Üheksas haud. Stefan Ahnhem

klassijuhataja teda.

      Sel korral oli pildil kujutatud Matilda magamistuba. Fabian tundis ära tütre voodi kohal oleva tapeedi ning pildi alumises servas olid tema pehmed mänguloomad patjade kõrval reas just nagu päriseluski. Väike osa Fabianist ei suutnud maha suruda uhkust selle üle, kui oskuslik joonistaja tema tütar on, teine osa temast aga nägi vaeva, et taibata, mis oli kirjutatud jutumullidesse, mis illustreerisid teisel pool seina käivat tülitsemist. Sel korral puudutas see seksi, ja niipalju kui ta aru sai, olid mõned read tõele valusalt lähedal.

      Üle kõige soovis Fabian läbi tooli vajuda ja sellest ruumist välja pääseda.

      „Ma saan muidugi aru, et paljuski on tegemist fantaasiate ja liialdustega, aga see teema kajastub kõiges, mida Matilda praegu teeb, ja ma arvasin, et oleks hea, kui ka teie sellest teaksite. Kui mina oleks lapsevanem, siis ma tahaksin seda teada.”

      „Loomulikult,” ütles Fabian, püüdes varjata telefoni, mis tema peos taas vibreerima hakkas.

      Björngårdi koolist väljudes helistas Fabian Edelmanile, kuid telefon andis kinnist tooni. „Vaata, Matilda, nüüd on lund veel rohkem.” Ta heitis pilgu üle kooliaia, mida kattis paks kiht värsket lund. „See on kena, eks ole? Saate homme lumememmesid teha.”

      „Selleks ajaks on sellest ilmselt ainult lörts järel,” vastas Matilda ja hakkas trepist alla astuma.

      „Matilda, oota.” Fabian kiirustas talle järele. „Ega sa ei muretse, et su ema ja mina lahku läheme, ega ju?”

      „Ah sellest te siis rääkisitegi.”

      „Nii? Kas muretsed?”

      Küsimusele vastamata tormas Matilda auto suunas, mis oli pargitud teisele poole tänavat.

      Fabian tõstis uste avamiseks autovõtme, et tütar saaks sisse hüpata ja istet võtta. Ta tahtis Matildale järele kiirustada ja talle seltsi pakkuda, kuid ei teadnud, mida tüdrukule öelda. Lõppude lõpuks oli Matildal ju õigus. Kui nad sellisel moel jätkavad, on vaid aja küsimus, millal täielikust läbikukkumisest saab tõsiasi. Tema, kes oli lubanud mitte üksnes Sonjale, vaid eelkõige iseendale, mitte kunagi oma vanemate jälgedes käia – tulgu mis tuleb. Et ükskõik, kui raskeks nende olukord ka ei muutuks, ei suuda miski mitte kunagi sundida neid võitlemist lõpetama ja alla andma.

      Nüüd ei olnud ta enam kindel.

      Kuigi rehvid olid õhust tühjad, oli ta velgedel edasi sõitnud nii kaua, et nüüdseks oli üsna kahtlane, et neid veel parandada saab. Ta ohkas ja peatus keset koolihoovi, et helistada Malin Rehnbergile.

      „Fabian, kus sa olnud oled? Ainus, mis sind praegu päästab, on see, et ma olen hetkel sinust enam kui kuuesaja kilomeetri kaugusel. Kas sa tead, et Herman on mulle pinda käinud nagu mingi kuradi kaan lihtsalt sellepärast, et sina pole suvatsenud telefonile vastata? Ta kohtleb mind, nagu ma oleks tema sekretär. Jah, ma tean, et kedagi ei huvita, aga ma olen juhtumisi Kopenhaagenis ühel seminaril, mis on tegelikult päris huvitav.”

      „Okei, aga kas sa tead mis …”

      „Aga voodid on siin sitad ja lisaks sellele tunnen ma end nagu higist leemendav paistes siga.”

      „Ma saan aru, aga …”

      „Ja mind ei huvita, et mul on kaks kuud jäänud – kui need lapsed varsti välja ei vupsa, võtan ma midagi illegaalset ette! Vot sellises seisus olen. Halloo? Fabian? Oled sa veel seal?”

      „Kas ta rääkis sulle, milles asi on?”

      „Mulle ta seda ei öelnud. Ilmselgelt on asi äärmiselt tähtis, aga mul on üks idee.”

      „Okei.”

      „Püüa vastata, kui ta järgmine kord helistab.”

