Tänavatüdruk. Kaja Kann

>

      Kaja Kann

       Tänavatüdruk

      Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Toimetanud Madis Kolk

      Korrektuuri lugenud Mare Lõokene

      Kujundanud Janno Preesalu

      © Tekst. Kaja Kann, 2020

      ISBN 978-9985-3-4863-5

      e-ISBN 9789985349137

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda Printon AS

      EELMÄNG

      Festivali viimane päev ja mul on kindel plaan pärast jalkat uttu tõmmata. Küünikud võidavad taas. Kohtunik lihtsalt lasi meil nii kaua mängida, kuni viik saabus. No ja siis penaltid. Teadsin suurepäraselt, et penaltites on meie meeskond võitmatu. Sa lihtsalt koondad enda sees oleva agressiivsuse silmadesse, suunad viha nähtamatu noolena penaltilööja silmadesse ja ütled mõttes, et sina, värdjas, minu väravasse ei löö. Ja ei löönudki, mitte keegi ei löönud, mitte ühtegi palli ei löönud. Mina olen see, kes kontrollib olukorda. Minu seljatagune on ja jääb tühjaks. Strateegia on lihtne, kui lööja on palli paika sättinud ja püüab seal kuidagi äge välja näha. Keskendun, eemaldan kogu müra, kontrollin korraks pilguga ka seljatagust, et mäletaksin, kus see värav ikka täpselt asub. Olen päris paigal. Kui tema teeb esimese liigutuse, siis hakkan mina liikuma. Tulen väheke väravast välja, mina valin suuna, teen kaks sammu paremale ja tema tuleb kaasa, ründab paremalt. No on ikka loll, allub täielikult mu liikumisele ja lööb palli otse sülle. Suurepärane. Idioot. Küünikud võitsid romantikuid. Jälle. Keegi noor tüdruk tuleb pärast mängu otsejoones minu poole.

      – tere.

      – tere.

      – olen Õhtulehest.

      – ahah.

      – mul soovitati teiega rääkida.

      – ahah.

      – tahaks natuke teada selle jalgpallimängu kohta.

      – ma tahaks villu minna.

      – läheme. kas nüüdsest kuulub maailm küünikutele?

      – mina ei tea midagi maailma kohta, tahaksin suitsetada, aga tuld ei ole.

      – ma ei suitseta.

      – ahah, no ma lähen otsin tuld.

      – jah, palun, muidugi.

      No tere hommikust, kes selle tšiki nüüd minu juurde saatis. Ah et nüüd olen mina saavutanud tuntuse kollase ajakirjanduse sõbrana. Vaatan ringi ja püüan põõsa taha põgeneda, aga tüdruk hoiab mul pilku peal. Mul hakkab enda pärast häbi ja sean sammud tagasi.

      – no mis see küsimus oli?

      – kas küünikud vallutavad nüüdsest maailma?

      – ei tea.

      – no te ju võitsite, teid on rohkem ja te olete paremad.

      – nii see paraku on, jah, aga see ei ole miski uudis, igal aastal on nii.

      – kuulsin, et teil ei ole reegleid?

      – vaata, meil on nii, et igaühel on oma reeglid. kui oled üksi, oled hirmus tark, ja kui koos, siis moodustub sellest kamp lolle.

      – sa oled ikka tõeline küünik. kas sa võiksid sama hästi romantikute poolel mängida?

      – ei või. või noh, võin ikka, aga mitte sama hästi. See on mul alati peas. isegi keset mängu võin poolt vahetada, kui see on see, mida ma päriselt tahan. see, et ma mõtlen hetkel endast kui küünikust tähendab, et ma kalkuleerin samal ajal ka romantik olemist. neid ei saa eraldi vaadelda.

      – kas tõesti?

      – jah, aga sa pead leppima ka tagajärgedega.

      – ja sina ei lepi?

      – lepin ikka, ükskord ma mängisin romantikute poolel.

      – no ja mis juhtus?

      – kaotasime.

      – ahah.

