega, mis ei ole minu oma. Annan esimesena oma paberi ära ja lähen korraks kesklinna kohvitama. Pärast trammi 20-minutilist ootamist panen kooli poole jooksu. Vestlusele hilinen 15 minutit, torman higisena sisse, mind palutakse aga hoopis oodata, et kohe-kohe.

      Nüüd on õpse juba rohkem – kaks meest ja üks naine. Naine naeratab sõbralikult ja julgustavalt. Tema väga palju ei räägi. Noorem mees on ilmselt pomo ja võtab vestluse üles.

      – tere.

      – tere.

      – räägi kõigepealt endast.

      – noh, sündisin Vändras, viielapselises peres, elasime piimatööstuses, siis sai isa päranduse ja kolisime Tallinna. Pärast keskat läksin Räpina aianduskooli konserveerimist õppima, jäin kohe rasedaks ja kooli ei lõpetanud. Nüüd ma siis olen selle etenduskunstiga tegelenud, eelmisel aastal kirjutasin raamatu.

      – miks te näitlemist või kirjandust õppima ei lähe?

      – näitlemises ei ole küll kellelgi mulle midagi õpetada.

      – tõesti?

      – see on väga igav seltskond siin Eestis.

      – no siis tuleks minna õpetama?

      – õpetasin, aga ega asi sellest põnevamaks ei läinud.

      – välismaale?

      – noortele soovitan ma seda küll, mina ei lähe enam kuhugi.

      – kas te annate endale aru, et see on õppeasutus, siin on noored inimesed ja kui te nendega hakkama saate, siis peate mõistma, et iga päev tuleb koolis käia. ja kus te üldse elame hakkate?

      – tõesti ei tea veel. kusagil siin ju inimesed elavad. linn on inimese oma, siin võiks ka tänaval kuidagi hakkama saada. ega ma tõesti ei tea, kas ma ikka tahan maalt ära tulla. teiste asjadega saan ma hakkama.

      – olgu peale, aga kas teil raskete filosoofiliste tekstide lugemise kogemus on olemas?

      – ma ei tea, kui on liiga raske, siis jätan teksti pooleli.

      – mida te olete proovinud lugeda?

      – ma ei tea, ma ei oska öelda, mis üldse on filosoofiline tekst.

      – tohoh, aga nimetage siis mõni filosoof, keda te olete lugenud.

      – ma ei oska mitte kedagi nimetada. ma tõesti ei tee vahet, kes on filosoof ja kes tavaline inimene või kunstnik.

      – te tulete ju filosoofiat õppima, kallis tüdruk.

      – jah.

      – aga öelge siis üks raamat, mis teile viimasel ajal muljet on avaldanud.

      – lugesime tütrega Dénes Farkase raamatut, pealkirja ei mäleta, seal olid pildid ja siis pisikesed tõekesed. see oli vahva, ta alustas sageli lauset sõnaga it ja see oli päris põnev, et saime lausest alles siis aru, kui määratlesime selle it’i ja kui siis seda it’i muuta, muutub ka kogu lause mõte.

      – hästi. tulemustest anname teile homme teada.

      Juba õhtul oli tere-tulemast-kiri arvutis. Sattusin paanikasse, mis nüüd siis saab, selleks ei olnud ma küll valmis. Annan igaks juhuks veel teada, et ma tahaksin ikka seda alamastet, et alustaksin õppimisega ikka nullist. Õnneks algab homme Maikega Euroopa-tuur ja ma ei saa niikuinii midagi ette võtta. Peaasi, et 1. septembriks tagasi jõuaksin.

      Tagasi jõuan 31. augustil, tellin lennujaamast takso ja potsatan sisse.

      – tere.

      – tere.

      – mis see kell teil siin Eestis ka on?

      – täpselt 00.00.

      – oi, ja trammid käivad jälle.

      – ainult 1 ja 3 käivad, Kadrioru-Kopli suunal.

      – see on hea, just selles suunas ma nüüd sõitma hakkangi.

      Vanemate juurde jõudes annan taksojuhile 10 eurot. Tagasi ei taha. Tema on siiralt tänulik. Avan arvuti ja püüan aru saada, mis kell ja kus ma homme olema pean. Selgub, et esimene ja viimane loeng jäävad ära, keskmine toimub. No kurat, mida ma nüüd siis teen? Kirjutan ka kirja Kaiele, et kas ikka saaksin kuidagi ühe toa tema Ristiku tänava korterist üürida. Siin vanemate juures on võimatu elada, kogu aeg üks lõputu suhtlemine ja kohvitamine. Esialgu püüan siis võimalikult palju linna peal viibida.

      ESIMESE SEMESTRI ESIMENE POOL

      Esimesel septembril lähen linna neli tundi varem. Jalutan Kadriorust kaupsi juurde ja siis tagasi koolini. Linn on täis väikesi valgetes põlvikutes ja mustades miniseelikutes tüdrukuid, siis veidi vanemaid tüdrukuid, kellel kõigil on ihuvärvi sukkpüksid ja miniseelikud. Kuidagi erootiline, liialt ahvatlev on kõik, ja miks mina neid üldse vahin? Koolimajja jõuan ikkagi tund aega varem, vaatan seinal olevat kaarti. Siin on neli maja, igaühel oma täht: M-maja, S-maja, A-maja ja üks on veel. Jalutan kõik majad läbi, need on koridoridega ühendatud. Lõpuks leian enda klassi üles ja kohe ka lahkun majast, esimesel korral ei tohiks liiga kauaks jääda. Vaja välja saada, et juua veel üks kohv ja teha neli suitsu.

      Tagasi jõuan kakskümmend minutit enne loengu algust, istun koridoris olevale sinisele toolile ja teen niisuguse näo, nagu ma teaksin, miks ma siin olen, samal ajal hoian üleolevat poosi, et mina küll teie hulka ei kuulu, ma ei ole mingi õpilane. Kohal on seitse inimest. Kes mida õpib, vestlusest ei selgu. Kujutan ette, et nii viis inimest on ehk filosoofiasse tulnud, teised on kultuuriteoreetikud. Tunnis saan teada, et lisaks sellele, et ühel kursusekaaslasel on homme asja silmaarsti juurde ja et ta tuleb Kesk-Eestist ja üldse on tema elu kuidagi raske, on