Pelgupaik mäeküljel. Teine raamat. Sari "Harlequin", "Neitsijõgi". Robyn Carr

sa poiss,“ sõnas Jack.

      „Kas Mel tuleb tohtri juurde?“ küsis Jutlustaja.

      „Muidugi.“

      „Tal on vaja, et keegi lapse üle vaataks – veenduks, et ta haige pole. Tead küll. Ja naine ise – Paige – ta ütleb, et temaga on kõik korras, aga äkki… Võib-olla saaks Mel – ma ei tea – selles veenduda.“

      „Jah,“ ütles Jack ja võttis kruusist lonksu. „Ja seejärel?“

      Jutlustaja kehitas õlgu. „Ta tahab siit ilmselt minema minna, ma arvan. Ta on üsna närviline. Paistab hirmul olevat. Ma tahan, et ta vähemalt Meli juures ära käiks.“

      „See on ilmselt hea mõte.“

      „Jah, nii teemegi. Palume tal Meli vastuvõtule minna. Aga ma ei saa teda sundida, kas tead. Ma arvan, et sina peaksid seda tegema. Räägi temaga, soovita talle…“

      „Ei, Jutlustaja, sa saad sellega hakkama. See on sinu teema – ma pole teda isegi näinud ega midagi. Lihtsalt räägi temaga. Vaikselt ja rahulikult. Püüa teda mitte ära hirmutada.“

      „Ta on juba niigi hirmul, selle pärast ma arvangi, et tal on jamasid. Laps pole mind veel näinud – ta magas. Ta jookseb ilmselt karjudes minema.“

      Pool kaheksa pani Jutlustaja valmis kandiku helvestega kaussides, röstsaia, kohvi, apelsinimahla ja piimaga. Ta läks mööda tagumist treppi üles ja koputas õrnalt uksele. See avati kohe. Paige oli duši all käinud ja riidesse pannud. Tal olid jalas samad teksad ja pikkade varrukatega šambreesärk. Väike sinakasmust plekk piilus avatud kaelusest välja ja Jutlustaja tundis kohe end ärrituvat, kuid ta püüdis seda varjata. Ta keskendus hoopis Paige’i silmadele, mis olid sügavad smaragdrohelised, ja ta niisketele juustele, mis langesid lokiliste salkudena ta õlgadele. „Tere hommikust,“ ütles ta ja püüdis hoida häält pehme ja vaiksena, just nagu Jack seda teeks.

      „Hei,“ ütles Paige. „Sa oled varakult üleval.“

      „Ma olen juba ammu üleval,“ vastas Jutlustaja.

      „Ema?“ kõlas hääl Paige’i selja taga. Jutlustaja kiikas naisest mööda ja nägi väikest last, Christopheri ristatud jalgadega keset voodit istumas.

      Paige avas Jutlustajale ukse ja mees astus sisse ning asetas kandiku ukse kõrvale sekretärkapile. Ta jäi ukse juurde seisma ja noogutas lapsele. Ta püüdis oma näojooni pehmena hoida, aga polnud kindel, kuidas seda teha. „Hei, väike semu. Kas tahaksid hommikust süüa?“

      Laps kehitas õlgu, kuid ta suured silmad olid ümmargused ja Jutlustajale naelutatud.

      „Ta ei tunne end meeste juuresolekul kindlalt,“ sosistas Paige pehmelt. „Häbelik.“

      „Jah?“ küsis Jutlustaja. „Mina ka. Ära muretse – ma hoian kaugemale.“

      Ta vaatas last ja proovis naeratada. Seejärel osutas laps Jutlustaja peale ja ütles: „Sa laseelid seda?“

      See pani Jutlustaja naerma. „Jah. Tahad katsuda?“ küsis ta. Ta lähenes aeglaselt voodile ja kummardas ettevaatlikult oma kiilaspeaga lapse poole. Ta tundis, kuidas väike käsi ta pealage hõõrus, ja see ajas teda uuesti naerma. Ta tõstis pea ja ütles: „Lahe, mis?“ Ja laps noogutas.

      Jutlustaja läks tagasi Paige’i juurde. „Minu sõbra naine, Melinda, ta tuleb täna hommikul tohtri juurde ja ma tahan sind sinna viia. Las ta vaatab lapse üle, veendub, et temaga on kõik korras, ja kui poisil peaks ravimeid või midagi vaja olema, siis ta saab sellega kohe aidata.“

      „Sa ütlesid, et ta on meditsiiniõde?“

      „Jah. Spetsialist. Ämmaemand. Ta võtab sünnitusi vastu ja nii.“

      „Oh,“ ütles Paige, nüüd juba huvitatult. „See on ilmselt hea mõte. Aga mul pole eriti raha…“

