Magusmõrkjas. Stephanie Danler

seal taganurgas pilgu, et veenduda, kas mees räägib minuga. Tal oli teismelise taltsas nägu, aga oli ärritusest kulmud kortsu tõmmanud.

      „Ei, ma pole näljane,“ ütlesin vastu. Ei olnudki, tahtsin lihtsalt midagi teha.

      „Noh, perekas on peaaegu läbi. Kaua sul veel mukkimisele kulub?“

      Panin kapiukse kinni ja sidusin juuksed hobusesabasse.

      „Valmis. Kas ma olen teie vastutusel?“

      „Jah, sa oled minu vastutusel. Ma olen su passija. Esimene õppetund: kui pereeine maha magad, siis jääd söömata.“

      „Noh, rõõm teiega tutvuda. Mina olen …“

      „Ma tean, kes sa oled.“ Ta virutas ukse meie tagant kinni. „Sa oled uus tüdruk. Ära unusta end vahetuse alguses kirja panna.“

      Tagumises söögisaalis olid lauad kaetud roostevabast terasest kandikute ja kaussidega, mis olid nii suured, et oleksin võinud neis supelda. Makaroni-juustuvorm, praekana, kartulisalat, kuklid, õlise kastmega roheline salat porgandiribadega. Kannu­täied jääteed. See nägi välja nagu suurürituse toitlustus, aga passija ulatas mulle valge taldriku ja hakkas endale pereeine toitu kokku kuhjama. Ta läks ja istus nurgalauda, ilma et oleks mind kaasa kutsunud. Töötajad olid tagumise söögisaali üle võtnud. Neid saabus igast osakonnast: põlledega teenindajad, valgetes kuubedes rahvast, kõrvaklappe peast kiskuvad naised, ülikondades mehed, kes lipsusõlmi lõdvendasid. Istusin teenindajate lähedale viimasele toolile – see oli hea koht, kui tulnuks jooksu pista.

      Vahetuse-eelne aeg osutus parajaks mölluks. Kurnatud ja tujuka ilmega vahetuse vanem Zoe vahtis mind, nagu oleks see minu süü. Ta hõikas muudkui numbreid või nimesid, näiteks „Kuues sektsioon“ ja „Kell kaheksa õhtul tuleb Mr Seejasee“, aga teenindajad rääkisid temast üle. Noogutasin kurdiks löödult. Ma ei suutnud toitu puudutada.

      Teenindajad nägid välja nagu näitlejad – igaüks isemoodi, aga kokku harjutanud. Näis, nagu oleks see kõik minu jaoks lavastatud. Seljas olid neil kõikvõimalikes värvides triipudega särgid. Nad esinesid, nähvasid, plaksutasid, musitasid, segasid teineteisele vahele ja tekitasid põrkuvaid mürakihte, mil mina vajusin toolil kössi.

      Howard tuli meie juurde, veiniklaasid kodaratena käe otsas ripakil. Üks ülikonnas noormees kõndis tal sabas, käes pruuni paberisse mässitud veinipudel. Teenindajad ulatasid klaase edasi, igaühes veinilonks, aga minuni klaas ei jõudnud.

      Kui Howard käsi kokku lõi, jäid kõik vait.

      „Kes alustab?“

      Keegi hüüdis: „Pinot, siililegi selge!“

      „Uue või Vana Maailma oma?“ küsis Howard vastu ja skaneeris pilguga saali. Ta pilk langes hetkeks mulle ja ma lõin silmad taldrikule. Mäletan iga jumala korda, kui õpetaja mu nime ütles ja ma vastust ei teadnud. Mäletan, kuidas neljandas klassis püksi lasin ja mõtlesin, et kui Howard nüüd mu nime nimetab, juhtub sama.

      „Vana Maailm!“ kostis üks hääl.

      „Selge see,“ kinnitas keegi teine.

      „See on vana. Tähendab vanust tal jagub – vaadake, see hakkab juba heledaks tõmbuma.“

      „Me räägime siis Burgundiast.“

      „Nüüd jääb vaid tuletada, HR.“ Mees kergitas klaasi ja osutas sellega Howardi poole. „Ma tean küll, mis sa teed.“

      Howard ootas.

