Suvi Pajujärvel. Esimene raamat. Susan Wiggs

p>

      Originaali tiitel:

      Susan Wiggs

      Summer at Willow Lake

      2006

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Reet Piik

      Korrektor Inna Viires

      © 2006 by Susan Wiggs

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11428

      ISBN (PDF) 978-9949-84-502-6

      ISBN (ePub) 978-9916-11-007-2

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Kuldpulmi tähistvatele Nick ja Lou Klistile

      TÄNUSÕNAD

      Elsa Watson, Suzanne Selfors, Sheila Rabe ja Anjali Banerjee; samuti Kysteen Seelen, Susan Plunkett, Rose Marie Harris, Lois Faye Dyer ja Kate Breslin – sügav kummardus nende erakordse visaduse ja kannatlikkuse eest esimeste mustandite lugemisel.

      Dale Berg ja Mike Sack – tänu jagamast meenutusi Catskilli laagrist.

      Eriline tänu Meg Ruleyle ja Annelise Robeyle Jane Rotroseni agentuurist ning minu suurepärasele toimetajale Margaret O’Neill Marburyle.

      TERE TULEMAST KIOGA LAAGRISSE

      Franklin Delano Roosevelt on öelnud: „Suvelaager on Ameerika suurim kingitus maailmale.“ Sama avastavad kõik Kioga laagri külastajad peatselt ka ise. Kioga laager on koht, kus unistusi ikka veel elus hoitakse ja tähtsaks peetakse; koht, kus saad sukelduda imepuhaste järvede kristallselgesse vette, matkata mäeharjadele ja tõsta pilgu taevasse, vaadata õhtul pikalt laagritule eredalt lõõmavaid tukke ning ette kujutada, mida elul sinu jaoks varuks võib olla.

      KIOGA LAAGRI REEGLID

      Kioga laagris lehvivad kolm lippu – ametlik laagrilipp, New Yorgi osariigi ja Ühendriikide lipp –, mis heisatakse igal hommikul päiksetõusu ajal ja millele kõik laagrilised äratussignaali ajal au annavad. Kui lipud lehvivad samal nööril Ühendriikide lipuga, peab see olema alati kõige kõrgemal. Kui lipud lehvivad lipurivis, peab Ühendriikide lipu heiskama esimesena ja langetama viimasena. Ühendriikide lipust kõrgemale või Ühendriikide lipust paremale ei või paigutada ühtegi lippu ega vimplit. Kui lipu peab heiskama poolde masti, on kõik lipud pooles vardas – USA lipp masti keskel ja teised lipud allpool.

      Proloog

      Olivia Bellamy kaalus mõttes, mis oleks hullem – kas lipuvarda otsas lõksus olles mitte näha silmapiiril mingitki abi paistmas või silmata seda saabumas Põrguingli kujul.

      Tema plaan heisata esimest korda üle kümne aasta Kioga laagri kohale lipud oli paistnud nii lihtne. Siis olid nöör ja rullik kinni jäänud, kuid Olivia ei kohkunud tagasi. Ta oli üles seadnud vana alumiiniumredeli, roninud selle tippu, ning avastanud siis, et ta ikkagi ei ulatu takistuseni. Masti otsa turnimine ei ole midagi erilist, ütles ta endale ja lõi siis kogemata redeli ümber.

      Igavene idioot, mõtles ta ja hoidis mastist kogu hingest kinni. Tee alla oli pikk ning see ei olnud just post, mida mööda Batman end oma töökotta libistaks. Galvaniseeritud teras oli vana ja roostetanud ning alla libisedes rebiks ta kätelt ja reite sisekülgedelt naha maha.

      Ta oli just hakanud vähehaaval maa poole laskuma, kui tee pealt kostis heitgaasi vali, summutamata turtsatus. Ta ehmatas sedavõrd, et oleks peaaegu mastist lahti lasknud. Vaistlikult klammerdus ta kõvemini ja sulges silmad. Mine ära, mõtles ta. Ma ei suuda praegu sinuga tegelda, kes iganes sa ka oleks.

