STHLM CONFIDENTIAL. Lindberg Hanna

roosa nokkmütsi all.

      „Issand, see on Jennifer Leone. Tead küll, see glamuurimodell,” ütles Solveig.

      „Mina arvasin, et glamuurimodellid kadusid koos nullindatega,” lausus Fatima.

      Solveig istus vagusi ja mõtles. Sellest võiks blogisse tõesti hea tekst saada. Tal oli postituse algus juba peas valmis.

      Üheksakümnendate algul kaunistasid nad kõige ülemistel ajakirjariiulitel meesteajakirjade kaasi. Nad olid pärit Buråsist, Bollnäsist ja Skövdest. Rosersbergist, Kungsängenist ja Sollentunast. Blondeeritud, opereeritud rindadega ja sihiteadlikud. Nad tahtsid silma paista. Aastatuhande vahetuse paiku said nendest televisiooni tõsielusarjade staarid. Nad pidasid pidusid. Nad tülitsesid. Seksisid parimal saateajal. Üks skandaal järgnes teisele, need muutusid kõmulehereklaamide järjejuttudeks. Mõne aasta jooksul olid glamuurimodellid kõikjal. Kuhu nad kadusid?

      „Mul tuli artikliidee. Viimased glamuurimodellid,” ütles ta Fatimale.

      Sõbranna noogutas.

      Solveig vaatas vipipoodiumi poole, kus Jennifer ühe suurema seltskonna juures platsi võttis. Ta tundis fotograaf Martin „Lennie Lee” Lenholmi tollele omase riietuse järgi ära. Valge liibuv ülikond, lahtine särgikaelus, kõlkuv kaelakett ja kirevad tossud.

      „Tee see nüüd tühjaks, siis saan ma sulle dringi välja teha,” ütles Solveig Fatimale.

      „Nojah. Ma pean tõesti viimase metroorongiga koju jõudma.”

      „Otsusta siis kähku, mida sa tahad.”

      „Ei saa. Mul on homme politseikõrgkoolis kehalised katsed.”

      „Igatahes on minul veel ühte drinki vaja,” sõnas Solveig.

      Ta trügis mööda mõnest mehest, kes tundusid pärast mingit after work’i sinna jäänud olevat, ning tal õnnestus baarmeni tähelepanu köita ja tellida kaks vodkat Red Bulliga. Fatima mõtleb kindlasti ümber. Oodates mõtles ta endiselt oma idee peale. Mõnest glamuurimodellist sai jalgpalluriproua, teised said lapse ja kadusid. Aga ülejäänud? Jennifer Leone ja ülejäänud, kes alles on. Kes nad on? Millest nad elavad? Baarmen mõõtis liialdatult tüdinud ilmel viina. Kolmsada kakskümmend krooni. Dringid olid kahes kõrges plastklaasis.

      Ta läks oma kohale tagasi.

      „Võta, kui oled ümber mõelnud.”

      Fatima oli kohmetu näoga.

      „Ma tõesti ei või enam juua. Need katsed on minu jaoks olulised.”

      ***

      DJ-puldi taga istuv kutt tõstis käed üles. Vali elektrooniline rütm tuksles. Õhk oli paks. Fatima oli koju läinud ja mõlemad klaasid Solveigi ees olid tühjad. Idee tundus aina parem.

      Viimased glamuurimodellid.

      Ta jälgis turvameest. Kui ta sinna läheb, ei tohi ta kõhelda, väikseimgi ebakindluse märk, ja teda ei lasta eluilmaski üles.

      Baaripukilt maha roninud, lõi ta korraks vaaruma.

      Poolele teele jõudnud, nägi ta, kuidas turvamees hakkas saatjasse rääkima.

      Äkitselt lahkus ta oma kohalt.

      Tee oli vaba.

      Solveig trügis paksult mingitud tüdrukutest ja vahajas särgis meestest mööda. Tallaalune kleepus, midagi krigises – klaasikillud.

      Kibekähku kahest trepiastmest üles.

      Ta kummardus.

      Ja oligi õigel pool köit.

      ***

      Solveig võttis sihikule Lennie Lee. Ta lehvitas rõõmsalt nagu kallile sõbrale, keda pole ammu näinud.

      Lennie tõusis.

      Oli pisut hämmeldunud näoga, otsekui peaks järele mõtlema. Solveig tuli ligemale. Lennie sirutas käed ja embas teda.

      „Visby 2009, eks ole?” ütles mees.

      Solveig vaatas talle silma.

      „Ei,” vastas ta. „Kungsgatan 2013.”