      – kuulge, minu nimi on Kaja Kann, meil on siin teatrifestival käimas ja ma mängisin koos Maike Londiga siin festivalil etendust „10 matka …”, kus me uurisime …

      – ma ei ole kahjuks etendust näinud. vabandust.

      – no ma mõtlesin, et kui on vaja öelda, kellega rääkisite.

      – nimest piisab. aitäh.

      – head aega.

      Miks inimesed ütlevad aitäh, kui nad seda tõsiselt ja päriselt ei mõtle, ütlevad vabandust, aga tegelikult teevad sedasama veel ja veel. Mingu see ajakirjanik persse. Joon ühe õlle ja istun autosse. Panen ainult vanad ja uued hitid üürgama ja kihutan saja kolmekümnega koju. Politsei pärast ei pea muretsema, neid lihtsalt ei ole. On hea, et kedagi teist ka pole. Siin autos, ma mõtlen. Oma tuba, oma luba. Kabala teel, kui olen üle raudtee sõitnud, möödun Lauri ema majast. Tuleb pähe, et ta ju küsis mu raamatut, et äkki astuks läbi ja viiks, aga sõiduhoog on nii sees, et kuidagi ei taha peatuda. Las loeb järgmist, see tuleb niikuinii täpselt samasugune.

      Kodus on kõik hästi. Suur suvi on saabunud, esimesed tomatid, esimesed kurgid, esimene suvikõrvits, esimene maasikas, esimene tikker, no püha müristus, nüüd siis kõik korraga. Haaran vooliku ja asun kastma, lasen ka õuevanni vett täis, et end seal pärast loputada. Ühe käega hoian voolikut, teisega suitsu. Peas pöörlevad mõtted. Hea oli festivalilt üks päev varem ära tulla. Nüüd ei ole seda kurba tunnet, et oi-oi-oi, kõik saab läbi ja midagi ei juhtunudki. Nüüd on nii, et midagi ei juhtunud, sest ma ise tulin varem ära. Päriselt on ikka hea, et ise otsustan enda elu üle, mitte festivali korraldaja ei ütle, millal lahkuma peab. Sel aastal olid asjad kuidagi eriti paigast ära, see kuradi turundus, et tulge ja vaadake neid friike, ärge kartke.

      Suur uni tuleb peale, aga kell on alles seitse. Ei sest miskit, loputan end vannis ja viskan pikali. Need maamajad on ikka head asjad, hoiavad niiskust ja külma, siin on jahe ja pime. Panen ka ukse lukku. Igaks juhuks.

      Hommikul on Pinni krõpsti kohal, et noh, kohe vaja metsa minna. Olgu peale, läheme täna mere poole, sealt on loota ainult sirmikuid. Olen kindel, et tänane retk väga muljete-rohke ei tule, pole ju veel sirmikute aeg, aga meie läheme just sirmikuid jahtima. Esimeses kuusikus on täpselt nii, nagu arvasin – ei miskit. Jalutame veidi edasi ja näeme kolme kukeseent ja metsmaasikaid. No selge pilt, täna korjame seda, mida mets meile annab. Mets annab maasikaid, neid on aga nii vähe, et jagub ainult ühe käega korjamiseks. Parmud ei anna rahu, kõnnin veidi kiiremini ja vahelduseks parmutapmisele püüan möödaminnes haarata ka mõne maasika. See süsteem eriti hästi ei tööta. No miks nad ei võiks tulla kõik korraga ja hammustada minust suure tüki, kannataksin seda valu päris hästi, aga selline pidev näksimine ajab hulluks. Istun auto juurde maha ja helistan Pinnile.

      – mis teed?

      – maasikaid korjan.

      – kas sa korjad veel kaua?

      – mõtlesin küll.

      – ma tahaksin ära minna.

      – no ma hakkan end siis sinu poole sättima.

      – ega sa ei pahanda?

      – ei.

      Sõidame lõbu pärast ringiga kodu poole tagasi. Et niisama tšekata, mida mets teeb. Siht on kruusaga kaetud, aga eriti siin sõitmist ei toimu. Rohi on leidnud endale tee keskel mõnusa ala