Üheksas haud. Stefan Ahnhem

Ma olen nendest lihtsalt nii tüdinenud ja väsinud, et tahaks need kõik täis oksendada.”

      „Kullake, küll see kõik laheneb. Sul on alati enne näitust selline tunne ja siis saad sa järsku mingi ilmutuse ja kõik loksub paika.”

      „Eks me näe.”

      „Ma mõtlen midagi välja, nii et ära selle pärast muretse.”

      „Okei.”

      „Armastan sind.”

      „Räägime hiljem.”

      Fabian istus koos Matildaga köögilaua taha ja võttis oma pitsa välja. „Kuidas see banaanipitsa maitses?”

      „Hästi. Aga ma tahan sinult midagi küsida.”

      „Jah?”

      „Kas emme ka ütles, et ta armastab sind?”

      Nende pilgud kohtusid ja Fabian mõtles, kuidas ta peaks vastama. „Ei, ausalt öeldes mitte.”

      „Võib-olla sellepärast, et ta on nii suures stressis.”

      Fabian noogutas ja võttis suure suutäie pitsast, mis oli nüüdseks juba külmaks läinud.

      3

      See polnud Fabianil esimene kord Säpos olla, kuid mitte kunagi varem ei olnud ta läbinud nii palju turvakontrolle ega pääsenud nii kaugele hoone sisemusse. Ta oli suunataju täielikult kaotanud. Alles pärast mitut lifti ja akendeta koridori juhatati tema ja Herman Edelman suurde kahvatu valgusega ruumi. Nii palju kui Fabian mäletas, oli see esimene kord, kui Edelmanil polnud midagi öelda.

      Vahetult enne seda, kui ta kodust lahkuma pidi, oli Theodor saalihokist koju jõudnud ja pärast kiiret läbirääkimist nõustunud Matilda järele vaatama. Kuigi oli täiesti tavaline kolmapäevaõhtu, lubas Fabian lastel kartulikrõpse süüa ja limpsi juua ning oma tubades videoid vaadata. Tema ainuke vastunõue oli, et lapsed sellest Sonjale ei räägiks ning Matilda sellest koolis joonistust ei teeks.

      „Teie kaks olete ilmselt Herman Edelman ja Fabian Risk.” Pimedusest ilmus üks naine ja tervitas neid kättpidi. „Tere tulemast! Anders Furhage ja ülejäänud juba ootavad.”

      Naine juhatas nad mööda halli edasi. Kui Fabiani silmad hämarusega harjusid, märkas ta päris mitut tumedat kuubikut, mis näisid meetri kõrgusel põranda kohal vabalt hõljuvat. Ta oli kuulnud pealtkuulamiskindlatest ruumidest, mis olevat Säpo eelarve kümnete miljonitega lõhki löönud, kuid see oli esimene kord, kui ta neid oma silmaga nägi. Edelman seevastu ei pilgutanud silmagi, vaid puhastas taskurätikuga oma väikeseid ümaraid prille ja marssis edasi. Fabian polnud teda nii tõsise ja süngena näinud sellest ajast, kui Edelmani naine kümme aastat tagasi vähki suri.

      „Palun, kas annaksite mulle oma mobiiltelefonid,” ütles naine ja peatus trepi juures, mis viis üles, ühe hütitaolise kuubikuni. Selle massiivne uks oli avatud, reetes, et kuubikut sai kindla peale hermeetiliselt sulgeda.

      Nad tegid, nagu palutud, ja läksid astmeid mööda üles kuubikusse, mis oli värvitud pruuniks ning mille põrandat kattis seinast seinani tumepunane vaip. Kolm ülikondadega meest, kes kõik kandsid eri värvi lipsu, istusid ümber ovaalse pähklipuust laua, millel olid mõned klaasid ja mineraalveepudelid. Fabian tundis silmapilkselt ära peadirektor Anders Furhage, kes tõusis püsti ja tervitas neid samal ajal, kui uks nende järel sulgus.

      „Ma tänan teid, et tulite nii lühikese etteteatamise peale. Ma olen kindel, et te saate aru, et kõik, mida selle kohtumise käigus räägitakse, on täielikult konfidentsiaalne.” Fabian ja Edelman noogutasid ning võtsid istet.

      „Asume siis kohe asja juurde,” ütles Furhage ja vaatas neile mõlemale otsa. „Üles on kerkinud midagi, nimetame seda situatsiooniks, mis tegelikult võib osutuda ka mittesituatsiooniks – üheks ebaoluliseks väikeseks pisiasjaks.”

      Fabian heitis pilgu Edelmani poole, kes paistis olevat samasuguses hämmingus nagu temagi.

