Muutuste suvi. Kolmas raamat. Debbie Macomber

sel suvel põrguks. Ta on pahane, et mul töökohta ei ole, ehkki ei tuleks seda mulle iial otse ütlema. Selle asemel leiab ta sadu muid asju, mida kritiseerida.”

      „Ma arvasin, et sul oli plaanis kevadvaheajal tööd otsida,” meenutas Jason talle.

      „Oligi, aga mul oli kiire... aeg lihtsalt libises käest. Ära nüüd sina ka alusta.”

      „Chrissie...”

      „Sul ei ole aimugi, milline see suvi tuleb.”

      „Oh, ole nüüd, Chrissie. See ei ole...”

      „Las ma toon sulle ühe näite,” katkestas tüdruk, „ja see põhineb kogemusel. Ema palub mul vannitoa ära koristada ja ma teen seda. Siis tuleb ta minu järel sisse ja küürib valamu uuesti üle. See on tema viis mulle teada anda, et ma ei vastanud tema kõrgetele standarditele.” Suvi laotus Chrissie ees nagu pikk taluvusvõime ja kannatlikkuse treening. „Kui talle ei meeldinud see, kuidas ma valamut puhastasin, võiks arvata, et ta lihtsalt ütleb seda, aga oo ei, mitte minu ema.”

      Jason pomises midagi äraootavat.

      „Brianil on töökoht,” jätkas tüdruk. „Ema on seda juba umbes viiskümmend korda maininud. Ta töötab ühes ehitusfirmas.”

      „Sa tähtsustad seda asja üle.”

      „Mina nii ei arva,” pobises Chrissie. „Mida ta tegelikult ütleb, on see, et kui ma oleksin kevadvaheajal tööd otsinud, nagu ta tahtis, et ma teeksin, oleks see mind praegu ees ootamas.” Ta kujutas ette seda pidevat salvavate märkuste tulva, mis teda ootab. Ema ei suutnud taluda mõtet, et Chrissie kogu suve tegevusetult veedab, ja oli ähvardanud talle lapsehoidjatöö hankida. Peaaegu kahekümneaastaselt lapsehoidjaks? Chrissie arvates oli see julm ja tavatu karistus.

      „Ta näib arvavat, et ajutise töökoha leidmine on kerge. Arvatavasti ma saaksin tööd mõnes kiirtoidukohas, aga isegi neid kohti ei ole enam nii palju saadaval kui varem. Pealegi ma ei taha veeta oma suve, küsides inimestelt, kas nad tahavad toidu kõrvale friikartuleid.”

      „Noh...” Jason ei olnud ilmselgelt temaga vaidlemisest huvitatud.

      „Viimase abinõuna tormab isa appi ja pakub mulle haletsustööd.”

      „Misasja?”

      „Ta viib mu oma kontorisse ja mind pannakse tegema lihttöid, mille eest ta maksab mulle miinimumpalka.” Chrissie ohkas. „See saab olema kohutav suvi. Olen selles kindel.”

      „Kõik läheb hästi,” vastas Jason hajameelselt.

      Chrissie kahtles, kas poiss teda isegi kuulis. Jasoni mõtted ei olnud kindlasti tema juures, see oli selge. Chrissie vaatas teda ja kortsutas kulmu, olemata kindel, mida mõelda. Miski oli nende vahel muutunud. Ta tajus seda – oli tajunud poisi saabumise hetkest peale. Jason ei olnud kunagi varem hiljaks jäänud.

      „Kas kõik on korras?” küsis ta, lisades siis: „Ma pean silmas meie vahel?”

      Jason vaatas tema poole ja kehitas õlgu. „Muidugi. Miks ei peaks olema?”

      Vaist ütles midagi muud. „Sa viisid Katie eile õhtul lennujaama, eks ole?”

      „Sa tead, et viisin.”

      Chrissie märkas, et poisi käsi tõmbus rooli ümber pingule. Mis tema ja Katie vahel eelmisel õhtul juhtunud oli? Ta ei hakanud mainima seda, kui kaua Jason oli lennujaamas olnud. Algselt oli ta pidanud nendega kaasa minema, aga Katie’l oli olnud palju asju ja väikeses autos oleks väga kitsaks läinud, seega jäi Chrissie maha. See oli ilmselt viga olnud.

