Tänavatüdruk. Kaja Kann

et kui näeme, teeme peatuse ja üks jookseb välja, nii ei pea mootorit seiskama, parkima ega uksi lukustama.

      Miski suur masin on otse ees, ei saa aru, kas ta nüüd siis tuleb või läheb. Järsku paneb ta oma katusel olevad kollased prožektorid pauguga põlema. Järelikult läheneb. Mina tõmban oma väikese Renault’ nii palju kui võimalik paremale. Parempoolsete ratastega kõrgema perve peale, kahe puu vahele. Tema läheneb aeglaselt, ähvardavad tuled katusel põlemas. Ta on kahe meetri kaugusel ja läheneb ikka ühtlase aeglase kiirusega, ei kavatsegi kõrvale tõmmata. Panen tagurpidikäigu sisse ja taganen ühe meetri, tema ei tee midagi. Või noh, teeb täpselt sedasama, mida ennegi. Järsku tõstab ta niiduki raksakaga üles ja ajab oma rattad teisele teepervele. Ta on minust poole auto kere jao möödunud, kuid miskipärast jääb seisma. Saan aru, et tal on puu ees, tema ei liigu enam kuhugi. Panen esimese käigu sisse ja nikerdan ennast edaspidi liikuma. Järsku käib kõva kolks, ta kukutab oma niiduki rohmaki maasse ja mu autot tabab kivirahe. Tõmban pea õlgade vahele, et mitte pihta saada. Kivid maanduvad Renault’ katusele ja küljele, põrkuvad tee peale tagasi. Vajutan gaasi, et põgeneda.

      Pinni ütleb otsustavalt, et nüüd paned auto seisma ja me läheme välja. Olen sõnakuulelik ja astun autost välja. Ikka peab seda asja nüüd klaarima hakkama. Renault’ vasakus tiivas on kolm suurt mõlki, katusel kaks. No mida perset, tahaks röökida ja sõimata. Tegelikult tahaksin ta ära tappa, aga näitan viie meetri kauguselt lihtsalt keskmist sõrme ja laiutan käsi. Mees peatab traktori ja avab ukse. Ta tundub kolme meetri pikkune. Kangete jalgadega astub ta traktori astmetest alla teele. Kuulen, kuidas maapind teeb igast ta sammust väikese nihke. Ta astub kukalt sügades lähemale ja küsib.

      – mida me nüüd teeme?

      – ma ei tea.

      – no selliseid asju ikka juhtub.

      – jah.

      – ega mina midagi tagasi ei aja, kas teil kasko on?

      – vist on.

      – ja omavastutus?

      – ma ei tea.

      – ma annan teile oma meiliaadressi.

      – anna nimi kah.

      – mul sulli pole, aga saada oma konto ja klaarime ära.

      – ahah.

      – ma Jõhvist tulen, tead, töö on selline hull, selliseid asju juhtub.

      Tohutu parmuparv on otsustanud mind just nüüd rünnata. Neid on mustmiljon ja viimane kui üks on end minu külge kinni haakinud. Kogu mu jõud kulub valu kannatamisele. Mees seisab rahulikult minu ees, silmad on peidetud päikeseprillide taha ja mitte ükski parm ei söö teda.

      – no teil on siin eile vist kõvasti vihma tulnud?

      – on jah.

      See kõik on vastik, kujutan ette, et nende päikeseprillide taga ei ole silmi, et see tüüp ei ole tegelikult inimene, ta on monstrum. Tema käed on nagu mingid konksud õlgade küljes, üks paremale ja teine vasakule viltu, sellised kõvad ja paindumatud. Sammun kiiresti autosse ja kihutan minema.

      Kodus löön autoukse kinni, saadan monstrumile oma kontonumbri ja viskan end voodisse pikale, teki tõmban üle pea. Magama jäädes mõtlen veel, et ma ei viitsi, ei taha sinna kuradi linna sõita ja kindlustusega asju ajama hakata. Ma ei taha üldse mitte ühtegi asja ajada.

