Muutuste suvi. Kolmas raamat. Debbie Macomber

et tal oli kusagile istuda, et ei hakanud nurisema. George oli oma arvamusi kodanikuvastutuse teemal ja selle kohta, mida ta linnavalitsuse varade raiskamiseks nimetas, meeleldi kõva häälega välja öelnud. Abikaasa arvamusi kuulates ei olnud ta nendega siiski alati nõus olnud. Tal olid omad mõtted, kui asi puudutas poliitikat ja muud säärast, kuid tavaliselt ta neid George’iga ei arutanud. See oli miski, mida ta oli abielu algusaastail õppinud. George tahtis alati kõiki veenda, et tema ideed on parimad, ja ta vaidles seni, kuni inimesed lõpuks väsisid. Seega, kui tema vaated mehe omadest erinesid, hoidis ta need enda teada.

      Kõval pingil istudes vaatas Vivian ringi, lootes leida orienteerumiseks pidepunkti. Ohoh, see oli askeldust täis tänav. Autod vuhisesid mööda, nende tuled pimestasid teda, kuni ta end uimasena tundis. Nüüd, istudes, ei olnud ta kaugeltki nii väsinud. See oli hea, sest tal oli vaja mõelda. Mõtlemine on tähtis. Vivian vihkas selliste põhiliste asjade nagu aadress, telefoninumber ja inimeste nimed unustamist. Seda juhtus nüüd, mil George oli surnud, üha sagedamini ja sagedamini, ning see hirmutas teda.

      Võib-olla aitab see, kui ta silmad hetkeks kinni paneb. Vivian üritas lõdvestuda, mõtteid klaarida, sest kogu see muretsemine muutis ta mälu veelgi ebausaldusväärsemaks.

      Nüüd, mil päike oli loojunud, oli väljas jahe. Ta oleks pidanud kampsuni kaasa võtma, aga ta oli enne aias töötanud ning siis oli olnud palav. Tema iirised olid sel kevadel kaunid, ehkki aed oli kehvas seisus. See oli aastaid olnud tema uhkus ja ta polnud põrmugi rahul, kuidas aed neil päevil välja nägi. Ta tegi seal nii palju, nagu suutis, aga oli ka palju muid toimetusi. Rohimine, okste lõikamine, üheaastaste taimede istutamine... Pärast õhtusööki oli ta otsustanud pisut kasta ning siis oli talle meenunud, et ei olnud posti ära toonud. Siis ta oligi välja läinud, kavatsedes läheduses asuva postkasti juurde jalutada. Ja seal ta nüüd oli, eksinud ja segaduses ja hirmul.

      Sel hetkel tajus Vivian kellegi lähedust ning avas silmad. Läbi tema veenide voolas rõõm, kui ta uskumatult põrnitses, mõeldes, kas mõistus on ta maha jätnud.

      „George?”

      Viiskümmend üheksa aastat tema abikaasaks olnud mees seisis ta kõrval, viirastudes läheduses asuva tänavalambi valguses. Mehe naeratus soojendas Viviani. Ta ajas end sirgu ja hoidis silmad pärani, kartes, et mees võib kaduda. George oli tulnud talle appi, teda päästma.

      „See oled sina, kas pole?”

      Mees ei vastanud, üksnes seisis seal nii selgelt kui võimalik. Ta oli alati väga nägus mees, mõtles Vivian, imetledes tema laiu õlgu ja enesekindlat hoiakut.

      Nad olid olnud keskkooliaegsed kallimad ning tundnud teineteist kogu elu. Vivian tundis end maailma kõige õnnelikuma tüdrukuna, kui George Leary teda endale naiseks palus. Nad olid olnud lahus peaaegu kolm aastat, kui mees Euroopas sõdis. Seejärel oli George läinud ülikooli, et kaitsta diplomitööd sõjaveteranide abipakettide teemal. Kuid see vaevanägemise aeg oli end ära tasunud ning pärast paari aastat erapraksises oli teda kutsutud kohtunikekoguga liituma. George oli olnud Viviani üks ja ainus armastus ning ta igatses meest kohutavalt. Kui väga George’i moodi, tulla tema juurde nüüd, hädaolukorras.

      Vivian sirutas käe mehe poole, kuid too taganes eemale. Ta laskis käel järsult langeda, hammustades alumist huult. Ei, loomulikult mitte – ta oleks pidanud mõistma, et ei saa meest puudutada. Surnut ei ole võimalik puudutada.

      „Ma olen eksinud,” sosistas naine. „Ära ole minu peale vihane, aga ma ei suuda koduteed leida.”

      Mees naeratas taas ning Vivian tundis nii suurt kergendust, et mees tema peale pahane ei olnud. Ta oli ka enne George’i surma asju unustanud ja mõnikord mees ärritus, ehkki üritas seda varjata. Ta oli isegi söögivalmistamise lõpetanud, sest oli nii paljud oma retseptid ära unustanud. Neid, mis olid kokaraamatutes, oli liiga raske lugeda, need tekitasid segadust. Kuid George ei kurtnud kunagi ning soojendas sageli suppi nende mõlema jaoks.