      Pärast toda lörtsiselt halli veebruaripäeva, kui ta „väärsammu tegi” – nagu tema toonane ülemus ütles, kui ta oma kabinetti kutsus – oli tema eneseusaldus kähku maha kooritud. Nagu juustunoaga. Viilhaaval, päevast päeva. Nüüd ta naeris. Alkohol kihises kehas, muutis ta taas enesekindlaks.

      „Ah soo...” sõnas Lennie.

      „Ma tegin sinuga intervjuu seoses pankrotilooga, tead küll, kui sa rõivaste peale panuse tegid.”

      Lennie Leele kõige ligemal istuv naine heitis Solveigile terava pilgu. Jennifer tundis ära mehe kallima Marika Glansi. Temaga koos oligi Lennie asutanud firma, mis pidi hakkama äpi abil seksikat aluspesu, spordipükse ja sulejopesid müüma. Firma oli ainult paar kuud tegutsenud, kui hakkasid tulema kaebused plagiaadi ja tarnijatele maksmata jäetud arvete kohta.

      „Ajakirjanik, kui tore. Võta istet,” lausus Lennie.

Ta valas jää-ämbris olevast magnumpudelist* klaasitäie šampanjat ja andis Solveigile ning tutvustas seltskonda. Kumera diivani ühes otsas istus Jennifer Leone, kellel olid kõige suuremad ümmargused silmad, mida Solveig üldse näinud oli, ja naeratades ilmusid tema põskedesse lohud. Seitse-kaheksa aastat tagasi oli tal üks suvehitt olnud. Laul oli ammu unustatud, aga tuli ette, et Jennifer ikka veel Altovalles – Högtalenis asuvas kohvikus, mida pidas Fatima Niemi isa – kapsaks lapatud kõmuajakirjade tagumistel lehekülgedel välja ilmus. Adina Blom, Natalie Holmin ja Lily Hallqvist oleksid võinud kolmikud olla. Lopsakaks süstitud huuled, Prantsuse maniküür ja lühikesed liibuvad ilma õlapaelteta kleidid. Carlos Palm oli Glam Magazine’i toimetaja ning kandis velvetpintsakut, rohelisi chino-pükse ja täpilist kikilipsu, otsekui töötaks ta mõnes tõsises kultuuriajakirjas. Teises otsas istuv Elina Olsson oli kõige tugevamini mingitud ja tema pilk kuidagi närviline, otsiv. Solveig ei suutnud otsustada, kas ta on kärsitu või närvis.

      Ta istus Elina ja Carlose vahele.

      Lennie ei esitanud tema lahtilaskmise kohta ühtegi küsimust. Võib-olla ei lugenud ta sellealast ajakirjandust või siis ei hoolinud.

      Ta ainult naeratas laialt.

      „Kas meist tuleb artikkel?”

      Solveig tundis, kuidas tema eneseusaldus kasvab.

      „Jah,” vastas ta. „Ma kavatsen glamuurikultuurist pika artikli kirjutada.”

      Carlos Palm lõi särama. Ütles, et kui kõik mõtleksid nii nagu Solveig ja julgeksid kirjutada pikki jutustavaid tekste, poleks ajakirjade kriisi kunagi tekkinud. Ta jõudis jutuga oma tööni, ütles, et pealiskaudsusele, kitsast valdkonda käsitlevate süvitsi minevate kirjutiste arvel laiutavatele publikumenu jahtivatele lühikestele artiklitele vastu seismine nõuab julgust.

      „Nüüd, kui internet on tasuta pilte täis, on jutustamine ainus, mille abil me konkurentsis püsime.”

      „Lase lõdvaks, mees,” lausus Lennie.

      „Kvaliteetne lugemine on meie ainus päästerõngas,” kinnitas Carlos.

      Solveig oli vaevu uskunud, et Glam Magazine alles on. Toimetaja monoloog võiks taustaks olla, koos selle teise tõsiasjaga. Ta peaks hiljem Carlosega sellest intervjuu tegema. Naised pakkusid talle rohkem huvi. Oma blondide juuksepahmakate ja saledate standardkehadega ei tundunud nad eemalt vaadates kuigi palju üle kahekümne olevat. Nüüd pani ta tähele, et nad on vanemad. Nende hääled olid madalamad. Läbi meigi paistsid silmanurkades olevad kortsukesed.

      „Kes jooke juurde muretseb?” küsis Marika Glans. Erinevalt ülejäänud seltskonnast ei olnud tema ilmes mingit lipitsemist. Tundus, et tema juba ilmaasjata ei naerata.

      Solveig vaatas Jennifer Leonele otsa. Tolle silmades