.

või poliitilised teemad. Ehk olid need kuulunud Jutlustaja isale või onule. Ta ei näinud eriti suure lugejana välja, aga tõstja moodi oli ta kindlasti.

      Kui Chris oli hommikusöögi lõpetanud, pani ta esmalt poisile ja siis endale jaki selga ning võttis tepitud koti, et see üle õla riputada. Ta jättis pakitud kohvri voodile ja viis hommikusöögikandiku tagatrepist alla. John oli köögis, põll ees, ja keeras kotlette, omletipann kõrge leegi kohal auramas. „Pane see leti peale maha ja anna mulle hetk,“ ütles Jutlustaja. „Ma saadan su sinna.“

      „Ma võin need ära pesta,“ ütles Paige nõrgalt.

      „Pole vaja, ma pesen.“ Paige vaatas, kuidas mees suure pannilabidaga kotlette vajutas ja omletile juustu riputas, seejärel seda vilunult kahekorra keerates ja ümber pöörates. Sai hüppas rösterist välja, sellele määriti võid ja kõik pandi suurele ovaalsele taldrikule. Jutlustaja võttis põlle eest ja riputas selle nagisse. Tal olid jalas teksad ja seljas must T-särk, mis oli nii kõvasti ta laia rinna ümber pingul, et see paistis iga hetk rebenevat. Selle mehe biitsepsid olid nagu melonid. Kui tal oleks seljas olnud valge T-särk, oleks ta välja näinud nagu Mister Proper.

      Jutlustaja haaras nagist teksajaki ja sikutas selle endale selga. Ta võttis taldriku kätte ja ütles: „Tule,“ ning kõndis baari. Ta asetas taldriku baarileti ääres istuva mehe ette, valas kiiresti mehe kohvitassi uuesti täis ja ütles: „Ma olen mõne minuti pärast tagasi. Kann on siin. Jack on tagahoovis, kui sul midagi vaja on.“

      Paige kiikas vargsi tagauksel oleva akna poole ja nägi teksades ja ruudulises flanellsärgis meest, kes kirve pea kohale tõstis ja sellega siis halu pooleks lõi. See oligi teda äratanud. Paige märkas lihaselisi õlgu ja laia selga – mitte nii silmatorkavad kui Johni omad, kuid siiski muljet avaldavad.

      Wes polnud kaugeltki nii suur kui need mehed siin; ta oli umbes meeter kaheksakümmend pikk ja heas vormis, aga mis puudutas lihaseid, polnud tal midagi võrdväärset pakkuda, isegi keemilisi abinõusid arvestades. Kui John tõstaks naise vastu käe, nii nagu Wes seda teinud oli, ei elaks too seda üle. Paige väristas end tahtmatult.

      „Vaata, emme,“ ütles Chris ja osutas ukse kohal asetsevale hirvepeale.

      „Ma näen. Vau!“ See koht ei näinud haimajakesena välja.

      John pistis pea tagauksest välja ja hõikas: „Jack! Ma lähen tohtri juurde. Tulen kohe tagasi.“

      Seejärel pöördus ta Paige’i poole ja noogutas naisele. Ta avas ukse, et Paige saaks tema järel välja minna. „Kuidas ta ennast täna hommikul tunneb?“ küsis ta.

      „Ta sõi hommikust. See on hea.“

      „Siis on hästi,“ nõustus John. „Palavik?“ sosistas ta.

      „Mul pole kraadiklaasi kaasas, nii et ma pole kindel. Ta tundub pisut soe.“

      „Siis on hea lasta Melil ta üle vaadata,“ vastas John Paige’i kõrval kõndides, ent jälgides samas hoolikalt, et ta liiga lähedale ei satuks. Paige hoidis pojal käest kinni, ning Jutlustaja pani oma käed taskusse. Ta kiikas poisi poole; poiss piilus ema tagant tema poole. Nad silmitsesid teineteist ettevaatlikult. „Kõik läheb hästi,“ ütles Jutlustaja Paige’ile. „Mel on parim. Küll sa näed.“

      Paige vaatas talle otsa, naeratas armsalt ja see liigutas Jutlustajat sisemiselt. Naise silmad olid nii kurvad, nii hirmul. Ta ei saanud sinna midagi parata, Jutlustaja teadis seda. Kui seda hirmu poleks, võiks ta Paige’ile julgustuseks lausa käe anda – kuid naine ei kartnud vaid seda, kes temaga nii käitunud oli. Ta kartis kõike, kaasa arvatud Jutlustajat. „Ära muretse,“ ütles Jutlustaja. „Mel on väga lahke.“

      „Ma ei muretse,“ ütles Paige.

      „Kui ma olen teid tutvustanud, siis lähen tagasi baari. Kui sa just ei taha, et ma sinna jääksin? Kui sul midagi vaja peaks olema?“

      „Kõik on korras. Aitäh.“

      Melinda istus tohtri maja ees trepil ja jõi oma hommikukohvi ning kuulas Jacki kirve valje lööke, kui mees puid lõhkus. Jack oli baari jõudes talle helistanud ja öelnud: „Kiirusta, kullake. Jutlustajal on sulle patsient.“

      „Ohoo, tõesti?“ küsis Mel.