      Ärgates on tuju parem, ah, las need mõlgid olla, ega nad mind ei sega. Arvutist leian e-kirja:

      Tere

      Olen Heigo ja palun vabandust ja maksan lisaks omavastutusele veel natuke valuraha lisaks. Vahel juhtub ka nihukesi õnnetusi. Loodan, et ei ole sellepärast, mis juhtus, minu peale kaua pahane. Töö on selline hull, et ei tea kunagi, mis ja kus midagi tee ääres vedeleb. Selliseid juhtumeid ei ole mul tööga varem ette tulnud.

       Kõike head soovides, Heigo

      Vastan:

      Tänud valuraha eest!

      Ei ole ma pahane midagi, see oli kummaline seal metsas, kui järsku pimedaks läks. Parmude rünnak ja kivirahe ja suur traktor trügimas …

       Ma soovin sulle veidi rahu ja vähem hullust :) Kaja

      Otsustan, et autot ma parandusse ei vii, unustan lihtsalt ära selle jama. Väljas on juba mitu päeva tohutu kuumus, ema räägib alati, et kastma peab õhtuti, aga mina olen õhtuti väsinud. Kastan nüüd kohe, keset päeva. Lasen ka sauna juures kõik paagid vett täis, et päike jõuaks vee soojaks kütta.

      Maasikate puhastamiseks on mul hea süsteem: valan marjad kandikule, natuke loksutan ja nokin näpuga kandiku külge jäänud puru välja, nii ei pea iga marja uuesti käega katsuma. Selles mõttes, et näpin vaid puru ja lehti, mitte marju endid. Iga puudutus muudab marja veel rohkem plögaks, kui ta enne oli. See maasikakorjamine on üldse üks peen töö, nagu mehe noku hoidmine, ei tohi liiga tugeva käega hoida, peab vormi kuulama ja tunnetama ja selle järgi siis oma haaret reguleerima. Minu käed on kõvad ja selliseks asjaks liiga tugevad, pean mõistuse appi võtma, et pigistus õigel hetkel peatada. Raske on kogu aeg kõigesse teadlikult suhtuda.

      Moosi tuleb kaks purki, Pinni endale ei taha, jätab siia keldrisse hoiule, et kui talvel külla tuleb, siis hea hommikupudru peale panna. Viin Pinni neljase bussi peale. Tagasi tulles lippan poest läbi. Hästi ei mäleta, et miks, kõnnin riiulite vahel ja märkan moosisuhkrut. Muidugi, mina ju tegin müüjale ettepaneku, et peaks siia moosisuhkrutki tellima. Nüüd on mul ka kohustus seda osta, mis sest, et linnast just tõin. Kodus avan õlle ja telefon heliseb. Jätan õlle tuppa ja lähen ise sauna juurde. Telefoniga rääkides on hea teise käega kivide vahelt umbrohtu nokkida, siis kaob liigne kärsitus ja jutuajamine sujub mõnusamalt.

      Helistajaks on kindlustusemees, mitte auto, vaid maja oma.

      – tere.

      – tere.

      – aasta jälle möödas.

      – jah.

      – on sul seal midagi muutunud, oled juurde ehitanud?

      – laudale panin uue katuse ja põranda.

      – aga selle sa panid juba varem?

      – ei, sel aastal panin.

      – mul siin kirjas, et panid juba varem.

      – no olgu, panin siis juba varem.

      – et siis kõik endine?

      – sellisel juhul jah.

      – kas sa välgukindlustust ei taha?

      – mis mõttes, mul on ju loodusõnnetuste vastu kindlustus?

      – aga välk ei kuulu loodusõnnetuse alla.

      – ah soo.

      – kui lööb majja või tekib elektrikatkestus ja tehnika läheb tuksi.

      – ei, ma ei usu, et elektriga miskit juhtub, nad just panid uue kaabli ja isegi karbi sain posti otsa tasuta.

      – oi, räägi mulle ka, kuidas see sul õnnestus, mul endalgi oleks sama asja vaja.

      – no ma ei tea, sul vist ei ole abi minu nõuannetest. esiteks olen ma ilus naine.

      – no selleni ei küüni ma tõesti kunagi.

      – jah, siin olid toredad elektrikud, nad kirjutasid ise ametliku kaebuse, et sellesse vanasse karpi nad uut juhet ühendada ei kavatse ja siis oli Eesti Energia supsti kohal ja minul uus ilus kapp.

      – no palju õnne.

      – aitäh.

      – siis jääb kõik endiseks, jah?

      – jah.

      –