Rahutegijad. 1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda. Margaret MacMillan

paljud kahtlustasid), selle tuleviku pidi seadma rahumeelsetele rööbastele ja selle piire korrigeerima, et tekitada kompensatsioon Prantsusmaale läänes ja uutele riikidele idas. Bulgaaria pidi saama oma lepingu. Ka Osmani impeerium. Austria-Ungari kujutas endast eraldi probleemi, kuna seda enam polnud. Järel olid tilluke Austria ja savijalgadel vaaruv Ungari ning suurem osa territooriumist oli läinud uutele riikidele. Rahukonverentsile pandud ootused olid hiigelsuured; pettumuse risk oli vastavalt suur.

      Rahutegijad esindasid ka oma riike ja kuna enamik neist olid demokraatiad, ei saanud nad avalikku arvamust eirata. Nad olid sunnitud mõtlema üks samm ette ja arvestama järgmiste valimistega, kaaluma, mida võib maksma minna oluliste ühiskondliku arvamuse kandjate vastuseisu tekitamine või nende endaga lepitamine. Seetõttu olid nad käsist-jalust seotud. Ja tunne, et ükski vana piir ei ole enam kindel, oli ahvatlev. See oli aeg taas tõstatada vanad nõudmised ja esitada uued. Britid ja prantslased leppisid vaikselt kokku Lähis-Ida jagamise suhtes. Itaallased blokeerisid uue Jugoslaavia riigi nõudmisi, sest nad ei tahtnud tugevat naabrit. Clemenceau kaebas ühele kolleegile: „Sõda alustada on palju kergem kui rahu sobitada.”⁴

      Nendel kuudel Pariisis oli rahutegijatel ette nähtud palju saavutada: rahuleping Saksamaaga ning rahu alused Austria, Ungari ja Bulgaariaga. Nad tõmbasid uued piirid läbi Kesk-Euroopa ja Lähis-Ida. Tõsi küll, palju sellest tööst ei jäänud kauaks pidama. Tol ajal räägiti ja räägitakse seniajani, et rahutegijatel läks kõigeks selleks liiga kaua aega ja et nad enamasti eksisid. Juba on aabitsatõeks kulunud ütlus, et 1919. aasta rahulepped olid ebaõnnestunud ja viisid otse Teise maailmasõjani. Sellega aga hinnatakse rängalt üle nende siduvust ja jõudu.

      1919. aasta maailmas oli kaks reaalsust ja need ei haakunud kaugelt mitte alati. Üks neist oli Pariis ja teine olukord „kohtadel”, kus inimesed langetasid omaenda otsuseid ja võitlesid omaenda huvide eest. Tõsi küll, rahutegijatel olid oma armeed ja mereväed, kuid seal, kus oli vähe raudteid, maanteid ja sadamaid, nagu Väike-Aasia sisemaal või Kaukaasias, oli relvajõudude edasitoimetamine aeglane ja töömahukas. Uued lennukid ei olnud veel piisavalt suured ja tugevad, et seda tühimikku täita. Euroopa keskel, kus rööpmestikud olid juba paigaldatud, tähendas korralagedus seda, et isegi kui olid olemas rööpad, vedurid ja vagunid, siis polnud kütust. „Ei tasu neid väikseid riike süüdistada,” ütles Lloyd George’ile Henry Wilson, üks targimaid Briti kindraleid. „Kurja juur on selles, et Pariisi ettekirjutused ei toimi.”⁵

      Võim eeldab tahet, nagu Ameerika Ühendriigid ja maailm praegu avastavad: tahet kulutada kas vahendeid või elavjõudu. 1919. aastal seda tahet Euroopa peale ei kulutatud. Prantsusmaa, Briti ja Itaalia juhid ei suutnud enam sundida oma rahvaid maksma võimu eest kõrget hinda. Nende relvajõud kahanesid päevast päeva ja nad ei saanud loota järelejäänud sõduritele ja madrustele. Nende maksumaksjad soovisid lõppu kallitele välisavantüüridele. Vaid Ühendriikidel oli suutlikkust tegutseda, kuid riik ei näinud vajadust endale seda rolli võtta ja selle võimsuski ei olnud tol ajal piisavalt suur. On ahvatlevalt lihtne ütelda, et Ühendriigid jätsid kasutamata võimaluse painutada Euroopat oma tahte järgi enne, kui fašismi ja kommunismi võistlevad ideoloogiad võimust võtsid. See tähendab projitseerida minevikku seda, mida me teame Ameerika võimsusest pärast järgmist ilmasõda. 1945. aastal olid Ühendriigid suurriik ja Euroopa rahvad olid nõrgaks jäänud. 1919. aastal aga ei olnud Ameerika Ühendriigid veel eriti palju tugevamad kui muud riigid. Eurooplased võisid selle soove ignoreerida ja seda nad tegidki.

      Armeed, mereväed, raudteed, majandus, ideoloogia, ajalugu: kõik need on olulised Pariisi rahukonverentsi mõistmiseks. Kuid seda on ka isikud, kuna lõppude lõpuks koostavad isikud raporteid, langetavad otsuseid ja annavad korraldusi vägede liikumiseks. Rahutegijad tõid endaga kaasa oma riigisisesed huvid, kuid ka oma soodumused: mis neile meeldis ja mis mitte. Viimaste tähtsus ilmnes just nende võimsate isiksuste, eriti Clemenceau, Lloyd George’i ja Wilsoni puhul, kes istusid ühe laua taga.

