STHLM CONFIDENTIAL. Lindberg Hanna

Him Magazine, Ühendkuningriigis ilmuv meesteajakiri. – Tlk

      4.

      NELJAPÄEV, 11. MAI

      ÖÖ

      Lennie sai Jennifer Leone kätte Opera ja kuningalossi vahelisele maaninale Ströparterrenile viivate treppide juures. Ta võttis Jenniferil ümbert kinni. Silitades juhtis ta tüdrukut ümmarguse lifti, hoorajäägrite ja narkomaanide piiluaugu poole. Tundub, et neoonsinine valgus, mis pidi heroiinisõltlastel veenide leidmist segama, ei ole neid peatanud. Põrandal vedeles süstal. Laes oleva turvakaamera kuppel oli puruks löödud. Haises uriini järele.

      Uks sulgus.

      Lennie vajutas küünarnukiga alla-nuppu. Lift vabises ja hakkas aeglaselt liikuma.

      „Ma ei lähe mitte mingi hinna eest seal välja,” ütles Jennifer.

      Lennie vajutas punast nuppu. Hädapidur.

      „Polegi vaja.”

      „Mitte siin,” ütles Jennifer.

      Lennie võttis ta näo oma pihkude vahele.

      Ja suudles teda.

      Pikalt.

      „Mitte siin.”

      Jennifer punnis vastu ja keeras pea ära. Taganes. Otse tema pea kohal laes kükitas ämblik. Lennie ei lausunud sõnagi.

      „Kuidas siis jääb?” küsis Jennifer.

      Tema silmad olid pärani.

      Lennie tuli uuesti ligemale. Lükkas juuksesalgu Jenniferi imeliselt pehmelt põselt kõrvale. Libistas huultega mööda pikka kaela. Hingas sisse tüdruku lõhna. Jennifer ohkas. Lennie suudles veel kord. Kõrva peale, kaelalohku. Jennifer kükitas tema ette maha, tegi püksirihma ja püksiaugu lahti. Lennie toetas selja vastu seina. Võttis Jenniferil nokkmütsi peast, blondeeritud juuksed tundusid sõrmede vahel karedad. Jenniferi pea liikus Lennie vöökohast allpool edasi-tagasi. Lennie surus teda tugevamini enda vastu. Tüdruku huuled libisesid pehmelt üle Lennie riista. Jennifer põlvili räpasel põrandal. Nii uskumatult hea. Mõnujudinad käisid üle keha.

      Lennie sulges silmad ja tal läks pauk lahti.

      Plahvatas.

      Jennifer ajas ennast püsti.

      „Tänan,” ütles Lennie ja sirutas käe liftinupu poole.

      Jennifer lükkas selle kõrvale.

      „Ma pean tõesti tagasi minema.”

      „Ei,” ütles Jennifer.

      Kostis kriginat. Jenniferi talla all oli süstal.

      „Vaata ette.” Lennie haaras Jenniferist kinni.

      „Lase lahti.”

      „Jennifer...”

      „Mina võtan sul suhu ja sina lähed koos temaga koju.”

      „Ma armastan sind.”

      „Otsusta siis ära.”

      Lennie vajutas alla-nuppu. Lift võpatas.

      „Ma ütlesin, et ei lähe siin välja.”

      „Me lihtsalt istume ja räägime natuke.”

      Uks avanes automaatselt. Suurt Carl Millesi pronkskuju ümbritsesid tellingud. Ehitajate soojakud olid muruplatsidel reas. Mõlemal pool maanina kohises vesi, praegusel ajal mühises see nagu mõni Norrlandi jõgi.

      Jennifer haaras Lenniest kramplikult kinni.

      „Kas sa taevast näed? Üleni tähti täis,” lausus Lennie.

      „Rohkem ei tule praegu midagi,” ütles Jennifer.

      „Sa pead mulle natuke aega andma.”

      Jennifer naeris sarkastiliselt.

      „Aega? Sul on kuus aastat aega olnud.”

      „Tead ju küll, kuidas need asjad on.”

