Juhiks saamine. Mida teha siis, kui kõik vaatavad sinu poole. Julie Zhuo

ja midagi kokku panna. Ühel jõulu­hommiku fotol ajast, mil olin kaheksane, naeratan laialt ja hoian käes kingitust, mida olin palunud kogu aasta: uut ahvi ja haiga piraadi-Lego komplekti!

      Koolis, vahetundide ajal, vahetasime parima sõbra Mariega vihikuid, mis olid täidetud keerukate joonistustega. Keskkoolis avastasime HTMLi maagia, mis võimaldas joonistamis- ja koostamis­hobi ühendada täiuslikuks ajaviiteks: me hakkasime tegema veebilehti, kuhu saime oma joonistused välja panna. Minu meelest polnud kevadvaheaja veetmiseks paremat viisi, kui proovida Photoshopi viimaseid veebiõpetusi („Kuidas saavutada tõepäraseid nahatoone“) või oma veebilehte ümber kujundada, et eputada uue JavaScripti trikiga (lingid, mis hakkasid helendama, kui neist hiirega üle libistada).

      Stanfordi jõudes teadsin, et tahan õppida arvutiteadust. Seepärast valisin algoritmide ja andmebaaside õppekursused, et valmistuda tööks juba küpses Microsoftis või veidras, kuid lootustandvas Google’is, kuhu olid läinud paljud mu varasemad koolikaaslased. Kuid minu teisel kooliaastal käis üle Stanfordi uus hullus. „Kujuta ette,“ lobisesime erutatult koridorides ja söögi­lauas. „On üks koht, kus sa saad vaadata pilte sellest, mis juhtus orgaanilises keemias, või saad teada ühikakaaslaste lemmik­bändid ja jätta sõprade „seintele“ salasõnumeid!“

      Ma olin konksu otsas. Facebook erines kõigest, mida olin varem kasutanud. See oli nii elav, meie kolledži-minade dünaamilisem versioon, mis laienes veebimaailma ja aitas meil üksteist uuel viisil tundma õppida.

      Olin küll kuulnud, et Facebooki mõtles välja paar Harvardi nohikut, kuid ma ei teadnud idufirmadest kuigi palju enne, kui valisin viimasel aastal kursuse Silicon Valley ettevõtlusest. Ja siis ma mõistsin: vau, see maailm on näljastele tobedatele unistajatele, kes saavad tänu riskikapitalistidest haldjate väikesele abile võimaluse luua oma versioon tulevikust. See on koht, kus nutikate mõtete, raudse otsusekindluse, õnneliku ajastuse ja terve hunniku toruteibi segust sünnivad uuendused.

      Kui ma tahan mingis eluetapis idufirmaga proovida, miks siis mitte nüüd, kui olen noor ja mul pole midagi kaotada? Ja miks mitte sellega, mida ma iga päev kasutan ja mis mulle meeldib? Minu hea sõber Wayne Chang töötas juba pool aastat Facebookis ja rääkis sellest lakkamatult. „Tule ja proovi,“ keelitas ta. „Tule siia vähemalt praktikale ja vaata, mis ettevõte see on.“

      Võtsin ta nõuannet kuulda ja läksin vestlusele. Peagi seisin grafitiga kaetud fuajees ja alustasin oma esimest päeva Facebooki ajaloo esimese inseneripraktikandina. Tol ajal oleks kogu ettevõte aiapeole ära mahtunud. Ka uudisvoogu polnud veel ja meie teenust teadsid ainult keskkooli- ja kolledžiõpilased. Hiiglasliku, 150 miljoni kasutajaga MySpace’iga võrreldes olime suhtlus­võrgustike maailmas tühised.

      Aga kuigi meie ettevõte oli väike, olid meie unistused hiigelsuured. Me kirjutasime koode hiliste õhtutundideni, kõlarid Daft Punki pasundamas. Rääkisime omavahel, et ühel päeval oleme me suuremad kui MySpace ja siis – muiates, sest see kõlas nii naeru­väärsena – me ühendame lõpuks kogu maailma.

      Kaks kuud pärast praktikandina alustamist otsustasin Facebooki tööle jääda. Kuna oskasin juba varasemast ajast Photoshopi kasutada, pakkus mu sõber Ruchi Sanghvi välja, et liituksin kujundajatega ja hakkaksin tegelema sellega, kuidas Facebook ekraanil välja näeb. Mida? Kas veebilehtede kujundamine on tõepoolest elukutse? mõtlesin ma. Mina löön kaasa!

      Kuna tegemist oli idufirmaga, ei pidanud keegi veidraks, kui ma hakkasin uutele kasutusvõimalustele kujundusideid pakkuma. Meil kõigil oli tol ajal mitu ametit ja kõik tegelesid probleemidega kohe, kui neid märkasid, asudes pikemalt mõtlemata tööle koodiga ja siis pikslitega ning seejärel uuesti koodiga. Ja nii, pigem juhuslikult kui ettekavatsetult, sain ma uue ameti: veebi­kujundaja.

      Kolm aastat hiljem, pärast saatuslikku vestlust ülemusega, muutus mu roll jälle. Kujundusmeeskonnas oli minu alustamis­ajaga võrreldes peaaegu kaks korda rohkem inimesi. Kuna olin esimestel tööaastatel läbi teinud idufirma ülikiire kasvu, arvasin, et olen muutustega harjunud. Mulle polnud võõras uute asjadega tegelemine ega raskustega kohanemine.

