Rahutegijad. 1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda. Margaret MacMillan

ja sõbrad olid leebemad. „Kas pole hea näha isa sedavõrd õnnelikuna,” hüüatas ta tütar. House, kellest sai hiljem pr Wilsoni karm vaenlane, kirjutas oma päevikus, kui suur leevendus see oli, et Wilsonil oli nüüd keegi, kellega oma koormat jagada: „tema üksindus on pateetiline”.²⁶

      Edith Boiling, uus pr Wilson, saatis presidenti Euroopas, sellist privileegi ei lubatud vähemtähtsatele abikaasadele. Ta oli sooja südamega ja elav ning armastas naeru lõkerdada. Talle meeldisid golf, poodlemine, orhideed ja peod. Tal olid kõigi arvates imelised silmad, kuid mõni leidis, et ta oli natuke paksuke ja tema suu suurevõitu. Ta kandis – nii arvati Pariisis – oma kleite liiga pingul ümber keha, dekoltee oli liiga sügav ja seelikud liiga lühikesed.²⁷ Wilson mõtles, et ta on imeilus. Nagu ka ta ise, pärines naine lõunast. Pr Wilson ütles ühele tuttavale ameeriklasele, et ei soovinud oma teenijat Londonisse kaasa võttes rikkuda, kuna britid kohtlesid mustanahalisi liiga hästi.²⁸ Kuigi tal olid lõunaosariigi naiste lahedad flirtimiskombed, oli ta ka kaval ärinaine. Pärast oma esimese mehe surma oli ta pidanud juveelipoodi. Kui ta Wilsoniga abiellus, väljendas viimane soovi, et ta jagaks temaga riigitööd. Naine soostus ettepanekuga entusiastlikult. Kuigi ta polnud intellektuaal, oli ta kiire taibuga ja otsusekindel.²⁹ Ta oli ka oma abikaasale ülimalt lojaalne. Wilson lausa jumaldas teda.

      George Washingtoni pardal hoidusid Wilsonid omaette, süües oma luksuskajutis ja jalutades käevangus. Ameerika eksperdid vihtusid tööd teha oma kaartide ja dokumentidega, pärides üksteiselt murelikult, milliseks kujuneb riigi poliitika. Wilson oli rääkinud palju üldistest põhimõtetest, kuid piirdunud vaid mõne täpsustusega. William Bullitti nimeline noormees astus südikalt presidendi juurde ja ütles talle, et tema vaikimine ajab neid kõiki segadusse. Wilson oli üllatunud, kuid nõustus kohtuma tosinkonna juhteksperdiga. „See on absoluutselt esimene kord,” ütles üks neist hiljem, „kui president andis kellelegi teada, missugused on tema ideed ja milline on ta poliitika.” Hiljem oli veel vaid paar sellist juhust.³⁰ Eksperdid lahkusid koosolekult hea muljega ja julgustatult. Wilson rääkis vabas vormis ja sõbralikult. Ta keskendus eelseisvale raskele ülesandele ja sellele, kuidas ta loodab neile tugineda, et saada vaid parimat informatsiooni. Nad võivad vabalt alati tema poole pöörduda. „Ütelge mulle, mis on õige, ja ma hakkan selle eest võitlema.” Ta palus omaenda ideedest rääkimise pärast vabandust: „Need polnud väga head, kuid ta pidas neid paremaks kõigest muust, mida oli kuulnud.”³¹

      Kui algab rahu sõlmimine, ütles Wilson, siis võtab nende riik endale õigustatult arbiitri positsiooni. Delegaadid peavad tegutsema Ameerika õigluse ja suuremeelsuse suurte traditsioonide kohaselt. Nemad on lõppude lõpuks „ainsad kallutamata huvidega isikud rahukonverentsil”. Veelgi enam, ta hoiatas: „Isikud, kellega me hakkame tegelema, ei esinda omaenda rahvast.” See oli üks Wilsoni sügavatest veendumustest, kummaline inimese puhul, kelle oma kongressis domineerisid nüüd tema poliitilised oponendid. Kogu rahukonverentsi aja klammerdus ta usu külge, et räägib massidele ja et kui ta suudaks oma mõtted nendeni viia, kas prantslaste, itaallaste või isegi venelasteni – siis võtaksid need tema vaated omaks.³²

      Ta puudutas teist meelisteemat: Ühendriigid, kinnitas ta oma kuulajaskonnale, ei astunud sõtta omakasupüüdlikel põhjustel. Selles suhtes, nii nagu paljus muuski, ei sarnanenud Ameerika teiste riikidega, kuna see ei taotlenud territooriumi, andamit ega isegi kättemaksu. (Märgina, et Ameerika osalus sõjas erines Euroopa omast, oli Wilson alati toonitanud, et Ühendriigid on partner ja mitte liitlane.) Ühendriigid toimisid näiteks Kuuba okupeerimisel üldiselt omakasupüüdmatult. „Me astusime sõtta Hispaaniaga,” rõhutas ta, „mitte annekteerimiseks, vaid abitule kolooniale vabaduse võimaluse pakkumiseks.”³³

      Wilsonil oli komme viidata Ladina-Ameerika näidetele, kuna suurem osa tema kogemusest välissuhetes pärines sealt. Ta oli ümber kujundanud, vähemalt omaenda rahulduseks, Monroe doktriini, selle kuulsa proovikivi, mis heideti eurooplastele 1823. aastal, et nad ei püüakski Uut Maailma taaskoloniseerida. See doktriin oli muutunud Ameerika välispoliitika alusjuhisteks, kattevarjuks – ütlesid paljud – Ühendriikide domineerimisel oma naabrite üle. Wilson nägi selles pigem raamistikku, milles kõik mõlema Ameerika rahvad töötavad rahumeelselt üheskoos, ja ideaali sõdivatele Euroopa rahvastele. Lansing lubas endale selles kahelda, nagu ta Wilsoni ideede puhul tihti tegi: „Doktriin on eranditult Ühendriikide riiklik poliitika ning seostub selle riikliku julgeoleku ja oluliste huvidega.”³⁴

