Rahutegijad. 1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda. Margaret MacMillan

kahjude eest. Kuid kas nad polnud kõik pööranud selja sellele praktikale äsja lõppenud sõjas? Mõlemad pooled olid rääkinud rahust annekteerimisteta. Mõlemad olid rääkinud inimeste õigusest valida oma valitsejaid, liitlased valjemalt ja veenvamalt kui teljeriigid. Ja isegi enne USA sõttaastumist olid sellised terminid nagu „demokraatia” ja „õiglus” andnud tuumakust liitlaste sõjalistele eesmärkidele. Wilson oli asinud kinni liitlaste agendast ja muutnud selle parema maailma loomise lubaduste komplektiks. Tõsi, ta oli teinud võitjatele mööndusi: Prantsusmaa pidi saama tagasi oma kaotatud provintsid Alsace’i ja Lorraine’i, või Saksamaa pidi heastama Belgiale tehtud kahju. Prantslased soovisid siiski enamat: võimaluse korral territooriumi Saksamaalt, kindlasti aga julgeolekugarantiisid rünnete vastu. Britid soovisid teatud Saksa kolooniaid. Itaallased nõudsid osa Balkanist ja jaapanlased osa Hiinast. Kas see oli uue diplomaatia kontekstis õigustatud? Peale selle olid veel kõik need riigid Kesk-Euroopas, mõned juba moodustunud, kuid teised ikka veel lootesarnased, kes nõudsid, et neid ära kuulataks; olid koloniaalrahvad, naisõiguslased, tööliste esindajad, Ameerika mustanahalised, usujuhid, inimõiguslased. Viini kongress oli võrreldes sellega olnud lihtne.

      Oma esimestel aruteludel Wilsoniga osutasid nii Clemenceau kui ka Lloyd George liitlaste vajadusele sõeluda eelkonverentsil välja oma seisukohad rahu kohta. Wilson tõrkus siin abistamast. Kui nad lepivad rahutingimustes enne kokku, muutub üldine rahukonverents fiktsiooniks. Teisest küljest oli ta valmis mitteametlikeks kõnelusteks, et välja töötada liitlaste ühine seisukoht. „Tegelikult oli tegu sama asjaga,” teatas Lloyd George oma kolleegidele, „kuid president rõhus oma seisukohale.”⁹³ Lepiti kokku, et nad kohtuvad Pariisis varasemaks aruteluks – mitte üle paari nädala – ja istuvad siis vaenlasega ühise laua taha. Wilson, vähemalt nii ta mõtles, sõidab sel hetkel tagasi USAsse.⁹⁴

      Pärast neid esimesi kohtumisi inimestega, kellest pidid saama tema lähedased kolleegid Pariisis, sõitis Wilson edasi Itaaliasse, kus teda võeti veel ekstaatilisemalt vastu. Kuid tervitushüüded, riiklikud vastuvõtud ja eraviisilised audientsid ei suutnud varjata tõsiasja, et aeg läks mööda. Tal sigines kahtlus, ega äkki kõik see ole tahtlikult organiseeritud. Rahvas soovib rahu, nende valitsejad aga näisid mingitel tundmatutel kuritahtlikel motiividel venitavat. Prantsuse valitsus soovis korraldada talle ringsõitu mööda lahinguvälju. Ta keeldus pahaselt. „Nad püüdsid mind saada vaatama laastatud regioone,” ütles ta oma lähimatele kaaskondlastele, „et mind üles ärritada Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia valitsustele järele andma.” Ta ei lase ennast niimoodi mõjutada; rahu tuleb teha rahulikult, mitte aga emotsioonide ajel. „Isegi kui Prantsusmaast oleks jäänud järele vaid üks mürsuauk, ei saaks see lõplikku rahulepet muuta.”⁹⁵ Prantslasi ajas tema keeldumine tõsiselt vihale ja nende rahulolematust ei leevendanud seegi, kui ta tegi märtsis lühivisiidi.

      Wilson hakkas jõudma järeldusele, et tema ja prantslased ei olnud sugugi nii lähedastel seisukohtadel, kui House oli teda püüdnud uskuma panna. Prantsuse valitsus oli koostanud üksikasjaliku programmi, milles Rahvasteliit oli seatud otsustamisele kuuluvate tähtsate küsimuste reas tagumisele kohale.⁹⁶ Paul Cambon, kogenud Prantsuse suursaadik Londonis, ütles ühele Briti diplomaadile: „Rahukonverentsi päevakorra teema on viia lõpule sõda Saksamaaga.” Rahvasteliit võidi kergesti edasi lükata.⁹⁷ Paljud Prantsuse ametlikes ringkondades mõtlesid Rahvasteliidust, mis oleks sõjaaja liidu jätk ja mille peamine osa oleks rahulepingu tingimuste jõustamine. Pole tähtsust, öeldi sisememorandumis, et suur osa prantslastest mõtles idealistlikumalt: „See võib meid aidata.”⁹⁸ Clemenceau oli avalikult skeptilisem. Päeval pärast seda, kui Wilson oli esinenud Londonis kõnega, milles ta kordas oma usku, et Rahvasteliit on parim viis oma liikmete julgeoleku tagamiseks, esines Clemenceau saadikute kojas. Ta kinnitas kiiduavalduste saatel: „On olemas vana alliansside süsteem nimega võimutasakaal – see alliansside süsteem, millest ma ei loobu, hakkab olema minu juhtpõhimõte rahukonverentsil.” Ta oli õelalt viidanud Wilsoni õilsale candeur’ile, sõnale, mis tähendab prantsuse keeles nii siirust ja suuremeelsust kui ka pateetilist naiivsust. (Ametlikes protokollides oli see sõna muudetud sõnaks grandeur.) Ameerika delegatsioon nägi Clemenceau kõnes väljakutset.⁹⁹