      Masina törtsatused muutusid valjemaks ja ta avas silmad. Sissetungijaks osutus musta nahka riietunud mootorrattur, kelle nägu varjasid kurjakuulutavalt must kiiver ja päikeseprillid. Musta ja kroomitud mootorratta tagant tõusis tolmujutt kui kuke pikk sabasulg.

Mul ikka veab, mõtles Olivia. Siin ma olen, keset pärapõrgut ja Easy Rider¹ tuleb mind päästma.

      Ta käed ja õlad olid hakanud värisema. Nii palju siis kõikidest nendest jõusaalis veedetud treeningtundidest.

      Rattur peatus lipumasti aluse juures, ronis mootorrattalt maha ja tõmbas selle hargile seisma. Siis kallutas ta end tahapoole ja vaatas otse Olivia suunas.

      Asjaoludest hoolimata leidis Olivia end pead murdmas selle üle, milline näeb mehe perspektiivist vaadates välja tema tagumik. Kasvanud üles end toiduga lohutades, kuni oli külge saanud lugematul hulgal ebameeldivaid ja lapsikuid hüüdnimesid, ei olnud Olivia kunagi päriselt üle saanud oma figuuri kohta käivast enesekriitikast.

      Saa üle, otsustas ta. „Tere,“ ütles ta.

      „Tere. Mis toimub?“ Kuigi ta ei näinud mehe nägu, arvas Olivia kuulvat ta hääles irvitust. Ta sai sellele kinnitust, kui mees lisas: „Hea küll, vabandust. Ei suutnud vastu panna.“

      Suurepärane. Küll Olivial ikka vedas. Tark kutt.

      Mees ei piinanud Oliviat, seda pidi tema auks küll ütlema. Ta korjas redeli üles ja nõjatas selle vastu lipumasti. „Tule rahulikult,“ õpetas ta naist. „Ma hoian kinni.“

      Olivia oli juba higine ja tema vastupidavus jõudnud viimase piirini. Ta laskus sentimeeter sentimeetri haaval allapoole, samal ajal kui tema lühikesed teksapüksid järjest ülespoole kerkisid. Ta lootis, et mees ei märka, kui sügavale kannikate vahele püksid läinud olid.

      „Peaaegu kohal,“ hüüdis võõras. „Ainult natuke veel.“

      Mida madalamale Olivia turnis, seda vähem võõrana mehe hääl kostis. Selleks ajaks, kui jalg redeli viimast astet puudutas, oli Olivial mehe suhtes tekkinud tõsiselt halb eelaimus. Ta ei olnud aastaid viibinud siinse koha läheduseski, laagris, kust oli leidnud nii oma metsikuimad unistused kui ka kõige hullemad painajad. Praegu ei tundnud ta siin kauges mägises kohas ühtegi hinge… vist.

      Ehtsa neurootiku kombel ei suutnud ta jätta mõtlemata tõsiasjale, et ei olnud hommikul oma juustega midagi ette võtnud. Tal ei olnud peal kübetki jumestust. Ta ei suutnud isegi meenutada, kas oli hambaid pesnud. Ning ära lõigatud säärtega teksad olid liiga lühikesed. Lühike top liiga liibuv.

      Redelil ronides teadis ta iga sammuga, et see, mis teda all ootab, on parimal juhul piinlikult alandav. Selleks et kindlale pinnale jõuda, oli ta sunnitud laskuma mehe ootavate käte vahele, mis olid redeli kinnihoidmiseks selle mõlema otsa ümber sulgunud. Mees lõhnas naha ja veel millegi järele. Võib-olla tuule.

      Olivia lihased, mis hetk tagasid olid karjudes protesteerinud, ähvardasid end nüüd kurnatusest lõdvaks lasta. Et mitte lõksu jääda, otsustas ta viimast jõuraasu kasutada mehe käe eemalelükkamiseks. Too lasi redelist lahti ja tõstis oma küborgikäed üles, peopesad väljapool, justkui näitamaks, et tuleb rahus. Mustades kinnastes paistsid need hiiglaslikena. Darth Vaderi käed. Terminaatori käed.

      „Hästi,“ ütles mees. „Sa oled nüüd kindlalt maas.“

      Olivia nõjatus seljaga vastu redelit. Kui ta mehele otsa vaatas, ei tundunud maapind jalge all eriti kindel. Miski ei tundunud