      Jutlustaja naeris. „Me ei muretse siin kandis selliste asjade pärast, kui kellelegi pisut abi ära kuluks. Kõik läheb hästi.“

      „Kui sa kindel oled…“

      „Kõik on hästi. Tule alla, kui sa valmis oled. Mel tuleb kella kaheksaks, aga ära kiirusta. Siin ei jää just palju inimesi haigeks ja neil pole tavaliselt kiire.“

      „Hea küll. Pärast seda sõidame edasi…“

      „Hmm, kui teil vaja on, siis võite paariks päevaks siia jääda. Ma mõtlen, et kui poiss end hästi ei tunne. Või kui sa sõitmisest väsinud oled.“

      „Ma ilmselt sõidan lihtsalt edasi.“

      „Kuhu sa suundud?“ küsis Jutlustaja. „Sa polegi seda maininud.“

      „Ainult natuke maad edasi. Mul on sõber… Me läheme sõbrale külla.“

      „Ahah,“ ütles Jutlustaja, aga kui see oleks vaid veidi maad edasi, siis poleks Paige siin peatunudki. „Nojah, mõtle selle peale. Pakkumine jääb jõusse.“

      Kuni Christopher ristatud jalgadega voodil istus, et helbeid süüa, naaldus Paige peegli poole ja tupsutas lillale põsele meiki, kattes seda nii hästi kui võimalik. See oli vähemalt pisut heledamaks tõmmanud. Kuid katkise huulega, millele oli koorik peale tekkinud, ei saanud ta midagi ette võtta. Christopheril oli kombeks seda puudutada ja öelda: „Emme aia.“

      Paige’i mõtted uitasid tagasi selle viimase peksmise juurde. Teda rabas siiani see, et ta ei suutnud meenutada, millest löömine alguse oli saanud. Midagi oli seotud sellega, et Christopheri mänguasjad olid üle elutoa laiali ja Wesi ülikond polnud keemilisest puhastusest tagasi jõudnud. Mees polnud rõõmus selle üle, mida Paige õhtusöögiks oli valmistanud. Või oli asi selles, mida Paige mänguasjade kohta oli öelnud? „Issand, Wes, tal on mänguasjad – ta mängib nendega. Anna mulle hetk…“ Kas mees oli siis teda löönud? Ei, kohe pärast seda, kui Paige oli endamisi pomisenud: „Ära mine närvi, ära ärritu, las ma teen selle lihtsalt ära…“

      Kuidas ta küll polnud teadnud, et Wes nii reageerib? Sest ta ei teadnud kunagi, kuidas mees reageerib. Nad olid elanud kuid vägivallatult. Aga Paige oli seda ta silmis näinud, kui Wes töölt koju tuli. See oli juba seal – silmad, mis ütlesid: ma löön sind ja löön sind ja löön sind veel ja kumbki meist ei tea täpselt, miks. Nagu ikka, selleks ajaks, kui Paige selle ohtliku helgi ära tabas, oli juba liiga hilja.

      Ta oli hakanud siis veritsema ja kartis lapsest ilma jääda – uuest lapsest, kellest ta hiljuti Wesile rääkinud oli. Mõni üllatus – mees oli ju teda löönud. Seega vedas ta end voodist välja ja läks lastehoidu Christopherile järele. Tüdruk vastuvõtulauas, Debbie, oli Paige’i nägu nähes õhku ahminud. Seejärel kogeles ta: „H-härra Lassiter käskis endale helistada, kui te Christopherile järele tulete.“

      „Vaadake mind, Debbie. Äkki te unustate talle helistada. Ainult see üks kord. Äkki natukeseks ajaks.“

      „Ma ei tea…“

      „Ta ei hakka teid lööma,“ oli Paige julgelt öelnud.

      „Proua Lassiter, äkki te peaksite politseisse helistama või midagi?“

      Ja Paige oli õõnsalt naernud. Muidugi. „Te vist arvate, et ma pole seda teinud.“

      Vähemalt oli ta linnast välja pääsenud. Oma ainsa kohvri, viiesaja dollari ja Spokane’is asuva aadressiga.

      Ja siin ta oli, ärgates järjekordse V-kujulise lae all. Ikka veel surmani hirmunud, kuid vähemalt hetkel teda nähtavasti oht ei varitsenud.

      Kuni Christopher sõi, vaatas ta pisut ringi, midagi puudutamata. See polnud väga suur tuba, aga siin oli piisavalt ruumi Jutlustaja pingi ja raskuste jaoks. Paige vaatas paari põrandal seisvat tõstekangi – kumbki kuuskümmend naela. Ta oli tõstmiseks pannud kangile nelisada naela; Wes oli oma kahesaja viiekümnega lakkamatult hoobelnud.

      Seina ääres oli keskmise suurusega raamaturiiul, täis,