      Wilson pööras vähe tähelepanu Lansingi vastuväidetele, pidades neid väiklaseks ja kitsarinnaliseks.³⁵ Ta oli veendunud, et soovib head. Kui Ameerika väed suundusid Haitile või Nicaraguasse või Dominikaani vabariiki, siis oli selle eesmärk korra ja demokraatia edendamine. „Ma kavatsen õpetada,” ütles ta oma esimesel presidendiajal, „Lõuna-Ameerika vabariike häid juhte valima!”³⁶ Ta mainis haruharva, et kaitseb ühtlasi Panama kanalit ja Ameerika investeeringuid. Wilsoni presidendiks oleku ajal sekkusid Ühendriigid korduvalt Mehhiko siseasjadesse, püüdes seal paika panna endale sobivat valitsust. „Ühendriikide eesmärk,” ütles Wilson, „on ainuüksi rahu ja korra tagamine Kesk-Ameerikas, hoolitseda selle eest, et omavalitsusprotsessid ei katkeks või neid ei lükataks kõrvale.”³⁷ Ta oli hämmelduses, kui osutus, et mehhiklased ei näe Ameerika sõdurite maabumist ja Ameerika ähvardusi samamoodi.

      Mehhiko avantüür näitas Wilsoni võib-olla teadvustamata kalduvust tõde ignoreerida. Kui ta saatis sõdurid esimest korda Mehhikosse, siis ütles ta Kongressile, et see oli vastuseks korduvatele provokatsioonidele ning Ühendriikide ja selle kodanike pihta käivatele solvangutele, mida olevat loopinud kindral Victoriano Huerta, mees, kes alustas Mehhiko revolutsiooni. Huerta oli tegelikult igati püüdnud provokatsioone vältida.³⁸ Pariisi rahukonverentsil tuli Wilsonil väita, et ta ei olnud kunagi näinud sõjaaegseid liitlastevahelisi salakokkuleppeid, milles Itaaliale näiteks lubati vaenlase territooriumi. Briti välisminister Arthur Balfour oli neid talle 1917. aastal näidanud.³⁹ Lansing mainis hapult oma presidendi kohta: „Isegi tuvastatud fakte ignoreeriti, kui need ei sobinud tema intuitiivse tundega, selle pooljumaliku võimega valida välja see õige.”⁴⁰

      Nagu näitas Mehhiko intsident, ei kartnud Wilson kasutada oma riigi märkimisväärset võimu, ükskõik kas finants- või militaarset. Ja Esimese maailmasõja lõpuks olid Ühendriigid palju võimsamad kui 1914. aastal. Tol ajal oli riigil väike armee ja keskmise suurusega merevägi; nüüd oli sellel üle miljoni sõduri vaid Euroopas ja merevägi, mis võistles Suurbritannia omaga. Tõesti, ameeriklased kippusid uskuma, et just nemad olid sõja oma Euroopa liitlastele võitnud.⁴¹ Ameerika majandus oli jõudsalt kasvanud: Ameerika farmerid ja vabrikud olid intensiivselt välja lasknud nisu, sealiha, rauda ja terast liitlaste sõjategevuse tarbeks. Samal ajal kui Ameerika osa maailma toodangus ja kaubanduses üha kasvas, stagneerus või langes see Euroopa riikides. Kuid kõige olulisemaks sai nende tuleviku suhete jaoks asjaolu, et Ühendriigid olid muutunud Euroopa pankuriks. Kokku võlgnesid Euroopa liitlased Ameerika valitsusele üle seitsme miljardi USA dollari ja poole sellest summast Ameerika pankadele. Wilson eeldas liigse enesekindlusega, et Ühendriigid saavad oma tahtmise lihtsalt finantssurvet avaldades.⁴² Nagu ütles tema õigusnõunik David Hunter Miller: „Euroopa on finantsiliselt pankrotis ja selle valitsused moraalselt pankrotis. Väiksemgi vihje sellele, et Ameerika võiks välja tõmbuda vastuseisu tõttu tema soovidele õiguse, õigluse ja rahu asjus, tooks kaasa eranditult iga valitsuse languse Euroopas ja revolutsiooni igas Euroopa riigis ühe võimaliku erandiga.”⁴³

      Sellel kohtumisel George Washingtoni pardal rääkis Wilson samuti lühidalt raskustest, mis seisid ees riikidega, kes kerkisid esile pärast Kesk-Euroopa lagunemisest: Poola, Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia ja veel paljud teised. Need võisid saada suvalise valitsusvormi, mida nad soovisid, kuid nad pidid lülitama oma uutesse riikidesse vaid neid, kes soovisid seal olla. „Kriteeriumiks ei ole mitte need, kes on intellektuaalsed või sotsiaalsed või majanduslikud liidrid, vaid need, kes moodustavad rahva enamuse,” kirjutas üles üks tema kuulajatest. „Neil peab olema vabadus – sellist valitsust nad soovivad.”⁴⁴

      Kõigist ideedest, mida Wilson Euroopasse tõi, oli ja jääb enesemääramise kontseptsioon kõige vastuolulisemaks ja