      „Marikal on ka aeg teada saada, kuidas asjad on.”

      „Kas sa Suurt Vankrit näed?”

      „Kuule, ma mõtlesin ümber, lähme tagasi. Lähme tagasi ja siis ma räägin täpselt ära, kuidas lood on. Mida sa nende aastate jooksul teinud oled.”

      Jennifer vaarus keskaja muuseumisse viiva võlvkaare ette pikali lükatud plasttoolini. Lennie kuulis lähedalt põõsastest raginat. Rotid. Linn kubises rottidest.

      „Ma ütlesin, et ei suuda enam,” sõnas Jennifer.

      „Sa tahad siis riskida kõigega, mis meil on?” küsis Lennie.

      Hääl kostis uuesti. Ragin, mida saatis krigin. Kruus. Kas seal on keegi? Lennie keeras ringi. Nägi vilksamisi mingit kiiret liigutust, püüdis vaadata, aga kõik oli taas vaikne. Pime ja vaikne. Kindlasti rotid.

      „Ma ei jaksa enam niimoodi. Kas saad aru?”

      Jennifer hakkas karjuma.

      „Sa oled argpüks! Vilets vennike!”

      Lennie ei vastanud.

      „Ma vihkan sind!”

      Plasttool lendas tema poole, ta jõudis hädavaevu käe ette panna.

      „Mida sa teed?”

      Jennifer kummardus, võttis maast lauajupi. Lennie tormas tema poole. Sai tüdruku ülestõstetud käest kinni. Raputas seda nii kõvasti, et lauajupp lendas laias kaares mitme meetri kaugusele. Ta tõukas Jenniferi rindu, kõvemini, kui oli kavatsenud.

      Jennifer vaarus.

      Tema jalad nõtkusid ning ta vajus kruusale.

      5.

      NELJAPÄEV, 11. MAI

      ÖÖ

      Öine õhk oli külm. Solveig istus Dan Iréni kõrval Kungsträdgårdeni jalakate all tumerohelisel pargipingil. Mees oli tuntud psühholoog ja suhteekspert, kellel oli oma telesaade ja küsimusteveerg mitmes ajalehes – tema oligi põhjuseks, miks Solveig enam ajakirjanik ei olnud.

      Solveig peletas selle mõtte eemale ja võttis pakutud mentooliga Marlboro vastu.

      „Tänan,” ütles ta.

      „Sinu käitumine huvitab mind,” sõnas mees. „Suuremas plaanis.”

      Solveig laskis mehel endale tuld pakkuda. Tõmbas piparmündist suitsu kopsudesse, naaldus pingi seljatoele ja puhus välja. Muruplatsid olid värskelt niidetud, tunda oli suve lõhna.

      „Solveig...” lausus mees ja libistas käega üle Solveigi põse. „Su nimi on ju Solveig?”

      „Sa tead, kes ma olen,” lausus Solveig. „Sinu advokaat helistas minu ülemusele ja ähvardas kohtuga, kui mind lahti ei lasta.”

      „Solveig...” kordas mees aeglaselt. „Nagu Solveigi laul. Põhjamaine nukrus. Äkki sa oledki nukker inimene?”

      „Mitte eriti.”

      Solveig tõmbas veel ühe mahvi.

      „Ma ei saa jätta küsimata, kuidas oleks...”

      Nad ei olnud kunagi kohtunud. Ometi teadis Solveig mehe eraelust vägagi palju. Asju, mida ta poleks mitte mingil juhul tohtinud teada. Kõik ühe valesti saadetud meili pärast. Olukord tundus ebameeldiv.

      Solveig niheles.

      „Kuule, ma pean minema.”

      Dan Irén vaatas talle otsa. Mehe kergest päevitusest õhkus edukat elu. Esihammaste vahel olev pilu oleks võinud inetu olla, aga muutus hoopis võluvaks kontrastiks. Mehe välimus ja viis üle kogu näo naeratada tegid ta meeldivaks.

      „Rahune maha, Solveig.