Muutuste suvi. Kolmas raamat. Debbie Macomber

tegi aeg-ajalt katset tema kombeid muuta – ja vastupidi. Jason vähemalt ei kurtnud kogu aeg tema õpiharjumuste üle nagu Chrissie vanemad. Tema hinded ei olnud ülikoolis halvemad, kui olid olnud keskkoolis. Okei, need ei olnud suurepärased, aga ta ei saanud kunagi madalamat kui C. Peamine põhjus, miks ta ülikooli kasuks oli otsustanud, oli see, et kõik tema sõbrad olid sinna minemas. Kõik eeldasid, et ta oma haridusteed jätkab, ja tal ei tulnud pähe midagi muud, mida selle asemel teha.

      Ta jäi sinna rohkem seltskondliku elu – peod ja poisid – kui õpingute pärast. Jason oleks võinud oma laiade lihaseliste õlgadega jalgpallur olla, aga sport pakkus talle vähe huvi. Ta riietus loengusse minekuks nii, nagu läheks kontorisse, kandes talvel sviitreid ja viigipükse ja suvel lühikese varrukaga triiksärke ja Dockersi pükse. Tema juukselõikus oli konservatiivne, kõrvadeni. Põhimõtteliselt oli ta iga ema unistus. Chrissie unistus samuti, ehkki ta ei oleks iial osanud arvata, et Jasoni-sarnasesse poissi ära armuda võib.

      Esimesel kohtamisel Jasoniga oli Chrissie üritanud leida tema seest elajat, teatava eduga pingutades, et tema kombekusest läbi murda. Ta oli kindel, et Jasoni sees on paha poiss väljapääsemist ootamas ning Chrissie tahtis ta üles leida. Jason ei olnud sellele päris kindlasti vastu, ja kuigi nad olid erinevad, olid nad koos ka head. Poiss hindas tema spontaansust ja muretust. Chrissiele meeldis tõsiasi, et poiss on usaldusväärne ja hooliv. Ja ehkki nad võisid vaielda kõige üle poliitikast filmideni, veetsid nad hiljem leppides nauditavalt aega.

      Pole vaja öeldagi, et Chrissie vanemad olid Jasonist vaimustuses, ja kes ei oleks? Nad ei oleks saanud loota oma tütrele ideaalilähedasemat poiss-sõpra, kui seda oli Jason. Chrissie ei olnud temaga veel abiellumisest rääkinud, aga teda ei üllataks, kui poiss talle jõuludeks kihlasõrmuse kingib.

      Jason astus tuppa ja hiivas raske kohvri kätele. Ta manööverdas selle ähkides ja ohkides trepist alla – majas lifti ei olnud –, samal ajal kui Chrissie talle seljakotti ja käekotti kandes järgnes.

      Kui nad alla jõudsid, vaatas Chrissie teda kurva pilguga. „Ma soovin, et ei peaks lahkuma.”

      „Pole hullu midagi,” ütles poiss talle otsa vaatamata. Aga see võis olla tingitud sellest, et ta oli kohvri pagasiruumi tõstmisega hõivatud.

      Kuid tema ükskõikne vastus jahmatas Chrissiet. „Pole või?” Tal oli raske seda uskuda.

      „Ma hakkan sind hullupööra igatsema, aga sa oled tagasi enne, kui arugi saame.”

      Jasoni hooletu hoiak oli täiesti ootamatu. Chrissie tahtis, et ta tunneks end sama õnnetuna nagu tema; ilmselt see nii ei olnud. Poissi hoolikalt silmitsedes mõtles ta, kas ta omistas tolle sõnadele suuremat tähendust, kui neis oli. Ta ei tahtnud tunduda nagu vinguv kümneaastane, aga Jasoni vastus lõi ta pahviks.

      Chrissie otsustas mitte üle reageerida. „Sul on muidugi õigus. Pealegi võin ma sulle siia neljandal juulil külla tulla.”

      „Saad või?”

      „Muidugi, miks mitte?” küsis tüdruk.

      „Kas sa ei taha raha kooli jaoks hoida?”

      Chrissie kehitas õlgu, justkui poleks rahaasjadel erilist tähtsust. Ta oli arvanud, et Jason hüppab seda pakkumist kuuldes õhku. Ilmselt mitte.

      Hetk hiljem võttis Jason Chrissiel õlgadest kinni ja hämmastas teda pika ja tugeva suudlusega. Tavaliselt kortsutas poiss avalike kiindumusväljenduste peale kulmu, aga täna ei olnud tema juures miski sama. Chrissie nautis poisi niiskeid huuli, mis katsid tema omi, samal ajal kui ta tüdrukut enda lähedal hoidis. „Järgmisel suvel...” sosistas Chrissie.

