Pelgupaik mäeküljel. Teine raamat. Sari "Harlequin", "Neitsijõgi". Robyn Carr

pilk langes kohe ja rohkem polnudki vaja. Mel teadis, millise suuna see võtab. Ta oli veetnud aastaid suurlinna traumapunktis ja näinud peksmisohvreid rohkem kui küll. Sinikas noore naise näol, katkine huul, tõsiasi, et ta tahtis üha edasi sõita… ära…“

      Paige tõstis pilgu. „Ma olen pisut rase. Ja veritsen.“

      „Ja mõned sinikad?“ küsis Mel.

      Paige keeras pilgu kõrvale ja noogutas.

      „Hea küll. Kas sa tahaksid, et ma vaatan su läbi?“

      Paige vaatas maha. „Palun,“ ütles ta vaikselt. „Aga mis saab Chrisist?“

      „Oh, ära muretse. Sellega on korras.“ Ta kummardas ja naeratas Christopheri kenadesse pruunidesse silmadesse.“ Kas sulle meeldib värvida, sõbrake? Sest mul on terve hunnik värviraamatuid ja kriite.“ Poiss noogutas ujedalt. „Hästi. Tule minuga.“ Ta aitas väikese poisi laualt maha, tõmbas teise käega kapist kitli ja ulatas selle Paige’ile. „Pane see endale selga. Ma annan sulle mõne minuti aega. Ja püüa mitte karta. Ma tegutsen aeglaselt, olen õrn.“

      „Ee… Kas sa jätad ta üksi?“ küsis Paige.

      „Enam-vähem.“ Mel naeris. „Ma jätan ta tohtriga.“

      „Chris tundub pisut… arg… meeste juuresolekul.“

      „Kõik läheb hästi. Tohter saab lastega hästi hakkama, eriti arglikega. Ta hoolitseb lihtsalt selle eest, et poiss ei hakkaks opereerima ega jookseks minema. Muus osas on tegemist vaid värvimisega. Köögilaua taga.“

      „Kui sa oled kindel…“

      „Me teeme seda pidevalt, Paige. Kõik on korras. Proovi mitte muretseda.“

      Mel viis Christopheri kööki ja pärast seda, kui oli poisi värviraamatute ja kriitidega paika sättinud, valas ta endale uue tassi kohvi. Kofeiinivaba. Ta ei nautinud kohvi neil päevil enam kaugeltki nii palju. Seejärel läks ta kabinetti ja võttis sealt uue patsiendi blanketi. Arvestades olukorda, mida ta uskus end ees ootavat, vaatab ta patsiendi läbi enne, kui teda paberimajandusega hirmutama hakkab. Kaust ühes käes, palus ta tohtril lapsel köögis silma peal hoida, kuni ta günekoloogilise läbivaatuse teeb.

      Olles ka ise mõne kuu rase olnud, tundis Mel iiveldust, kui mõtles, et keegi võiks rasedat naist lüüa. Teda hämmastas ikka veel, et mees suutis endaga edasi elada, kui oli midagi sellist teinud. Blanketid kaasas, väike digikaamera särgitaskus, stetoskoop kaela ümber ja kohv käes, koputas ta uksele ja kuulis Paige’i vaikselt ütlemas: „Tule sisse.“

      Mel pani kausta ja kohvi kapile ning sõnas: „Hea küll, siis… mõõdame kõigepealt su vererõhku.“ Ta võttis vererõhuaparaadi manseti ning läks seda Paige’i õlavarrele panema ja kangestus. Seal oli tohutu hematoom, mis kattis suurema osa õlavarrest.

      Mel pani manseti käest ja võttis kitli õrnalt Paige’i seljalt ära; ta pidi end koguma, et mitte õhku ahmida. Ta tõmbas kitli üle Paige’i õla ja käsivarre, paljastades sinikad naise seljal, käel, rinnal. Ta tõstis ettevaatlikult kitli alläärt, paljastades reied. Veel sinikaid. Ta vaatas tüdruku nägu. Pisarad helkisid ta põskedel. „Paige,“ ütles Mel sosistades. „Jumal küll…“

      Paige kattis näo kätega. Ta tundis häbi, et oli sel juhtuda lasknud.

      „Kas sind on vägistatud?“ küsis Mel õrnalt.

      Paige raputas pead, pisarad voolamas. „Ei.“

      „Kes sulle seda tegi?“ küsis Mel. Paige vaid sulges silmad ja raputas pead. „Kõik on korras. Sa ei ole praegu ohus.“

      „Minu abikaasa,“ vastas Paige sosinal.

      „Ja sa põgened tema eest?“

      Paige noogutas.

