Rahutegijad. 1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda. Margaret MacMillan

ret MacMillan

       Rahutegijad. 1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda

      Algupärand:

      Margaret MacMillan

      Peacemakers

      The Paris Conference of 1919 and Its Attempt to End War

      Teose esmatrükk Suurbritannias 2001, kirjastus John Murray, Hachette UK

      © Margaret MacMillan 2001

      Tõlkija: Ants Pihlak

      Toimetaja: Erkki Bahovski

      Keeletoimetaja: Lyyli Virkus

      Korrektorid: Lydia Raadik, Mare Nurmoja-Sildam

      Kujundaja: Villu Koskaru

      Projektijuht: Piret Veigel

      Kaanefoto: © Bettmann / Getty Images

      David Lloyd George, Georges Clemenceau ja Woodrow Wilson

      jalutuskäigul Pariisis 1919. a rahukonverentsi ajal.

      Fotod lk 310–324: 1 ja 6 Princeton University Library;

      2–5, 7–12, 14–15, 17–24 Getty Images;

      13 ja 25 Mary Evans Picture Library; 16 Alamy

      Eestikeelse väljaande autoriõigus:

      AS Postimees Grupp, 2019

      Postimees Kirjastus, kirjastus.postimees.ee

      Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi

      reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga

      ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

      ISBN 978-9949-669-62-2

      e-ISBN 9789949669721

      ISSN 2674-3485 (sari „Postimehe raamat”)

      Trükk: Printon

      Pühendatud Eluned ja Robert MacMillanile

      Tänusõnad

      See raamat kannab tiitellehel minu nime, kuid see poleks teoks saanud paljude inimeste abita, kes julgustasid mind sellist suurt teemat käsile võtma, veensid mind edasi liikuma, kui vahel heitusin, ja kannatasid mind välja, kui tahtsin rääkida vaid Rahvasteliidust. Mõnd neist soovin ma eriti tänada. Sandra Hargreaves, Avi Shlaim, Peter Snow ja lord Weidenfeld aitasid algse idee tõsiseks projektiks. Et mu kirjastajaks sai John Murray, pean oma suureks vedamiseks. Grant McIntyre ja Matthew Taylor tagasid hindamatu ja hoolika toimetamise. Ma olen mõõtmatult intellektuaalselt võlgu oma kolleegile ja sõbrale Bob Bothwellile, kes aitas mul aastate jooksul selitada oma ideid mitte ainult rahukonverentsi, vaid ka ajaloost kirjutamise suhtes. Orde Morton, Thomas Barcsay, David MacMillan, Catharina MacMillan, Thomas MacMillan, Alex MacMillan, Megan MacMillan, Ann MacMillan, Peter Snow, Daniel Snow ja Barbara Eastman lugesid raamatu peatükke ja andsid mulle ülivajalikku nõu. Minu vanemad Eluned ja Robert MacMillan lugesid igat sõna, tihti korduvalt, kaebuseta. Mul oli käepärast kaks väljapaistvat teadlast: Rebecca Snow, kes leidis illustratsioonid, ja John Ondrovcik, kes kontrollis teksti ja koostas bibliograafia. Bob Manson, Al Wargo ja Errol Aspevig pakkusid toetust minu uurimistöö eri etappidel.

      Nõusoleku eest tsiteerida nende kogudes olevatest või autoriõigusega kaetud materjalidest väljendan tänu järgmistele asutustele ja isikutele: Lothiani dokumentide Šotimaa rahvusarhiiv (GD 40/17); Nigel Nicolsoni Harold Nicolsoni „Peacemaking, 1919” (London: Methuen, 1964) eest; lordide koja andmebüroo registripidaja, kes tegutseb Beaverbrook Foundation Trusti nimel Lloyd George’i dokumentide hoidjana; Princeton University Pressi raamat: Arthur S. Link, toim., „The Deliberations of the Council of Four”, 2 köidet (Princeton, New Jersey, Princeton University Press, 1992); ja Briti muuseumi Balfouri dokumentide hooldekogu. Autor on püüdnud leida autoriõiguse omanikke, aga kui keegi on mainimata jäänud, oleks tal hea meel, kui temaga ühendust võetaks.

      Tänan oma endist tööandjat, Ryersoni ülikooli, mulle aja võimaldamise eest ja St. Antony Kolledžit Oxfordi ülikoolis imelise semestri eest vanemteadurina. Snows ja MacMillans Londonis ja Daniel-Shlaims Oxfordis olid ülimalt külalislahked ja toetavad. Kui see raamat jätab midagi sellest kõigest kajastamata, olen selles süüdi vaid mina.

