Üheksas haud. Stefan Ahnhem

ärgitas teda pärast helisignaali midagi ütlema. Ta jättis Matildale ja Theodorile teate, öeldes, et jõuab koju arvatust pisut hiljem ja et lapsed peaksid lihtsalt voodisse minema, ehkki eeldas, et nad olid seda juba teinud. Kell on ju juba üle poole kaheteistkümne, mõtles ta, pannes CD-mängijasse Harold Buddi ja Brian Eno albumi „The Pearl”. See polnud kaugeltki tema lemmikalbum, aga see oli üks esimesi CD-sid, mis ta kunagi ostis, ning millegipärast oli sellel alati kindel koht tema plaadikollektsioonis – nagu suuremal osal projektidest, millega Eno seotud oli. Täna sobis see tema tujuga ideaalselt.

      Üle Drottningholmi silla sõites täitsid autot pühalikud klaverihelid, mis tekitasid tunde, et väljas langevad lumehelbed olid osa meeldivast etendusest erateatris, mitte aga reaalsuses möllavast lumetormist. Kui see torm varsti maha ei rahune, ei pruugi ta üldse kunagi koju jõuda.

      Ta liikus mööda Ekerövägenit edasi Rörbyvägenile, kus tegi vasakpöörde ja peatus umbes viiekümne meetri pärast, mõisa meenutava hoone juures, mille ette oli pargitud hulgaliselt autosid. Üks neist, punane Mazda RX-8, vilgutas tulesid. Fabian parkis oma auto ära ja kiirustas läbi tuisu Mazda poole. Ta jõudis vaevalt kõrvalistmele istuda, kui Nina lükkas käigu sisse ja auto libises külg ees maanteele.

      „Kuradi sitt ilm,” ütles naine, lisades kiirust, nagu homset enam polekski. „Ahjaa, tsau ka.”

      „Hei. Lahe auto.”

      „Sellises ilmas on see rohkem nagu Bambi jääl, mitte auto. Sinu oma oleks parem olnud, aga ma ei tahtnud meile liiga palju mõttetut tähelepanu tõmmata.”

      „Oled sa kindel, et sa tahad seda kõike teha?”

      „Ah … Kui ma kindel ei oleks, siis miks ma olen siin, mitte aga Spy baaris, kus on soe?”

      „Eks ikka minu pärast,” ütles Fabian naeratades.

      Niva puhkes naerma, tegi vasakpöörde ja peatas auto suletud värava ees, millel oli suur silt

      „RIIKLIK RAADIOLUUREKESKUS”.

      „Sa oled ikka naljakas,” ütles naine, vajutades nupule väikesel kaugjuhtimispuldil, mis avas värava. „Aga juhtumisi mul juba on täna õhtuks kaaslane, seega terveks ööks me siia ei jää,” jätkas ta. Enne kui Fabian vastata jõudis, oli ta auto juba parkinud ning väljunud.

      Niva tõmbas oma pääsukaardi lugerist läbi, sisestas pika koodi ja avas ukse. Fabian vaatas küsivalt sildi poole, mis oli otse nende ees asuval uksel ja kandis kirja „Administratiivosakond”.

      „Kas sa ei tööta mitte tehnoloogia arendamise osakonnas?”

      „Töötan,” vastas Niva trepist alla rutates. „Aga hetkel eelistan ma seda teed.”

      Vaatamata Niva kõrgetele kontsadele oli Fabianil raske naisega sammu pidada. Teda üllatas, et hoone maapealne osa oli vaid jäämäe tipp. Mõned korrused allpool tõmbas Niva taas oma pääsukaardi välja, avas raske raudukse ja kadus pimedusse. Fabianil ei jäänud muud üle, kui järgneda kontsade klõbinale betoonpõrandal. Niva lülitas põlema rea luminofoorlampe, mis paljastasid, et nad asusid võlvitud tunnelis, mis oli tublisti üle saja meetri pikk. Veel ühe raske raudukse ja lifti jagu hiljem olid nad viimaks tehnoloogia arendamise osakonnas.

      See oli riikliku raadioluurekeskuse kõige auväärsem osakond, millest üldsus aga peaaegu mitte midagi ei teadnud. Tehnoloogia arendamise osakonnale ei kehtinud samad õiguslikud piirangud, mis kõikidele teistele osakondadele, ning see võis seetõttu endale lubada igat sorti nuhkimistegevust seni, kuni seda sai määratleda tehnoloogia arendamisena.

      „Okei. Justiitsminister, ütlesid sa.” Niva oli akendeta ruumis juba laua taha istunud ja käivitas üht suurtest arvutitest, mis katsid enamiku nende nägemisväljast. „Kas sul on tema mobiilinumber?”