      „Melvin Stenberg vastutab meil siin isikukaitse eest ja võib meile rohkem rääkida,” jätkas Furhage, enne kui noogutas sinise lipsuga mehe suunas.

      „Täna, kell 15.24, ligikaudu tund aega pärast arupärimiste debati lõppemist parlamendis, väljus Carl- Eric Grimås parlamendihoone lääneuksest, mille juures auto teda ootas. Meie autojuhi sõnul ei ilmunud Grimås aga kohale ning teda pole sellest ajast peale enam nähtud.”

      „Pidage hetkeks, kas te tahate öelda, et justiitsminister on kadunud?” küsis Edelman. Stenberg kohendas lipsu ja noogutas järsult.

      „Oleme valitsushoonete ja Rosenbadi ümbruskonnas olevad alad läbi otsinud ja võtnud ühendust nii tema perekonnaga kui ka justiitsministeeriumi personaliülemaga,” teatas rohelise lipsuga mees. „Kuid hetkel on kõik ühtmoodi segaduses.”

      Ruumi laskus vaikus. Kohalviibijad püüdnuks justkui mõista fakti, et üks riigi kõrgeima positsiooniga ministritest, kes lõppkokkuvõttes vastutas ka nende tegevuse eest, oli jäljetult kadunud.

      „Ja sina nimetad seda pisiasjaks?” Edelman vangutas pead.

      „Herman, ma ei pidanud üldse seda silmas.” Furhage naeratas Edelmanile. „Ärme hakkame siin norima. Nagu te väga hästi teate, ei oska me käesoleval hetkel öelda, kas …”

      „Ta on kadunud, kurat võtaks! Kui mitu poliitikut peab selles riigis oma elu ohverdama, enne kui me üles ärkame? Selles mõttes, et kas Grimåsil ei ole siis ööpäevaringset ihukaitset?”

      Furhage pöördus sinise lipsuga mehe poole, kes köhatas kurgu puhtaks. „Noh, eks see kõik ole ressursside ja prioriteetide küsimus. Me tegime riskianalüüsi, mille tulemusena otsustasime, et seni, kuni ta viibib ühes parlamendihoonetest, otsene oht teda ei ähvarda.”

      Aga nüüd on meil vähemalt pealtkuulamiskindel kuubik, milles istuda ja juttu rääkida, mõtiskles Fabian, samal ajal kui Furhage andis rohelipsule märku vajutada üht nuppu laua sisse ehitatud kontrollpaneelil.

      Mööda seina laskus ekraan. „Need kaadrid on pärit kõnealuse ukse juures asuvatest turvakaameratest,” selgitas ta projektorit käivitades.

      Videos, mis polnud palju pikem kui minut, kõndis vasakus käes diplomaadikohvrit kandev Carl-Eric Grimås kahekordse klaasiga turvauste suunas. Nendeni jõudnud, tõmbas ta oma pääsukaardi lugerist läbi, avas esimese ukse, seejärel teise ja kadus siis väljas möllavasse lumetormi.

      Fabian tundis tema riietuse ära ajalehes ilmunud piltide järgi: suure musta karusnahkse kraega talvemantlist ja eksimatult äratuntavast mütsist oli saanud ministri kaubamärk. Video vasakus nurgas oli ajatempel, mis näitas tõepoolest 15.24.

      Projektor lülitus välja ja ekraan roomas helitult tagasi lakke.

      „Ja üks teie autodest ootas väljas, et ta peale võtta,” märkis Fabian, kelle arvates kõlas kõik täiesti segasena.

      Rohelips noogutas. „Ma lisan, et sel ajal oli tihe lumesadu ja autojuht ei näinud selgelt tervet teed ukseni.”

      „Millal ta saabus?”

      „Kui sa mõtled Grimåsi, siis tema saabus kell 11.43 läbi parlamendi läänehoone peaukse,” ütles rohelips ja näis enesega rahul olevat, et suutis anda kiire ja täpse vastuse.

      „Kell 11.38 lahkus ta Rosenbadist ja kõndis kiire tempoga mööda Strömgatanit, aga üle Riksbroni mineku asemel valis ta pikema tee Vasabroni ja Kanslikajeni kaudu – koos ihukaitsjaga,” lisas sinilips.

      „Ja millal algas arupärimiste debatt? Kaheteistkümnest?”

      „Ei, alles kaksteist kolmkümmend, aga Grimås ei jää kunagi hiljaks.”

      „Ja auto, mis teda ootas. Mis kellast see kohal pidi olema?”

      „Kell kolm,” vastas sinilips ja rüüpas lonksu vett.