Magusmõrkjas. Stephanie Danler

tea tuhkagi.

      „Mer … lot?“

      „Jah,“ ütles ta, „edasi.“

      „Cabernet? Vabandust, ma ei joo tegelt Bordeaux’ veine.“

      Ta näis kaastundlik. „Nojah, eks ta ole keskmisest kallim kah.“

      „Ja-jah,“ noogutasin kaasa. „Selles see asi ongi.“

      „Mida te siis joote?“

      Esimese hooga tahtsin loetleda erinevaid karastusjooke, mida olin harjunud igapäevaselt jooma. Nooblid viinamarjad kummitamas, keksimas, kitumas mehele, et ostsin pontšikuputkast jääkohvi.

      „Mida ma siis joon millal?“

      „Kui ostate pudeli veini, mida te siis tavaliselt valite?“

      Kujutlesin end pudelit veini valimas – mitte hinna põhjal, mitte kassale lähima riiuli põhjal, mitte etiketile trükitud looma põhjal, vaid mu isiklike maitse-eelistuste sisemustri põhjal. See võimalus oli sama naeruväärne kui mu nooblid viina­marjad, mis sest, et mul oli kampsun seljas.

      „Beaujolais’d? On see vein?“

      „On küll. Beaujolais, c’est un vin fainéant et radin.“

      „Jah. Seesama.“

      „Kumba istandust te eelistate?“

      „Raske öelda,“ ütlesin mina ning pilgutasin jõuliselt ja võltsilt ripsmetega.

      „Kas olete varem teenindajana töötanud?“

      „Jaa. Töötasin aastaid tolles kohvikus, mis mul CV-s ka on.“

      „Ma mõtlen restoranis. Kas te teate midagi ettekandja ­ametist?“

      „Ikka. Kui taldrikud on valmis, siis võtan need kätte ja kannan klientidele ette.“

      „Külastajatele, tahtsite öelda.“

      „Külastajatele?“

      „Teie külastajatele.“

      „Jah, neid ma mõtlesingi.“ Ta kritseldas midagi mu CV päisesse. Ettekandja? Külastajad? Mis vahet on külastajal ja ­kliendil?

      „Siin on kirjas, et olete kirjandust õppinud.“

      „Jah. Ma tean – see on liiga üldine.“

      „Mida te loete?“

      „Loen?“

      „Mida te praegu loete?“

      „Kas see on kuidagi tööga seotud?“

      „Võimalik,“ muigas mees. Ta pilk tegi häbenematu tiiru mu näol.

      „Ee. Mitte midagi. Esimest korda elus ei loe ma midagi.“ Ta vaikis ja vaatas aknast välja. Ma ei usu, et keegi – isegi ükski õppejõud – oleks eales küsinud, mida ma loen. Ta üritas midagi välja tuhnida ja kuigi mul polnud aimugi, mida ta täpselt otsib, otsustasin parem kaasa mängida. „Teate, Howard – kui ma võin teid Howardiks kutsuda –, kui ma siia hakkasin kolima, pakkisin mõned raamatukastid kaasa. Aga siis jäin neid tõsiselt vaatama. Need raamatud olid … Ma ei tea … minu olemuse tootemid … Ma …“

      Mu sõnadel oli mõte sees, tundsin, kuidas jõuan kohe asja tuumani ja tahan talle tõtt rääkida. „Jätsin nad maha. Tahtsin seda öelda.“

      Ta toetas põse elegantsele käele. Ta kuulas. Ei, ta tunnetas. Tundsin, et mind tunnetatakse. „Jah. Meie noorusaja kirglikke valgustushetki on ehmatav meenutada. Aga vahest on see ka hea märk: et mõttelaad on muutunud, oleme edasi arenenud.“

      „Või vahest tähendab see, et oleme end unustanud ja unustame end muudkui edasi. Ja see ongi see täiskasvanute suur ellujäämise saladus.“

      Vahtisin aknast välja. Linn ruttas midagi märkamata mööda. Kui intervjuu ebaõnnestub, unustan selle minagi.

      „Kas te olete kirjanik?“

      „Ei,“ vastasin. Keskendusin uuesti lauale. Mees jälgis mind. „Mulle meeldivad raamatud. Ja kõik muu ka.“

      „Teile meeldib kõik muu?“

      „Teate küll, mida ma mõtlen, mulle meeldib kõik. Meeldib, kui miski mind liigutab.“

      Ta tegi CV-le järgmise märkme.