      „Üks naine sattus eile tormi ajal baari ja Jutlustaja pakkus talle ööseks peavarju. Ütles, et naisel on kaasas laps, kes võib palavikus olla. Ja lisaks ütles ta, et tema arvates võib naisel probleeme olla…“

      „Oh? Milliseid probleeme?“ küsis Mel.

      „Pole aimugi,“ ütles Jack. „Ma pole teda veel isegi näinud. Jutlustaja andis talle oma vana toa, teisel korrusel.“

      „Hea küll, ma olen varsti seal.“ Vaist sundis Meli digitaalset fotoaparaati kotti panema. Nüüd, jälgides baariesist, nägi ta midagi sellist, mida ta polnud iial näha lootnud. Jutlustaja hoidis ust lahti naisele ja lapsele ja saatis nad üle tänava. Ta paistis naisele midagi vaikse häälega rääkivat, kummardudes lähemale, murelik ilme näol. Hämmastav. Jutlustaja oli väga napisõnaline mees. Mel meenutas, et oli kuu aega linnas olnud, enne kui Jutlustaja talle kümme sõna järjest ütles. See, et Jutlustaja võõra sel moel oma hoole alla võttis, oli nii tema moodi, kuid samas ka enneolematu.

      Kui nad lähemale jõudsid, tõusis Mel püsti. Naine paistis olevat kahekümnendates, põsel tume plekk, mida ta oli meigiga varjata püüdnud. Tal ei polnud siiski õnnestunud katkist huult peita. See oligi probleem, mida Jutlustaja näinud oli. See sundis Meli võptama. Kuid ta naeratas ja ütles: „Tere. Mel Sheridan.“

      Naine kõhkles. „Paige,“ ütles ta lõpuks ja vaatas siis närviliselt üle õla.

      „Kõik on korras, Paige,“ ütles Jutlustaja. „Meli juures ei ohusta sind miski. Tema puhul on kõik ülim saladus. Ta on selle koha pealt lausa naeruväärne.“

      Mel naeris, nagu pakuks see talle lõbu. „Ei, ma ei ole naeruväärne. See on arstikabinet, meditsiinikliinik. Me oleme konfidentsiaalsed, muud midagi. See on väga lihtne. Tavapärane.“ Ta sirutas käe, et Paige’i kätt suruda. „Meeldiv kohtuda, Paige.“

      Paige võttis pakutud käe vastu ja vaatas üle õle Jutlustaja poole. „Aitäh, John.“

      „John?“ küsis Mel. Ta naeris kergelt. „Ma pole vist kunagi kuulnud, et keegi sulle John ütleks.“ Ta kallutas pisut pead. „Päris kena. John.“ Seejärel ütles ta: „Tule minuga, Paige.“ Ja näitas teed.

      Majas möödusid nad tohtrist, kes istus registratuuri lauas arvuti taga. Tohter tõstis hetkeks pilgu, noogutas ja jätkas tööd. „See on doktor Mullins,“ ütles Mel. „Siitkaudu.“ Ta avas läbivaatustoa ukse ja lasi Paige’il enda järel tuppa astuda. Ta sulges ukse ja sõnas: „Ma olen meditsiiniõde ja ämmaemand, Paige. Ma võin sinu poja läbi vaadata, kui sa seda soovid. Sa kahtlustad vist palavikku, nagu ma aru saan?“

      „Ta on pisut soe. Veidi loid…“

      „Vaatame siis,“ ütles Mel ja võttis erksalt ohjad enda kätte. Ta kummardas ja küsis väikeselt poisilt, kas ta on varem arsti juures käinud. Ta tõstis lapse lauale istuma, näitas talle digitaalset kraadiklaasi ja küsis, kas ta teab, mida sellega teha. Poiss osutas oma kõrvale ja Mel naeris rõõmsalt. „Sa oled lausa ekspert,“ lausus ta. Ta võttis stetoskoobi ja küsis: „Kas sa lubad mul oma südant kuulata?“ Poiss raputas pead. „Ma püüan sulle mitte kõdi teha, aga see on raske, sest kõditamine on päris lõbus – mulle kohe meeldib itsitamist kuulda.“ Poiss naeris, kuigi vaikselt. Mel lubas poisil enda südant kuulata ning seejärel ka Meli oma. Ta kompas lümfisõlmi, sel ajal kui poiss kuulas oma rindkeret, kätt, jalga. Mel vaatas ta kõrvu, kurku ning selleks ajaks tundis poiss end temaga juba üsna mugavalt.

      „Ma arvan, et tal võib väike viirushaigus olla – see ei paista eriti tõsine olevat. Tal on palavikku vaid kolmkümmend kaheksa kraadi. Kas sa oled talle midagi andnud?“

      „Laste paratsetamooli,