      „Järgmisel suvel?”

      „Ma leian viisi, kuidas Oregoni jääda.”

      „Tore.” Seda öeldes asetas ta tüdruku seljakoti hoolikalt kohvri kõrvale ja sulges pagasiruumi.

      „Esmatähtsad asjad kõigepealt,” ütles Chrissie, kui Jason reisijapoolse ukse avas.

      Poiss kõhkles, näol segaduses ilme.

      „Ma pean veenma oma ema, et ta lubaks mul ühikast välja kolida, enne kui talle järgmisel suvel Eugene’i jäämisest räägin,” selgitas ta.

      „Sul on tõepoolest oma emaga mingi teema, või mis?”

      „Mida sa silmas pead?” ägestus Chrissie.

      „Sa näid alati muretsevat selle üle, mida ta öelda võib.”

      Poisi tähelepanek ärritas tüdrukut. „See ei ole tõsi.” Ta ei tahtnud vaielda, aga Jason ei olnud asja tuuma üldse mõistnud.

      „Sa just ütlesid, et pead ema nõusse saama, et võiksid koos Joani ja Katie’ga korterit üürida,” pomises Jason. „Kogu möödunud nädala, lõpueksamitest saati, oled sa kurtnud kojumineku üle ning selle üle, et temaga suhtlema pead. Sa ei maininud mitte kordagi oma isa.”

      „Minu isa on neist kahest mõistlikum.” Chrissie oli maruvihane, et poiss võis isegi arvata, et tal emaga probleeme on.

      „Nagu mina aru saan, on see üpris tavaline, mis? Ma pean silmas ema-tütre konflikti.”

      „Tõesti?” ütles Chrissie külmalt, kui autosse kõrvalistmele ronis ja kohe ukse sulges. Ta kinnitas turvavöö, samal ajal kui Jason ümber sõiduki teisele poole läks.

      „Sinul ja su emal näib olevat sügaval peidus olevaid probleeme,” ütles poiss autosse istudes. Ta pistis võtme süütelukku.

      Chrissie põrnitses teda, ärritunud, et Jason teemaga jätkas. „Kas sa üritad tüli algatada?” küsis ta, keeldudes laskmast end sellesse tirida.

      Jason pööras end tema poole ja naeratas lõpuks. „Tegelikult mitte. Aga sina?”

      „Ei.”

      „Tore.” Poiss juhtis auto teeservalt minema.

      „Sa ei käitu nii, nagu mind üldse eriti igatsema hakkaksid,” ütles Chrissie ning tahtis otsekohe oma sõnu alla neelata. Need lasid tal näida ebakindlana, ja seda ta ei olnud.

      „Mis paneb sind seda ütlema?”

      „Ei miski.” Tüdruk raputas pead.

      „Tuleb see sellest, et ma ei julgustanud sind neljandal juulil siia lendama? Kui nii, siis põhjus – peale selle, et ma ei taha, et sa sõidu peale raha kulutad – on selles, et mul juba on plaanid.”

      „On või?”

      „Minu vanemad kutsusid mind endile külla ja ma lubasin minna.”

      Chrissiel ei jäänud märkamata, et Jason ei kutsunud teda enda ja oma perekonnaga ühinema.

      „Oled sa rõõmus, et ma Eugene’ist lahkun?” küsis ta. Chrissie teadis, et poiss jääb; tal vedas piisavalt, omades täisajaga suvist töökohta ühes suures õigusfirmas. Tema perekond elas Grants Passis, paari sõidutunni kaugusel.

      Jason ohkas, justkui käituks Chrissie nagu raske laps. „Unusta, et küsisin,” nähvas tüdruk. „See oli rumal küsimus.”

      „Jah, oli küll,” ütles Jason. Ta pigistas mõlema käega rooli. „Miks sa nii tundlik oled?”

      Tal oli õigus, Chrissie reageeris tõesti üle, ehkki oli endale tõotanud seda mitte teha. „Võib-olla ma ei taha suveks Seattle’isse tagasi minna. Võib-olla ma oleksin pigem siin koos sinuga, selle asemel et järgmised kümme nädalat koos emaga majas lõksus olla.” Kohe, kui ta oma ema mainis, mõistis tüdruk, et oli öelnud vale asja.

      „Miks sa siis temaga ei räägi?”

      „Millest? Minu suhtest temaga? Mu ema on nii süvenenud omaenese maailma, et ei lase ennast minust häirida.”

      Jason peatus valgusfoori ees. „Ma olen kindel, et see ei ole tõsi.”

      „Kuidas sa seda tead? Sa kohtusid temaga ainult korra.” Chrissie oli Jasoni lihavõttepühade