      Sissejuhatus

      1919. aastal oli Pariis maailma pealinn. Rahukonverents oli maailma kõige tähtsam üritus ja rahutegijad selle võimsaimad isikud. Nad kohtusid päev päeva järel, esitasid väiteid, vaidlesid, riidlesid ja leppisid. Nad sõlmisid tehinguid. Kirjutasid lepingutekste. Nad tekitasid uusi riike ja uusi organisatsioone. Einestasid koos ja käisid koos teatris. Jaanuari ja juuni vahel oli Pariis ühtaegu maailma valitsus, selle apellatsioonikohus ja parlament, selle kartuste ja lootuste keskpunkt. Ametlikult kestis rahukonverents 1920. aastani, kuid loevad just need esimesed kuus kuud, mil langetati põhjapanevaid otsuseid ja pandi alus tähtsatele sündmuste ahelatele. Maailm ei olnud kunagi midagi sellist näinud ega näe ka edaspidi.

      Rahutegijad olid seal, kuna uhke, enesekindel ja rikas Euroopa oli end ribadeks rebinud. Sõda, mis algas 1914. aastal nääklusest mõjuvõimu üle Balkanil, oli kaasa haaranud kõik suurriigid alates tsaristlikust Venemaast idas kuni Suurbritanniani läänes ja enamiku väiksematest riikidest. Vaid Hispaania, Šveits, Holland ja Skandinaavia riigid suutsid kõrvale jääda. Lahinguid peeti Aasias, Aafrikas, Vaikse ookeani saartel ja Lähis-Idas, kuid enamasti toimusid need Euroopa pinnal, piki kaevikute ja kaitsekraavide sõgedat võrgustikku, mis ulatus Belgiast põhjas Alpideni lõunas, mööda Venemaa piiri Saksamaa ja selle liitlase Austria-Ungariga ning Balkanil. Sõdurid olid saabunud kõikjalt maailmast: austraallased, kanadalased, uusmeremaalased, hindud, newfoundlandlased võitlema Briti impeeriumi eest; vietnamlased, marokolased, alžeerlased, senegallased Prantsusmaa eest; ja lõpuks ameeriklased, keda sakslaste ründed nende merelaevastiku vastu olid viimse piirini välja vihastanud.

      Võitlustandrist eemal näis Euroopa paljuski samasugune kui enne. Suured linnad jäid püsima, raudteeliinid olid enam-vähem terved, sadamad toimisid. See ei sarnanenud Teise maailmasõjaga, kus isegi tellised ja mört põrmustusid. Inimesed olid need, keda kaotati. Nelja aasta jooksul hukkus miljoneid võitlejaid – sest tsiviilelanike massilise mõrvamise aeg polnud veel saabunud: 1 800 000 sakslast, 1 700 000 venelast, 1 384 000 prantslast, 1 290 000 Austria-Ungari elanikku, 743 000 britti (ja lisaks 192 000 impeeriumist) ja nii edasi kuni väikese Montenegroni – 3000 inimest. Lapsed kaotasid isad, naised oma mehed, noored naised abieluvõimaluse. Ja Euroopa kaotas need, kellest oleks võinud saada teadlased, poeedid ja juhid, ning lapsed, kes võinuks neile sündida. Kuid surmade arveraamatusse pole kantud neid, kes jäid ühe jala, ühe käe või ühe silmaga või kelle kopsud armistusid mürkgaasist või närvid ei taastunud enam kunagi.

      Nelja aasta jooksul uputasid maailma kõige arenenumad riigid oma mehi, jõukust ning tööstuse, teaduse ja tehnoloogia vilju sõtta, mis võis küll alata juhuse läbi, kuid mida oli võimatu peatada, kuna kaks poolt olid liiga tasavägised. Liitlased saavutasid ülekaalu alles 1918. aasta suvel, kui Saksamaa toetajad lõid vaaruma ja värsked Ameerika väed sisse voolasid. Kui sõda 11. novembril lõppes, lootsid inimesed kurnatult, et ükskõik mis nüüd juhtuma hakkab, ei ole see niisama halb kui äsja lõppenu.

      Neli sõja-aastat vapustasid igaveseks seda ülimat enesekindlust, mis oli kandnud Euroopa maailmas juhtpositsioonile. Pärast läänerinnet