      Fabian kuulis klõpsatust ning tal ei jäänud üle muud, kui omaette nõusolevalt noogutada. Ta lootis samuti, et Malini rasedus saab varsti läbi. Viisteist sekundit hiljem saatis Malin talle sõnumi, vabandades oma karmi tooni ja lubades, et kui see „põrgulik rasedus” ükskord läbi saab, on ta jälle tema ise.

      Fabian istus autorooli ning vaatas tagaistmel istuva Matilda poole.

      „Mis sa arvad, kui peatuks õige Ciao Ciaos ja võtaks pitsa?” Matilda kehitas õlgu, aga Fabian märkas, kuidas tüdruku nägu pisut helgemaks muutus, kuigi ta püüdis seda kõigest väest varjata. Fabian käivitas auto ja pööras Maria Prästgårdsgatanile, tehes samal ajal uuesti katse Edelmani kätte saada.

      „Tere, Herman, näen, et oled helistanud.”

      „Ma oletan, et pean selle eest Malinit tänama.”

      „Olin koolis arenguvestlusel ja sain alles nüüd …”

      „Ja-jah, olgu. Ma helistan sel põhjusel, et mind kutsuti täna õhtul kella kaheksaks Säposse ja ma tahan, et sa minuga kaasa tuled.”

      „Täna õhtul? Vabandust, aga olen täna lastega üksi. Miks see nii oluline on, et ma …”

      „Kes siin ülemus on? Mina või sina?”

      „Ma ei tahtnud seda …”

      „Kuula nüüd: Persson ja Päivinen leidsid just Adam Fischeri juhtumis uue niidiotsa ning Höglundil ja Carlénil on Diego Arcase kaardistamisega tegemist küllaga. Ainsad, kellel praegu midagi käsil pole, oled sina ja Rehnberg. Ja niipalju kui mina tean, on Rehnberg Kopenhaagenis.”

      „Okei, aga saad sa mulle öelda, mis juhtus?”

      „Ma eeldan, et sellest meid informeeritaksegi. Näeme viis enne kaheksat Säpo ees. Seniks nägemiseni.”

      Fabian võttis vabakäeseadme kõrvast ja tegi pöörde Nytorgsgatanile. See polnud esimene kord, kui tema teed Rootsi salateenistusega ristusid, kuid mitte kunagi varem polnud teda väljaspool tööaega kokkusaamisele kutsutud, mida võis seletada ilmselt sellega, et ta oli toiduahelas liiga madalal kohal. Seevastu Herman Edelman käis seal pidevalt ning ei lasknud käest võimalust rõhutada, kui tähtis on istuda alati seljaga vastu seina, kui tahtsid nendega kohtumise üle elada.

      Ja nüüd soovis ta, et Fabian temaga kaasa läheks.

      „Ei, see ei ole võimalik, Fabian. Mul on kahju, aga sa pead sellega muul viisil hakkama saama.”

      „Mis mõttes muul viisil hakkama saama?” küsis Fabian, vaadates aknast välja üle lumiste katuseharjade. Ta kuulis, kuidas Sonja järjekordse vähki tekitava mahvi võttis ning seejärel suitsu välja ohkas. See oli märk sellest, et naine oli väga halvas tujus.

      „Ma ei tea. Pead improviseerima. Mul ei ole praegu aega enam rääkida.”

      „Oota nüüd veidi,” ütles Fabian, kes nägi nende kõnelust kuulava Matilda peegeldust aknas. Ta võttis puldi, lülitas televiisori mängima ja keeras heli tugevamaks.

      Kaheksa päeva pärast playboy Adam Fischeri jäljetut kadumist teatas politsei, et käsitlevad juhtumit inimröövina.

      „Sonja, see ei ole minu otsus. Mul ei ole põhimõtteliselt valikutki.”

      „Ja sa arvad, et minul on?”

       Meiega koos on stuudios kriminoloogiaprofessor Gerhard Ringe …

      „Kas ma peaksin oma pintslid lihtsalt maha viskama ja ütlema Ewale, et näitust ei tule?”

      „Ei. Aga …”

      „Okei siis.”

      „Palun rahune nüüd maha.”

       Mis ajendas politseid sellist infot avaldama? Ja miks ei ole me kuulnud lunarahast?

      „Ma olengi rahulik,” ütles Sonja ja ei teinud katsetki varjata, et võttis järgmise mahvi. „Ma ei saa lihtsalt aru, miks see järsku nii suur probleem on just siis, kui üksainus