      Mitte midagi ei juhtunud, ütles ta endale. Chrissie ei suutnud uskuda, et Jason talle seda teeks. Pealegi oli Katie üks tema paremaid sõpru. Nad kavatsesid paari kuu pärast koos maja üürida. Viimane asi, mida Katie teeks, oleks temalt Jason üle lüüa.

      Ei, mitte kumbki neist ei reedaks teda, mõtles Chrissie kindlalt.

      Ülejäänud sõit möödus ebamugavas vaikuses.

      Jason sõitis lennujaama ette kõnnitee äärde ja Chrissie ronis välja kohe, kui auto seisma jäi. Jason hüppas sõnagi lausumata välja ja avas pagasiluugi, vinnas tüdruku kohvri sealt välja ja pani maha.

      „Suvi möödub kiiresti,” ütles ta võltsi rõõmsameelsusega. „Sa oled tagasi enne, kui arugi saad.”

      „Just,” nõustus Chrissie samasuguse tehtud joviaalsusega. „Ei märkagi seda.”

      Jason noogutas. „Ma helistan sulle varsti.”

      Chrissie noogutas samuti ning tiris koti kõnniteele. „Ma arvan, et lähen parem sisse.”

      „Kaunist suve sulle.”

      Tüdruk üritas naeratada. „Sulle samuti.”

      Jason kallutas end ettepoole ja suudles teda, aga suudluses puudus see, mis oli pea igas teises nende jagatud suudluses olnud. Ta kartis, et on Jasonit kaotamas, ja see murdis ta südame.

      4

      Susannah ei oodanud seda reisi Colville’i pikisilmi. Washingtoni osariigi idapoolne kogukond oli nagu kõik väikelinnad kõikjal riigis. Läbi keskuse sõites suundus tema pilk otsekohe linnakellale, millel oli piiriala elaniku kuju. Colville oma Main Streetil asuva JC Penny kaubamajaga oli paljude seda ümbritsevate väiksemate kogukondade jaoks suur linn. Nüüd oli seal ringtee, aga tema üles kasvades oli Colville’is ainuke valgusfoor kogu Stevensi maakonnas.

      See oli väikelinna Ameerika selle parimas tähenduses.

      Ja halvimas.

      Autosõit sinna võttis koos lühikese lõunapausiga seitse tundi. Äärelinnaaladel Susannah’ pinge kasvas. Ta keeras muusika valjemaks, üritades end Rolling Stones’i pealetükkiva rütmiga lõdvestada. Esimene hoone, millest ta möödus, oli Burger Kingi söögikoht, mis oli oma uksed sulgenud. See oli arvatavasti ainus müügikoht kogu ketis, mis äri lõpetas. Järgmine oli keeglisaal. Selle ees olevalt sildilt võis lugeda, et päeva eripakkumine oli kahest munast, röstsaiast ja kohvist koosnev hommikusöök hinnaga 2,99 dollarit. See oli tema lapsepõlveaegsest hinnast, mis oli 1,99, dollari võrra kallim. See oli olnud eripakkumiseks nii kaua, kui Susannah mäletas.

      Ta sõitis mööda Colville’i morgist, mille omanikuks oli kunagi olnud tema onu Henry, kes nüüd juba ammu surnud oli. Susannah oli üles kasvanud koos nõbudehordidega, kellest mitte ükski endale sellesse piirkonda kodu ei rajanud. Ka neil ei olnud Colville’i jäämiseks mingit põhjust.

      Mööda Main Streeti edasi liikudes tundis Susannah, kuidas temas kasvab hirm. Ema hooldusabiga elamukompleksi paigutamine ei olnud väljavaade, mille üle ta oleks rõõmu tundnud. Kuid see ärevus tulenes enamast kui vaid raskest ülesandest, mis teda ees ootamas oli. Kui Susannah Colville’ist ülikooli minnes lahkus, ei olnud ta kunagi tagasi vaadanud. Nojah, ta oli aastate jooksul korduvalt naasnud, aga alati, kui ta seda tegi, naasis ka tuttav masendus. Osa sellest oli seotud tema venna surmaga; poiss sai surma autoõnnetuses sel aastal, kui Susannah sai kaheksateist. Ta oli tol ajal Prantsusmaal internaatkoolis ning isa telefonikõne oli tulnud keset päeva. Kõne Ameerikast tähendas kindlasti halbu uudiseid. Ja nii oligi. See oli olnud tema elu kõige halvem uudis. Temast kolm aastat vanem vend oli hukkunud avariis kurikuulsas kurvis Colville’i vahetus läheduses.