Üheksas haud. Stefan Ahnhem

vaatas kella. Naeratus oli tema näost kadunud.

      „Minu pärast.”

      „See läheb sulle kalliks maksma, et sa teaksid.” Ta vaatas Fabianile otsa, istus kontoritoolile tagasi ja pöördus uuesti klaviatuuri poole. „Kahjuks on kell 15.28 helistanu number peidetud.”

      „Ja see on midagi, millele sa ligi ei saa?”

      „Saaksin, aga mitte praegu. Selleks on pisut enamat tarvis.”

      „Okei. Ja see teine, kell 15.35?”

      „See number kuulub kellelegi … Sten Gustavssonile ja tema …” Niva sõrmed tantsisid üle klaviatuuri, nagu poleks kunagi midagi muud teinudki. Fabian mõtles, kui sügavat muljet avaldasid talle endiselt inimesed, kes suutsid trükkida, ilma et silmi ekraanilt pööraksid.

      „Töötab Rosenbadis autojuhina.”

      „Ilmselt ta ootas ja imestas, kuhu Grimås jääb,” ütles Fabian. „Ja muide, mida see tähendab?” Ta osutas nummerdatud märgistusele diagrammil telefonikõne kõrval.

      „See on ajamäärang ja näitab, kui kaua liin ühendatud oli. Näib, et Sten Gustavsson katkestas kõne kohe, kui see kõneposti suunati.”

      „Aga anonüümne helistaja seda ei teinud,” ütles Fabian diagrammi lähemalt uurides. „Kõne oli ühendatud kakskümmend neli sekundit, mis on teate jätmiseks enam kui piisav aeg, kas sa ei arva?” Ta pöördus Niva poole, kes kehitas õlgu ega vastanud. Aga Fabian ei andnud alla, vaadates naisele otsa, kuni vaikus muutus juba liiga pealetükkivaks.

      „Okei,” ütles Niva pead vangutades. „Aga siis on pidu läbi kah.”

      „Selge see,” vastas Fabian, tegeledes seni välja trükitud kõnede nimekirjaga, kuni Niva oma tööd jätkas. Mõned minutid hiljem kuvas naine teate arvutiekraanile.

      „Carl-Eric Grimås ei saa hetkel teie kõnele vastata. Palun jätke teade, või veelgi parem, saatke e-mail.”

      „Hei, mina siin,” ütles naisehääl. „Ja ma tean, et ei tohiks tegelikult sellele numbrile helistada. Proovisin mitu korda teisele numbrile helistada, aga sa ei vasta. Sa võib-olla ei usu, aga mul on ka elu. Sa ei ole ainuke. Nii tüütu.” Seejärel käis klõps ja kõne oli lõppenud.

      Niva pöördus Fabiani poole. „Kas sa kuulsid sama asja, mida mina?”

      Fabian noogutas.

      Grimåsil oli veel üks telefon.

      8

      Dunja Hougaard väntas lund trotsides mööda Gothersgadet. Siis aga tuli talle meelde, kuidas Carsten oli kolme aasta eest ühelt joomaõhtult Vesterbrol rattaga koju vändanud, ning ta otsustas rattalt maha ronida ja seda hoopis käekõrval lükata.

      Valesti arvestatud vahemaa kõnnitee servani ning sekundi murdosa hiljem oli mees olnud juba näoga asfaldis. Aga selle asemel et abi oodata, oli Carsten end püsti ajanud ja edasi vändanud, nagu poleks midagi juhtunud. Alles järgmisel hommikul oli ta avastanud, et mõned tema hammastest olid purunenud ja osa näost nägi välja, nagu oleks see läbi hakklihamasina aetud. Sellest ajast peale polnud mees alkoholi puutunud – milles Dunjat küll süüdistada ei saanud. Ega ka mitte tema uut kontaktisikut Malin Rehnbergi. Õhtu oli kõrge kaarega ületanud igasugused ootused, ja kui aus olla, siis polnud tal kaua aega nii lõbus olnud.