      See kõne ja ameeriklaste reaktsioon selle peale külvasid seemned, millest tärkas tontlikult kahvatu ja igikestev dramaatiline pilt, eriti USAs. Ühest küljest Galahad, üllas mõtetes ja tegudes, valgustamas teed lummavasse tulevikku; teisest küljest väärakas prantsuse troll, süda must raevust ja vihkamisest, mõttes mõlkumas vaid kättemaks. Ühest küljest rahu, teisest sõda. Jutuna on seda hea lugeda, kuid see pole õiglane kummagi mehe suhtes. Mõlemad olid liberaalid, kes suhtusid kiiretesse muutustesse konservatiivse skeptitsismiga. Neid eristas temperament ja omaenda kogemus. Wilson uskus, et inimloomus on põhimiselt hea. Clemenceau kahtles selles. Tema ja Euroopa olid liiga palju üle elanud. „Palun teid mind mitte vääriti mõista,” ütles ta kord Wilsonile, „meie saabusime samuti maailma üllaste instinktide ja ülevate pürgimustega, mida te nii tihti ja kaunikõneliselt väljendate. Me oleme selliseks muutunud, kuna meid on karmi käega vorminud see maailm, milles meil on tulnud elada. Me oleme püsima jäänud vaid tänu sitkusele.” Wilson oli elanud maailmas, kus demokraatia oli ohutult tagatud. „Mina olen elanud maailmas,” selgitas Clemenceau, „kus demokraadi mahalaskmine on hea tava.”¹⁰⁰¹⁰¹ Seal, kus Wilson uskus, et jõu kasutamine ei vii lõppude lõpuks kuhugi, oli Clemenceau liiga tihti näinud jõu võidutsemist. „Olen tulnud järeldusele, et jõud on õigus,” ütles ta ühel päeval lõunalauas Lloyd George’i armukesele Frances Stevensonile. „Miks on kana siin? Kuna ta polnud piisavalt tugev, et vastu seista neile, kes teda maha nottida soovisid. Ja ongi hea!”¹⁰² Clemenceau ei olnud Rahvasteliidu vastu; ta lihtsalt ei lootnud sellest eriti palju. Ta oleks soovinud näha laiemat rahvusvahelist koostööd, kuid hiljutine ajalugu oli liigagi hästi näidanud, kui tähtis on hoida püssirohi kuivana ja relvad laskevalmis, nii igaks juhuks.¹⁰³ Selles kajastas ta truult prantslaste avalikku arvamust, mis oli ülekaalukalt Saksamaa suhtes umbusklik.¹⁰⁴

      Jaanuari teiseks nädalaks oli Wilson tagasi Pariisis, oodates eelkonverentsi algust. Ta elas uhkelt eramus, mille Prantsuse valitsus oli selleks eraldanud. (Üks Wilsoni naljakestest oli, et ameeriklased maksavad kaudselt oma laenude kaudu Prantsusmaale.) Hotelli Murat omanikud olid tuntud sõjaväelase Joachim Murat’ järeltulijad, kes olid selle Prantsuse valitsusele välja üürinud. Murat oli olnud abielus ühega Napoleoni õdedest. Hiljem, kui suhted Prantsusmaa ja USA vahel jahenesid, nõudis printsess Murat selle tagasi. Presidendi kaaskond, kuhu kuulusid Wilsoni ihuarst, admiral Cary T. Grayson ja pr Wilsoni sotsiaalsekretär, seadis end kohmetult sisse külmades ja kiiskavates ruumides täis mineviku aardeid, mis helklesid lõputult suurtest peeglitest vastu. Briti ajakirjanik, kes tuli presidenti intervjueerima, leidis ta hallis flanellülikonnas istumas ampiirstiilis laua taga, suur pronksist kotkas pea kohal.¹⁰⁵

      Ülejäänud Ameerika delegatsiooni liikmed majutati natuke eemale, samuti luksuslikult Crilloni hotelli. „Mulle määrati hiiglasuur numbrituba,” kirjutas Ameerika professor oma naisele, „kõrge lagi, valge tahveldis, kamin, suur vannituba, väga mugav voodi, kõik palisandripuust.”¹⁰⁶ Ameeriklased olid väga rahul toiduga, neile jättis hea mulje korrektne teenindus ja neile tegid nalja aeglased vanad hüdraulilised liftid, mis jäid aeg-ajalt korruste vahel kinni, kuni vesi voolas ühest tsisternist teise.¹⁰⁷ Kuna hotell ise oli väike, siis olid nende bürood lähedusse laiali paisatud, mõned Maximi hotelli endistes privaatsöögitubades, kus oli ikka veel tunda mõrkjat liisunud veini ja toidu lõhna. Kuude jooksul tegid ameeriklased Crillonis parendusi: juuksur, eratelefoniliinide võrgustik ja toekas Ameerika hommikusöök prantsuse kontinentaalse asemel.¹⁰⁸ Muidugi pandi välja ka valve uste ette ja tunnimehed patseerima lamekatusel. „Kogu koht meenutab Ameerika lahingulaeva,” ütles Harold Nicolson, noor Briti diplomaat, kes jäädvustas rahukonverentsi oma eeskujulikus kirjelduses, „ja lõhnab kummaliselt.”¹⁰⁹ Briti külalisi hämmastas seegi, kui tõsiselt suhtusid ameeriklased auastmeisse: vastupidi nende oma delegatsioonile ei lõunatanud tähtsad isikud kunagi koos oma alluvatega.¹¹⁰

      Lansing ja teised täievolilised saadikud White ja Bliss elasid teisel korrusel, kuid tõeline võimukeskus asus korrus