Magusmõrkjas. Stephanie Danler

kolisite siia kellegagi koos? Sõbrannadega? Kavaleriga?“

      „Ei.“

      „Vapper ettevõtmine.“

      „Tõesti? Kaks päeva on möödas ja tunnen end üsna rumalana.“

      „Vapper, kui toime tulete, ja rumal, kui läbi kukute.“

      Oleksin tahtnud küsida, kuidas neil kahel asjal vahet teha, ja millal.

      „Kui peaksite siia tööle saama, siis mida te järgmiselt aastalt ootate?“

      Olin juba unustanud, et mind intervjueeritakse. Olin unustanud miinuses pangaarve, higised kaenlaalused ja nooblid viina­marjad. Ütlesin midagi õppimissoovi kohta. Oma töökuse kohta.

      Tulevik pole kunagi mu tugevaim külg olnud. Kasvasin selliste tüdrukute seltskonnas, kelle peamine huviala oligi tulevik – selle kujundamine, esilekutsumine. Nad suutsid sellest rääkida taolise veendumusega, et kõlas, nagu pajataksid nad minevikust. Mul polnud neisse vestlustesse midagi panustada.

      Mu nägemused olid liiga abstraktsed ja lamedad, et neist kinni hakata. Kujutlesin aastaid mingit tuledesäras linna. Kasutasin kauge linna kunstkuma enda unnesuigutamiseks. Ühel päeval ütlesin alles erilise erutusvärinata töö üles, ühel päeval jätsin isale kirja ja sõitsin sissesõiduteelt välja, ise kerges hämmingus, ja kaks päeva hiljem istusin siin Howardi ees. Sedasi minu tulevik saabuski.

      Mind saatis sõidu ajal nägemus tüdrukust – tegelikult daamist. Meil oli sama soeng, aga ta ei näinud minu moodi välja. Tal oli kaamelikarva mantel seljas ja poolsaapad jalas. Jaki all oli kleit kõrgelt piha alt vööga kokku tõmmatud. Ta kandis erinevate spetskaupluste ostukotte ja kui ta kõndis või mõne akna ees peatus, laperdas ta mantel tuules. Saapakontsad kõpsusid munakividel. Tal oli kavalere ja endisi kallimaid, psühho­loog, raamatukogu ja tuttavad, kellega ta tänaval kokku põrkas, suutmata nende nimesid meenutada. Ta kuulus vaid iseendale. Tal olid eripärad, piirid, maitse-eelistused ja kindel stiil kuni ripsmeteni välja. Ja kui ta astus, oli selge, et ta teab, kuhu läheb.

      Kui olin juhatajat tänanud ja oma kontaktandmed üle vaadanud, ei suutnud ma otsustada, mis oli sündinud või kas see oli hea või halb. Mul võttis isegi restorani nime meenutamine hetke aega. Ta hoidis mu kätt pisut liiga kaua peos, kui püsti tõusin, ning pilk rändas mööda mu keha allapoole – mitte kui tööandja, vaid kui mehe pilk.

      „Mulle ei meeldi põrandate pesemine. Ega valetamine,“ kostsin. Ei teagi, miks. „Need kaks asja kargasid esimesena pähe.“

      Ta noogutas ja naeratas viisil, mida pidasin samuti eraviisi­liseks. Tundsin, kuidas mu sääred higist leemendavad, kui minema kõndisin, ja tema häbematut pilku mu tagumikul. Uksest välja saanud, rullisin kampsuni üle õlgade ja ajasin selja kummi, nagu tegeleksin venitamisega. Keegi ei tea, kuidas ma selle töö sain, aga neis asjus on parem aus olla.

      „Maitse,“ teatas peakokk, „seisneb eeskätt tasakaalus.“ Hapus, soolases, magusas, mõrkjas. Su keel on nüüd kodeeritud. Edasi­arenenud maitsemeel, märk sellest, kuidas maailmaga toime tuled, seisneb võimes mõrkjat maitset nautida, isegi ihaldada. Samamoodi, nagu ihaldad magusat.

      II

      Restoran oli esteetiliselt mittemidagiütlev, kohati suisa kole. Sugugi mitte räämas – värv värske, tolm imetud –, aga selgelt oma hiilgeaja minetanud. Kunst oli aegunud, osa sellest tõeliselt naeruväärne ja soetatud kaheksakümnendatel või midagi sellist. Söögisaal oli kolmetasandiline, nagu oleks see eri aegadel ehitatud ja hilisema mõttevälgatuse tulemusel kokku löödud. Üks ruumipool oli laudu täis kuhjatud, teises oli neid hõredamalt. Kogu vaatepildist jäi selline mulje, et keegi oli suures segaduses, aga kutsus endale siiski külalised.