      „Kas me mitte just selleks siin ei ole?” küsis Fabian, tirides ühe tooli naise kõrvale.

      Nina kehitas õlgu. „Sina olid see, kes mulle helistas, mitte vastupidi.” Ta sisestas hulgaliselt käske ja klõpsas edasi mitmesugustele serveritele, kui tema telefoniekraan helendama hakkas. „Hei … vabandust, aga ma pean üht vana sõpra aitama, nii et ma jään pisut hiljaks … Kindlasti … Jah, ma luban … Okei … Tsau.” Ta pani telefoni käest ja sisestas vilkuvale otsinguväljale Carl-Eric Grimås.

      „Oli see sinu kaaslane?”

      „Mhmh.”

      „Kutt sai pahaseks?”

      „Kes ütles, et see kutt on?”

      „Oh, vabandust. Ma …”

      Niva naeratas viisil, mis võis sama hästi tähendada ka seda, et ta lihtsalt narris. Mis oleks nii tema moodi, mõtles Fabian. Ta heitis pilgu ekraani poole, millel oli nüüd ridade kaupa nimesid. „Kus sa oled?”

      „Säpos ja nende isikukaitseosakonnas,” vastas Niva, lohistades ministri kaitstud telefoninumbri kõrvaloleva ekraani otsinguväljale. Seejärel klõpsas ta käsklusel „Positsioneeri otsing”. Järgmisel ekraanil hakkas Stockholmi kaart üha lähemale suumima. Mõned minutid hiljem ilmus Kanslikajeni kai juures vees nähtavale vilkuv täpp.

      „Kas see on telefoni viimane asukoht?”

      Niva noogutas. „Täna, kell 15.26.”

      See oli kaks minutit pärast seda, kui ta parlamendihoone uksest väljus, mis tähendas, et ta pidi otse sinna minema ja oma mobiili kailt vette viskama või ise sisse hüppama. Miks ta seda pidanuks tegema? Endalt elu võtmiseks on palju lihtsamaid viise, kui keset päist päeva jääkülma vette hüpata. Või sattus ta teel kellegagi kokku?

      „Kas oleks võimalik näha, kas tema telefoniga on selle aja paiku kõnesid tehtud?”

      Niva noogutas ja tõi ühel arvutiekraanil nähtavale diagrammi, millel oli näha ministri telefoninumbri aktiivsus kuni kellaajani 15.26. „Siin on mõned kõned täna hommikust, kui ta alles Rosenbadis oli.”

      „Kas sa näed, kellega need olid?”

      „Jah, aga siin pole midagi, mis kuidagi silma paistaks. Tegelikult – vahetult enne üheksat oli tal lühike kõne Herman Edelmaniga.”

      „Edelmaniga?” kordas Fabian. Ta ei suutnud mõista, miks ülemus talle sellest midagi ei rääkinud. „Keegi veel?”

      „Jah, kolmteist minutit hiljem helistas ta Iisraeli saatkonda, kuid katkestas kõne enne, kui need vastata jõudsid. Ja üheksa kolmkümmend rääkis ta Melvin Stenbergiga Säpo isikukaitseosakonnast.”

      „Olen kindel, et see puudutas tema otsust minna parlamendihoonesse jalgsi.”

      „Veel on seal mõned kõned teiste ministritega ja üks kõne ministeeriumi personaliülemaga, aga ei midagi põnevat.”

      „On need kõned kusagile salvestatud?”

      Niva naeris. „Sa oled liiga palju Orwelli lugenud.”

      „Võimalik, aga me räägime justiitsministrist. Kujutan ette, et tema telefon peaks teile eriti huvitav olema.”

      „Kindlasti. Kuid isegi meil on omad piirid. See-eest võin ma välja printida kõik ministri kõned, nende ajad ja kellega need on tehtud. Siis oleme ehk tänaseks lõpetanud?”

      „Lõpetanud?” küsis Fabian, uurides arvutiekraanil olevat ministri kõnede diagrammi.

      „Jah. Mida Sonja ütleks, kui me siia lumevangi jääksime?” Niva tõusis ja läks printeri juurde, mis suminal tööle hakkas. „Kas see pole mitte sinu naise nimi?”

      „Jah. Aga …” katkestas Fabian end, taibates, et on püünisesse astumas. Kuigi Nival oli kaaslane, kes teda ootas, mängis ta kindla peale Fabianiga oma mängu. Tundus, nagu oleks ta nende abielukriisist haisu ninna saanud ning oli valmis iga hetk oma küüniseid temasse lööma.

      „Aga mis?” Naine astus talle naeratades lähemale.

      „Oota