      „Aga mis teile ei meeldi?“

      „Mis?“ Arvasin, et kuulsin valesti.

      „Kui teile meeldib, kui miski teid liigutab, siis mis teile ei meeldi?“

      „Kas need on tavalised küsimused?“

      „Ega see pole tavaline restoran ka,“ naeratas ta ja pani käed rinnal risti.

      „Okei.“ Vaatasin uuesti aknast välja. Aitab. „Mulle ei meeldi see küsimus.“

      „Miks?“

      Peopesad tõmbusid niiskeks. Taipasin siis, et tahan seda töökohta endale. Seda töökohta selles konkreetses restoranis. Vaatasin oma käsi ja vastasin: „See on natuke liiga isiklik.“

      „Olgu peale.“ Meest see ei kõigutanud – kiire pilk CV-le ja jälle löögivalmis. „Kas eelmistel töökohtadel tuli probleeme ka ette? Kohvikus näiteks. Rääkige ühest seal esile kerkinud probleemist ja kuidas te selle lahendasite.“

      Kui üritasin kohviku sisemust silme ette manada, lahustus see eimillekski, nagu oleksin selle välja mõelnud. Ja kui üritasin meenutada tööpäeva algust või sealset kraanikaussi, kassa­aparaati, kohviveskeid, põiklesid need kõrvale. Ja siis ilmus nähtavale üks paks, parastav, kättemaksuhimuline lõust.

      „Seal oli üks vastik naine, Mrs Pound. Päriselt ka, ta oli väljakannatamatu. Narrisime teda Kuvaldaks. Sellest hetkest peale, kui ta sisse astus, läks kõik valesti: kohv kõrvetas või maitses nagu pori, muusika röökis või ta sai eelmisel õhtul mustika­muffinist toidumürgistuse. Ta ähvardas meid pidevalt kinni panna, kamandas, et võtku me parem oma advokaadiga ühendust, kui laua vastu koperdas. Ta tahtis koerale munaputru osta. Ei jätnud iialgi punast krossigi jootraha. Kõik kartsid teda. Aga siis, veidi üle aasta tagasi, amputeeriti tal jalg. Ta oli nimelt diabeetik. Meist ei teadnud seda keegi, sest noh – kuidas me oleksimegi pidanud seda teadma? Ja kui ta ükskord ratastoolis poest mööda kärutas, hingasid kõik kergendatult, umbes nii et „Lõpuks ometi on Kuvalda päevad loetud.““

      „Miks lõpuks ometi?“ küsis Howard.

      „Oih, unustasin selle osa ära. Meil polnud kaldteed, ainult trepid. Nii et ta päevad olid enam-vähem loetud.“

      „Enam-vähem,“ mühatas ta.

      „Aga loo tähtsaim osa on selline. Ükspäev kärutas ta mööda ja põrnitses meid niimoodi vihaselt. Ja ma ei tea miks, aga tundsin temast puudust. Tundsin ta näost puudust. Niisiis tegin talle kohvi ja jooksin talle järele. Lükkasin ta toolis üle tänava parki ja ta kaebles kõige üle, alates ilmast kuni seedehäireteni välja. Sealt peale sai sellest meie vaikiv kokkulepe. Iga päev. Tõin ta koera jaoks isegi toidukarbiga munaputru. Töökaaslased tegid mu kulul nii palju nalja.“

      Kuvalda paistes veenilaienditega jalad. Kuidas ta välgutas kitli alt minu poole oma jalakönti. Ta lillad sõrmed.

      „Kas see vastas teie küsimusele? Ega kaldtee puudumises polnudki vist asi. Lahendus oli kohv välja viia. Vabandust, ma ei selgitanud seda vist kuigi hästi.“

      „Arvan, et selgitasite seda täiuslikult. Nii olekski pidanud käituma.“

      Kehitasin õlgu. „Tegelikult ta täitsa meeldis mulle.“

      Kuvalda oli ainuke ebaviisakas inimene, keda ma teadsin. Tema mind sellesse restorani juhataski. Tundsin seda tol hetkel, aga lõpuni ei mõistnud. Tema vennatütre tütre sõbra sõbranna sõber oligi mu Williamsburgi korterikaaslane. Meie hüvastijätt