      Proovipäeval ütles mulle omanik: „Rahva rahuldamiseks pingutatakse palju. Igal kunstnikulgi on see siht silme ees. Aga see, mida meie siin teeme, on võimalikest viisidest kõige intiimsem. Teeme midagi, mis endale sisse võetakse. Mitte toitu, vaid elamusi.“

      Kaks restoraniosa olid veatud: esiteks kolm kohvikustiilis lauda, mida raamis suur sissepääsuäärne aken. Lauad paiknesid muutuvas päevavalguses. Mõned – ma mõtlen külastajad – vihkasid sissepääsu juures istumist, sest nii olid nad peamistest söögisaalidest ära lõigatud. Mõned polnud aga nõus mujal istumagi. Sageli reserveeriti need kõige soliidsematele külalistele – vaevalt mõnele lösutajale või teksastes kundele.

      Omanik ütles: „Restorani pidamine tähendab lava kujundamist. Usutavus sõltub üksikasjadest. Me määrame ära, kuidas nad maailma tajuvad: nägemise, heli, maitse, lõhna, puudutuse. See algab juba ukselt koos saali perenaise ja lilledega.“

      Ja edasi baarist. Aegumatu: pikk tume mahagonist baarilett ja parasjagu kõrged pukid, et tekitada hõljumise tunnet. Baaris valitsesid vaikne muusika, mahe valgustus, kõlksuvad heli­kihid, naabri põlvemüks, näo kõrvalt sätendava kokteili järele sirutuv käsivars, perenaise kontsaklõbin, kui ta su selja taga külastajaid kohtadele juhatas, mööduvate taldrikute virvarr, jääkuubikute kõlin jookides, baarmenide virtuoosne etteaste, kus nad jõudsid ühtaegu pudeleid tagariiulile laduda, aga ka leiba lauda kanda ning võtta vajalike asenduste ja eranditega tellimusi. Parimad püsikunded astusid sisse, tervitasid perenaist, ja küsisid: „Kas täna baaris kohta ka on?“

      „Meie eesmärk,“ jätkas omanik, „on mõjuda külastajatele nende liitlastena. Igasugune äritehing – tegelikult mis tahes tehing, mis elus ette võib tulla – kujuneb selle pinnalt, millise tunde sa teises inimeses tekitad.“

      Omanik nägi välja ja kõneles nagu jumalus. Mõnikord nimetati teda New York Postis linnapeaks. Pikk, päevitunud ja nägus, täiuslikult valge hambarea, ladusa diktsiooni ja hunnitute žestidega mees. Kuulasin teda seisusekohaselt, käed kombekalt süles.

      Sellegipoolest rippus õhus pinge, mida ma ei osanud sõnastada. Midagi sunnitut külastajate „tundma panemises“, et oleme nende liitlased. Vaatasin saalis ringi ja korraga paistis kõik nagu valuuta: lauahõbe, puittalad, baariletil kõrguv kuninglik lilleseade. Issake, ja mina arvasin, et rikastumiseks tuleb panna inimesi rõõmustama, et nad oma rahast lahti saavad. Me polnud nende, vaid omaniku liitlased. Kogu see detailitäpsus, välja­kujunenud žargoon – see kõik oli vaid äri, kas pole?

      Kui tutvustus läbi sai, tahtsin ta pilku tabada ja mõista anda, et sain asjale pihta. Tahtsin ka teada, millise hulga teenitud rahast ma endale saan. Lähenesin talle väljapääsu juures ja ta vaatas mulle otsa. Vakatasin. Ta ütles mu nime, kuigi ma polnud ennast tutvustanud. Ta surus mu kätt ja noogutas, nagu oleks ta mulle juba kõik mu puudused ette andestanud ja mäletab mu nägu surmatunnini.

      Ta sõnas: „Me loome täiuslikku maailma. Selle praegusele seisukorrale pole põhjust tähelepanu pöörata.“

      Kui tööle sain, ei saanud ma tegelikult tööle. Sain võimaluse praktikal käia. Ja ametinimetus oli kelneriabi, mis polnud sama, mis olla teenindaja. Howard juhatas mind mööda köögi tagaosas keerduvat kitsast treppi üles ja andis mu riietusruumi üle, sõnades: „Sa oled nüüd uus tüdruk. Sul on teatud ­vastutus.“

      Siis ta lahkus, täpsustamata milles mu vastutus seisnes. Akendeta ruumi ühes nurgas istus kaks vanemat ladina-ameerik­lasest meest ja üks naine. Nad olid hispaania keeles juttu vestnud, aga vaatasid nüüd mulle ainiti otsa. Nende selja taga võbises väike ventilaator. Püüdsin naeratada.

      „Kas võin kusagil riideid vahetada?“

      „Siinsamas, mami,“ vastas naine. Tema taltsutamatut musta soengut hoidis koos pearätt. Niredena voolav higi maalis ta näole triipe. Ta ajas huuled prunti. Mehed oma ülisuurte armidest laastatud nägudega.

      „Hea küll,“ ütlesin. Keerasin kapi lukust lahti ja pistsin näo sinna sisse, et neid vaateväljast tõrjuda. Howard oli käskinud soetada valge nööpidega pluusi. Panin selle siis otse oma lühikeste varrukatega topi peale, et lahti riietumist vältida. Pluus oli umbes sama hingav kui papp. Higi jooksis mööda selga aluspükstesse.

      Nad