      „Côte de Beaune’i jaoks väheke tagasihoidlik.“

      „Kas see on halvaks läinud?“

      „Mina mõtlesin ka, et see võib olla halvaks läinud!“

      „Ei, see on täiuslik.“

      Nad jäid vait. Nõjatun ettepoole, et näha, kes seda ütles. Naine istus minuga samas reas, aga meie vahele jäi liiga palju inimesi. Nägin vaid pokaali, mida ta kord ninast kaugemale ja siis sellele lähemale viis. Ta hääl – vaikne ja kaalukas – jätkas:

      „Côte de Nuits … mmm, Howard, tõeline maiuspala. Gevrey-­Chambertinist mõistagi. Harmand-Geoffroy veinikoda.“ Ta asetas pokaali enda ette lauale. Nii palju kui mina nägin, polnud ta lonksugi maitsnud. Vein küütles sõjakalt päikse käes. „2000. aastast. See näeb tegelikult väga hea välja.“

      „Minu meelest ka, Simone. Aitäh.“ Howard lõi käsi kokku. „Sõbrad, see vein on tõeline hinnavõit ja ärge laske end 2000. aasta raskest aastakäigust heidutada. Côte de Nuits suutis toota mõne jalustrabava veini ja need lähevad hästi kaubaks – just täna, kohe praegu, viivitamatult. Mis sellesse kingitusse puutub, siis andke seda külastajatele õhtul maitsta.“

      Kõik tõusid koos püsti. Rahvas mu ümber ladus taldrikud minu toiduga kaetud taldrikule virna ja lahkus. Hoidsin virna rinna vastas ja pugesin läbi pöörduste kööki. Kaks teenindajat läksid minust paremalt mööda. Kuulsin üht neist leelotamas: „Oo, Harmand-Geoffroy veinikoda, mõistagi!“ ja teine tüdruk pööritas silmi. Keegi teine möödus minust vasakult ja küsis: „Päriselt? Sa pole enne nõudepesumasinat näinud või?“

      Komberdasin terve seina pikkuse renni poole, mis kubises mustadest taldrikutest. Asetasin virna vabandavalt renni. Väike hallipäine mees teisel pool renni puhkis, võttis mu virna ette ja kraapis igalt taldrikult toidujäätmed prügikasti.

      „Pinche idiota,“ torises mees ja sülitas enda ette renni.

      „Aitäh teile,“ kostsin seepeale. Võib-olla polnud ma varasemas elus tegelikult ühtegi viga teinud ja sain alles nüüd teada, mis tunne see on. Nagu libiseksid käed igalt nukilt maha, nagu ei räägiks kohalikku keelt ega teaks suunda ja nagu ei saaks isegi gravitatsioonis kindel olla. Tajusin selja taga oma passijat ja pöörasin kähku ümber, et tal kratist kinni saada.

      „Kuhu ma pean …“ sirutasin käe tema varrukast haarama ja märkasin liiga hilja, et see polnudki triibuline. See oli lage. Sain kohe elektrit, kui riiet puudutasin.

      „Oih. Te ei ole minu oma.“ Tõstsin pilgu. Mustad teksad ja valge T-särk, seljakott ühel õlal rippu. Silmad nii kahvatud, pleekinud, tontlikult sinised. Ta oli üleni higine ja pisut hingetu. Tõmbasin ninaga õhku. „Minu passija, tähendab. Te pole tema.“

      Tal oli arukas pilk. „Oled kindel?“

      Noogutasin. Ta mõõtis mind pilguga häbematult pealaest jalatallani. „Mis sa oled?“

      „Ma olen uus.“

      „Jake.“ Pöördusime mõlemad vaatama. Naine, kes oli veini ära tundnud, seisis ukseavas. Mind ta ei näinud. Ta ainitine pilk fokusseeris köögivalguses klaariks kiireks.

      „Tere hommikust! Mis kell su vahetus algabki?“

      „Ah, käi perse, Simone.“

      Naine naeratas rahulolevalt.

      „Su taldrik on minu käes,“ vastas Simone ja pöördus tagasi söögisaali. Uksed laperdasid ägedalt ta selja taga. Ja siis nägin mehest vaid jalgu, mis viimastel astmetel trampisid.

      Mulle õpetati voltimist. Tornide kaupa kilesse pakitud pimestavvalgeid rätikuid. Volt, pööre, volt, pööre, raputus. Seo servjettide ümber pael ja lao virna. Teenindajad kasutasid seda aega ära, et end üksteise eluga kurssi viia, arendades terveid vestlusi. Volt, pööre, volt, pööre, raputus. Liigutuste monotoonsus ja põllele kogunevad udemed uinutasid mind transsi. Mind ei kõnetanud keegi. Vähemalt oskan nüüd servjette voltida, korrutasin endale ikka ja jälle.

      Jälgisin Jake’i ja Simone’i. Noormees küürutas baariotsas oma taldriku kohal seljaga minu poole ja naine rääkis tema poole vaatamata. Simone toksis arvutiterminali ekraani. Võisin aimata, et nendevaheline side ulatus kaugelt restorani pinna alla. Võib-olla sellest, et nad ei naernud ega lõõpinud, mingit esinemist ei olnud. Nad lihtsalt vestlesid. Üks nöbinina ja algaja näitleja naeratusega tüdruk ütles „Tšau“