      „Tule, ma aitan sul pikali heita, aeglaselt. Ettevaatlikult… Kas kõik on hästi?“ Paige noogutas, vaatamata Melile silma, ja heitis pikali. Mel liigutas õrnalt kitlit. Naise rindkere, käsivarred, jalad – kõik oli sinikatega kaetud. Mel kompas ta alakõhtu ja Paige võpatas. „Kas siit on valus? Siit?“ Kui Paige noogutas või pead raputas, liikus Mel edasi. „Siit? Siit?“ Mel keeras teda õrnalt ühelt küljelt teisele – Paige’i istmik oli sinikatega kaetud, nagu ka ta alaselg ja reite ülaosad. „Kas sul on uriinis verd?“ küsis ta ja Paige kehitas õlgu. Ta ei teadnud. „Kui sa veritsed, siis ma saan puhta uriiniproovi vaid kateetriga, Paige. Kas sa tahaksid, et ma seda teeksin? Lihtsalt selleks, et kindel olla?“

      „Oh, issand… kas seda peab tegema?“

      „Kõik on hästi. Vaatame enne üle selle, mida saame. Kas sa oled äkki selle rasedusega ultrahelis käinud?“

      „Ma pole isegi arsti juures veel käinud,“ ütles Paige.

      Veel üks sümptom, mõtles Mel. Füüsilise vägivalla all kannatavad naised ei hoolitsenud enda eest, ega oma raseduste eest, hirmu tõttu.

      Paige imes valusat alahuult ning vaatas klaasjate silmadega lage, kuni Mel teda läbi vaatas. „Hea küll, las ma aitan sul istuma tulla. Rahulikult.“ Mel kuulas Paige’i südant, vaatas kõrvu, kontrollis, kas peas on muhke või haavu. „Paige, paistab, et sul pole murtud luid. Vähemalt mina ei märka ühtegi. Ma teeks hea meelega su rindkerest röntgeni, lihtsalt selleks, et kindel olla, kuna sul on sealt pisut valus, aga et sa oled rase… Ausalt öeldes, kui see oleks minu teha, siis ma võtaksin su haiglasse sisse.“

      „Ei. Ei mingit haiglat. Ma ei saa jätta maha ühtegi jälge…“

      „Ma mõistan, aga sa pead aru saama, et see näeb väga hirmuäratav välja. Kui hull on veritsus?“

      „Mitte väga hull. Vähem kui näiteks päevade ajal.“

      „Hea küll, heida pikali ja libista end allapoole. Ma olen nii õrn kui võimalik.“

      Kui Mel oli asendi sisse võtnud, tõmbas ta kindad kätte ja võttis tooli. Ta katsus Paige’i reie sisekülge, enne kui naise väliseid suguelundeid puudutas. „Ma ei kasuta selleks läbivaatuseks peeglit, Paige. Vaatan vaid vaagna üle, et emaka suurust hinnata. Kui sa ebamugavust tunned, siis ütle palun kohe.“ Mel sisestas kaks sõrme, vajutades samal ajal õrnalt teise käega naise alakõhule. „Kas sa tead, kui kaugel sa oled?“

      „Pisut üle kaheksa nädala.“

      „Hea küll. Kui me siin lõpetanud oleme, siis ma lasen sul rasedustesti teha. Kui loode oli ikka veel elujõuline – elus – nii umbes päev tagasi, siis peaks see positiivne olema, aga see ei ütle meile viimase kahekümne nelja tunni kohta eriti midagi, ma kardan. Mul ei ole ultraheliaparaati, aga paar linna edasi on see olemas ja me kasutame seda vajaduse korral. Aga… Üks asi korraga. Emakas on kaheksanädalase raseduse kohta normaalne.“ Meli hääl oli masendunud. „Paige, sa oled nii palju üle elanud.“ Ta võttis kindad ära ja ulatas Paige’ile käe. „Kas sa saaksid istuli tulla, palun?“

      Paige tõusis istuli ja Mel võttis oma tooli, vaadates samal ajal naisele silma. „Kui vana sa oled?“

      „Kakskümmend üheksa.“

      „Ma mõistan, kui raske on sellises olukorras abi saada, aga ma tahaksin teada, kas sa oled politsei kutsunud.“

      „Ma olen seda teinud,“ ütles Paige väga vaikselt. „Ma olen kõike teinud. Politsei, lähenemiskeeld, varjupaigad, väljakolimine, nõustamine…“ Siis ta naeris. „Nõustamine,“ sõnas ta. „Minu abikaasa pani nõustaja endasse viie minutiga armuma.“ Paige hingas sügavalt sisse. „Pärast seda ei läinud see väga hästi edasi.“

      „Ma mõistan täielikult.“

      „Ühel päeval ta tapab mu. Ühel päeval varsti.“

      „Kas ta on ähvardanud sind tappa?“

      „Oojaa.“ Paige vaatas maha. „Oojaa,“ kordas ta vaikselt.

      „Kuidas