      Ometi polnud ma valmis selleks, kui palju uus juhiroll minult nõuab. Ühelt poolt pidin juhtima tootedisainereid – ma isegi ei teadnud sellise ala olemasolust enne, kui Facebooki tööle asusin. Teiselt poolt oli inimeste juhtimine ja nende omavahelise koostöö eest vastutamine võrreldes kasutajaliideste loomise ja koodi­kirjutamisega tohutu hüpe edasi. Esimestel juhtimise kuudel ja aastatel tundus kõik uue ja ebamugavana.

      Mäletan esimest tööintervjuud kandidaadiga, kes tahtis minu meeskonda tulla. Kuigi ma olin selgelt paremal positsioonil – mina esitasin küsimusi, mina otsustasin, kuidas vestlus peaks kulgema, mina valisin, kas ta lõpuks tööle võtta või mitte –, värisesid mu käed kogu kolmveerand tundi kestnud vestluse. Mis siis, kui kandidaat peab mu küsimusi rumalateks? Mis siis, kui ta näeb minus seda petist, kellena ma ennast tundsin?

      Mis siis, kui ma jätan meie meeskonnast kogemata klounaadi mulje?

      Mäletan esimest korda, kui pidin halva uudise edasi andma. Olime alustamas uut põnevat projekti, mille võimalusi kõik kirglikult arutasid. Kaks minu otsest alluvat olid küsinud, kas nad saaksid seda juhtida. Ma pidin kellelegi ei ütlema. Harjutasin seda vestlust kodus vannitoapeegli ees, kujutades ette kõik­võimalikke kohutavaid olukordi. Kas see oli üldse õige otsus? Kas ma olin unistuste purustaja? Kas keegi annab kohe lahkumis­avalduse?

      Mäletan oma esimest esinemist rohkearvulise publiku ees. Ma tutvustasin keset pehmete patjade ja neoontulede merd Facebooki F8 konverentsil veebikujundajate tööd. Me polnud varem nii suurt avalikku üritust korraldanud, seepärast oli see väga tähtis. Ürituse-eelsetel nädalatel nokitsesin ma lõputult esitluse detailide kallal. Tahtsin kogu hingest, et see läheks hästi, kuid mind hirmutas publiku ees esinemine. Juba abivalmis kolleegide ees harjutamine oli närvesööv katsumus.

      Mäletan kolme põhiemotsiooni, mis mind uue rolli sogastes vetes juhtisid: hirm, kahtlused ja kas ma olen arust ära, et niiviisi tunnen? Tundus, et kõigil teistel minu ümber läks hästi. Kõigil teistel näis see nii lihtsalt õnnestuvat.

      Ma ei ole kunagi arvanud, et juhtimine on lihtne. Ma ei arva seda ka praegu.

      Täna, peaaegu kümme aastat pärast selle tee algust, on minu meeskond mõne suurusjärgu võrra suurem. Me kujundame kogemust, mida tajub rohkem kui kaks miljardit inimest, kui nad nutitelefonis sinisele f-ikoonile vajutavad. Me mõtleme läbi detailid, kuidas inimesed oma mõtteid jagavad, ennast sõprade tegemistega kursis hoiavad, vestluste ja laikide kaudu suhtlevad ning koos kogukondi loovad. Kui me teeme oma tööd hästi, siis tunnevad kogu maailma inimesed – Belgiast Keeniani ja Indiast Argentinani –, et nad on üksteise lähedal.

      Kui selle keskmes on hea disain, siis me järelikult mõistame inimesi ja nende vajadusi ning loome neile parimad võimalikud vahendid. Mind tõmbavad nii kujunduse kui ka juhtimise poole sarnased põhjused: mulle tundub, et teistele võimaluse andmine on väga inimlik püüdlus.

      Ma pole kindlasti juhtimise ekspert. Olen õppinud peamiselt läbi kogemuse ja parimatest kavatsustest hoolimata olen teinud rohkesti vigu. Kuid elus käibki kõik niiviisi: sa proovid midagi, sa uurid välja, mis toimib ja mis mitte, sa jätad õppetunnid tuleviku tarvis meelde ja nii sa saadki paremaks. Ja siis kordad kogu protsessi järgmise asjaga.

      Olen saanud palju kasu mõnest väga heast juhtimiskursusest (minu lemmik on „Otsustavad kõnelused“), kuid ka artiklitest ja raamatutest, mille ma ikka ja jälle kätte võtan (näiteks Andrew S. Grove’i „High Output Management“ ning Dale Carnegie „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi“), kuid kõige tähtsamad on siiski kolleegid. Nad on lahkelt oma tarkust jaganud ja innustanud mind paremaks saamise nimel pingutama. Mul on olnud õnn töötada koos Mark Zuckerbergi, Sheryl Sandbergi ja terve hulga teistega, kes on mulle väga palju õpetanud.

      Minu teine eneseharimise taktika on blogi pidamine, millega alustasin umbes neli aastat tagasi. Minu arvates aitab igal nädalal maha istumine ja peas sagivate mõtete sortimine kõike paremini mõista.

Panin oma blogi pealkirjaks „The Year of the Looking Glass“ („Peegliaasta“),