      Vivanil oli tunne, et ta peaks selgitama seda, mis oli juhtunud. „Ma läksin posti järele ja otsustasin ilmselt jalutama minna, sest kui ma pilgu tõstsin, ei olnud ma maja lähedalgi.”

      Mees sirutas käe välja ja Vivian tõusis püsti.

      „Saad sa mind koju viia?” küsis ta, olles löödud, kui kaeblikult ja abitult ta hääl kõlas.

      Mees ei vastanud. Siis Vivian taipas, et surnud mehed ei saa ka rääkida. Sellest ei olnud midagi; seni, kui George on tema juures, on tal sellest ükskõik. Mehe surmast oli möödas kuus kuud ja see aeg oli tundunud igavikuna.

      „Mul on nii hea meel, et sa tulid,” sosistas Vivian, üritades varjata seda, kuidas tema hääl tunnetest murdus. „Oh, George, ma igatsen sind.” Ta rääkis mehele aiast, ehkki teadis, et kaldub teemast kõrvale. George’ile ei olnud see kunagi meeldinud, kui ta liiga palju rääkis, aga Vivian kartis, et mees peab varsti lahkuma, ja tal oli nii palju rääkida. „George, ma olen kindel, et Martha varastab. Ma lihtsalt ei tea, mida teha. Ma hoian tal kullina pilku peal, kui ta koristama tuleb, kuid leian siiski asju puudu olevat. Ma ei saa lasta tal end paljaks röövida, kuid ometi ei suuda ma leppida sellega, et pean ta pärast kõiki neid aastaid lahti laskma. Mida ma peaksin tegema?” Ta ei olnud tegelikult mehelt vastust oodanud, ja seda ka ei tulnud.

      Siis korraga nägi Vivian oma maja. Nad olid Chestnut Avenüül, kus nad olid elanud aastast 1961. Ta kõndis vaevaliselt eesukse juurde, käsipuust kinni hoides ja üht astet korraga võttes. Kui ta üles vaatas, et George’i abi eest tänada, oli armastatud abikaasa haihtunud.

      „Oh, George,” nuuksus Vivian. „Tule minu juurde tagasi... palun. Palun, tule tagasi.”

      2

      Susannah Nelson pani järelejäänud brokolisalati plastkarpi, torkas selle külmikusse ja sulges liiga tugeva mütsuga kapi ukse. Brian, tema seitsmeteistaastane, oli pärast õhtusööki salapäraselt kadunud, nõud talle pesta jättes. See ei peaks teda üllatama. Poisil oli igal õhtul sobiv vabandus, et talle määratud kodutöödest kõrvale hiilida.

      „Kas miski vaevab sind?” küsis Susannah’ abikaasa, kes elutoas istus. Joe langetas ajalehe ja ainuke, mida Susannah nägi, olid mehe tumedad kulmud ja silmad terasraamidega lugemisprillide taga.

      Naine kehitas õlgu. „Sa ei ole ilmselt märganud, aga see on kolmas õhtu järjest, kui Brian nõusid ei pese,” ütles ta teravamalt, kui oli kavatsenud.

      „Ma pesen ise,” pakkus mees.

      „Sa ei peaks seda tegema,” ütles Susannah. „Ja mina ka mitte.”

      Joe pani ajalehe käest. „Asi ei ole ju Brianis, ega? Sa oled millegi muu pärast ärritunud.”

      „Noh, ma olen ärritunud selle pärast, kuidas ta kodutöödest kõrvale hiilib, aga sul on õigus, see ei ole kõik.” Susannah’le tegi kõige rohkem muret asjaolu, et ta ei suutnud ära tunda ärrituse täpset põhjust. Ta oli nädalaid ärevuses olnud, tundes end kuidagi rõhutuna.

      Sellest ei olnud abi, et ta oli möödunud ööl taas Jake’i unes näinud. Tema keskkooliaegne kallim oli end talle öösiti ilmutama hakanud ja see ajas teda segadusse rohkem kui miski muu. Susannah oli õnnelikus abielus ja hoolimata oma teismeea armuloo järsust lõpust, ei olnud tal mingisugust põhjust Jake’ile pikemalt mõelda. Tema abielu oli üle elanud kriisid, millega iga edukas abielu hakkama saab. Tema lapsed on peaaegu täiskasvanud; tütar on ülikoolis, valmis oma elu alustama. Brianil on suveks töökoht ühes ehitusfirmas, kus ta teenib piisavalt, et ise oma auto kindlustust maksta. Koolivaheaeg algab ametlikult ühe päeva pärast ja Susannah’l on ees peaaegu seitse nädalat vabadust. Miks ta rohkem kui kolme aastakümne järel unes Jake’i näeb? See oli täiesti arusaamatu. Seal ta oli, elusuuruses, täitmas Susannah’ pead mälestustega ammusest armastusest.

      „Kool on peaaegu läbi,” meenutas talle Joe. „See peaks su tuju tõstma.”

      Mehel oli õigus, peaks jah. Täna olid viimased tunnid ja tema viienda klassi õpilased olid olnud saabuva suvevaheaja üle väga rõõmsad. Susannah