      ESIMENE OSA

       Valmistudes rahuks

      I

       Woodrow Wilson saabub Euroopasse

      4. detsembril 1918 sõitis ookeanilainer George Washington New Yorgist välja, kandes pardal rahukonverentsi Ameerika delegatsiooni. Kahuritest lasti aupauke, rahvahulk kaldapealsel juubeldas, puksiirid pasundasid ning sõjalennukid ja dirižaablid tiirlesid peade kohal. Ameerika riigisekretär Robert Lansing laskis lendu postituvisid sõnumitega sugulastele oma sügavast lootusest saavutada kestev rahu.⁶ Endine Saksa reisiliinilaev libises Vabadussambast mööda Atlandi ookeanile, kus seisis oodates miinitõrje- ja lahingulaevade eskort, kes pidi seda ja selle ootusrikast lasti Euroopasse konvoeerima.⁷

      Pardal olid parimad saadaolevad eksperdid, kes olid ülikoolidest ja valitsusest välja otsitud; kastid täis viitematerjale ja eriuuringuid; Prantsuse ja Itaalia suursaadikud Ühendriikides ja Woodrow Wilson. Ükski teine Ameerika president polnud kunagi oma ametiajal Euroopasse sõitnud. Tema vastased süüdistasid teda konstitutsiooni rikkumises; isegi tema toetajad polnud kindlad selle sammu arukuses. Ega ta äkki kaota midagi oma suurest moraalsest autoriteedist läbirääkimiste tohuvabohus osaledes? Wilsoni enda seisukoht oli selge: rahu sõlmida oli niisama tähtis kui sõda võita. Ta oli seda võlgu Euroopa rahvastele, kes ihkasid paremat maailma. Ta oli seda võlgu Ameerika sõjaväelastele. „Nüüd on minu kohus,” ütles ta kahtlevale Kongressile enne lahkumist, „anda oma panus selle kinnistamiseks, mille saavutamiseks nad valasid oma verd.” Üks Briti diplomaat oli küünilisem. „Wilson,” ütles ta, „kipub Pariisi nagu debütant, keda paelub väljavaade osaleda oma esimesel ballil.”⁸

      Wilson lootis, nagu ta kirjutas oma suurele sõbrale Edward House’ile, kes oli juba Euroopas, et ta jääb sinna vaid rahulepingu peamise raamistiku paikapanekuks. Polnud tõenäoline, et ta jääb ametlikule rahukonverentsile vaenlasega.⁹ Siin ta eksis. Eelkonverents kasvas, ilma et keegi oleks seda niimoodi kavandanud, üle lõppkonverentsiks ja Wilson jäi Pariisi suuremaks osaks ajast otsustava kuue kuu jooksul jaanuarist juunini 1919. Küsimus, kas ta oleks või ei oleks pidanud Pariisi minema, mis nii paljudele tema kaasaegsetele peavalu valmistas, paistab nüüd ebaoluline! Alates Franklin Rooseveltist Jaltas Jimmy Carteri või Bill Clintonini Camp Davidis on Ameerika presidendid istunud laua taha, et tõmmata piire ja läbi suruda rahulepinguid. Wilson oli pannud paika vaherahude tingimused, mis lõpetasid Esimese maailmasõja. Miks poleks ta pidanud ka rahu sõlmima?

      Kuigi ta ei alustanud 1912. aastal välispoliitika presidendina, olid asjaolud ja tema enese edumeelsed poliitilised põhimõtted teda aina väljapoole tõmmanud. Samamoodi nagu paljud tema kaasmaalased, oli temagi hakanud Esimest maailmasõda nägema võitlusena demokraatlike jõudude, nii ebatäiuslikult kui Suurbritannia ja Prantsusmaa neid ka esindasid, ning reaktsiooni ja militarismi jõudude vahel, keda ülihästi esindasid Saksamaa ja Austria-Ungari. See, kuidas Saksamaa ahistas Belgiat, tema allveelaevade ohjeldamatu sõjategevus ja jultunud katse ahvatleda Mehhiko sõtta Ühendriikide vastu, oli tõuganud Wilsoni ja Ameerika avaliku arvamuse liitlasi toetama. Kui Venemaal toimus veebruaris 1917 demokraatlik revolutsioon, langes ära üks viimastest ettekäänetest – et liitlaste hulgas oli üks autokraatlik riik. Kuigi ta oli valimisvõitluses 1916. aastal pooldanud oma riigi neutraalsuse säilitamist, viis Wilson Ameerika Ühendriigid aprillis 1917. aastal sõtta. Ta oli veendunud, et seisab õige asja eest. See oli tähtis presbüterlaste pastori pojale, kes jagas oma isa sügavaid usuveendumusi, kuigi mitte tema kutsumust.

      Wilson oli sündinud Virginias 1856. aastal, vahetult enne kodusõda. Kuigi ta jäi mõnel viisil kogu oma eluks lõunaosariiklaseks – oma aureeglites ja paternalistlikus suhtumises naistesse ja mustanahalistesse –, aktsepteeris ta siiski kodusõja tulemust. Abraham Lincoln oli üks tema suurmeestest koos Edmund Burke’i ja William Gladstone’iga.¹⁰ Noor Wilson oli idealistlik ja samal ajal ülimalt auahne. Pärast nelja õnnelikku aastat Princetonis ja õnnetut advokaadiameti ajajärku avastas ta enda jaoks esimese karjääri õpetamises ja kirjutamises. 1890. aastaks oli ta tagasi Princetonis, nüüd juba eduka õppejõuna. 1902. aastal sai ta ülikooli presidendiks, keda toetasid peaaegu ühel häälel hoolekogu liikmed, õppejõud ja üliõpilased.

      Järgmise