Sosistav kalju. Kolmas raamat. Sari "Harlequin", "Neitsijõgi". Robyn Carr

Brie oli kogu oma perekonnaga lähedane, aga Jackiga oli tal kõige sügavam side.

      Jack oli tükkideks rebitud, kui ta oma väikest õde vaatas. Ta nägu oli õudne; sinikad ja paistetus olid kohutavad. Asi nägi välja palju hullem, kui oli, lubas arst. Jäävaid kahjustusi polnud; Brie saab oma varasema ilu tagasi. Iga mõne minuti tagant sirutas Jack käe välja, et õrnalt Brie helepruune juukseid silitada, tema kätt puudutada. Aeg-ajalt Brie rabeles unes, kuigi ta oli rahusteid saanud. Kui poleks olnud murtud ribisid, oleks Jack ta nende hoogude ajal saanud oma tugevate käte vahele võtta. Selle asemel kummardas ta voodi kohale, puudutas Brie nägu sealt, kus paistetust polnud, suudles teda õrnalt laubale ja sosistas: „Ma olen siin, Brie. Sa oled kaitstud, kullake.“

      Enne keskööd tundis ta oma õlal kätt ja ta keeras end, et üles Mike’i mustadesse silmadesse vaadata.

      „Mine koju, Jack,“ ütles ta. „Puhka pisut. Ma istun ta juures.“

      „Ma ei saa teda jätta,“ sõnas Jack.

      „Ma tean, et sa ei taha. Aga ma tukastasin,“ valetas Mike. „Sam andis mulle enda juures toa. Ma istun siin juhuks, kui ta peaks ärkama, mida aga ilmselt ei juhtu ja koridoris on politseinik. Mine. Puhka veidi, et sa jaksaksid homme siin olla.“

      „Kui ta ärkab ja mind pole siin…“

      „Nad manustavad tugevat rahustit otse veeni, et ta suudaks öö mööda saata,“ rääkis Mike vaikselt. „Kõik on korras.“

      Jack naeris vaikselt. „Ma istusin sinu voodi kõrval nädala jagu öid, kui sind tulistati.“

      „Jah,“ ütles Mike. „Tasumise aeg. Mine koju naise juurde. Näeme homme hommikul vara.“

      Mike üllatus, et Jack nõustuski lahkuma. Ta oli mees, kes pidas vastu päevi pärast kurnatust, et olla olemas kellegi jaoks, kellest ta hoolis. Mike istus Brie voodi kõrval olevale toolile ja asus valvesse. Brie pekstud nägu ei šokeerinud teda – ta oli hullematki näinud. Aga sisimas oli tal valus. Ta ei suutnud ette kujutada koletist, kes midagi sellist teha võiks.

      Terve öö õed tulid ja läksid, kontrollisid Brie kanüüli, mõõtsid vererõhku, tõid mõnikord puhketoast Mike’ile kohvi – ja see maitses kõvasti paremini kui see, mis masinatest tuli. Kui ta seda palus, siis istus õde Brie juures, kuni ta kähku koridori lõpus ära käis – kohvi joomise tulemus. Ent Brie ei liigutanud end, kui välja arvata mõned üksikud rahutud hetked, mis panid teda hooti rabelema.

      Mike oli kandnud langenud sõdureid ohupiirkonnast välja; ta oli istunud surevate meeste kõrval, samal ajal kui täpsuslaskurite tuli ta pea kohal vihises. Aga miski ei olnud võrreldav sellega, mida ta tundis, kui vaatas Bried, keda oli niimoodi pekstud. Kui ta mõtles vägivallale, mis Briele osaks oli saanud, tekkis temas selline raev, mida ta kunagi varem tundnud polnud. Kuigi Brie oli ilus naine ja tugev, eksles Mike’i kujutluspilti haavatav naine, kelle ta mõne kuu eest piknikule oli viinud. Kaunis noor naine, kelle abikaasa oli just maha jätnud ja kes oli reetmisest murtud. Ja milline narr küll Briest loobuks? mõtles Mike. See oli täiesti arusaamatu.

      Vägistamiskaasus oli olnud üks Brie karjääri raskemaid. Tal oli kulunud mitu kuud, et panna kokku süüdistus sarivägistaja vastu. Tõendid olid olnud tugevad, ent lõpuks oli tema ainus allesjäänud tunnistaja halva taustaga prostituut ja mees oli pääsenud. Brie oli teadvusele tulles ta politseile identifitseerinud kui enda vägistaja.

      Varahommikul keeras ta oma paistes näo Mike’i poole ja avas silmad – või proovis seda teha. Üks silm oli paistetuse tõttu eriti kõvasti kinni. Mike nihkus lähemale. „Brie,“ sosistas ta. „See olen mina, Brie. Ma olen siin.“

      Brie pani käed näo ette ja karjatas. „Ei! Ei!“

      „Mike võttis õrnalt ta randmetest kinni. „Brie! See olen mina. Mike. Kõik on korras.“

      Aga ta ei saanud Brie käsi näo eest tõmmata. „Palun,“ nuuksus Brie haledalt. „Ma ei taha, et sa seda näed…“

      „Kullake, ma juba nägin sind,“ ütles Mike. „Ma olen siin mitu tundi istunud. Lase lahti,“ ütles ta. „Kõik on korras.“

      Brie lasi tal aeglaselt käed läbipekstud näo eest ära tõmmata. „Miks? Miks sa siin oled? Sa ei peaks siin olema!“

      „Jack soovis, et ma aitaksin tal uurimisega kursis olla. Aga ma tahtsin siin olla. Brie, ma tahtsin sulle toeks olla.“ Ta silitas õrnalt Brie kulmu. „Sinuga saab kõik korda.“

      „Ta… Ta võttis mu relva…“

      „Politsei teab, kallis. Sa ei teinud midagi valesti.“

      „Ta on nii ohtlik. Ma proovisin teda kätte saada – selle pärast ta seda tegigi. Ma tahtsin ta elu lõpuni trellide taha saata.“

      Mike’i lõug jõnksatas, aga ta hoidis hääle vaiksena. „Kõik on korras, Brie. See on nüüd läbi.“

      „Kas nad leidsid ta?“ uuris Brie. „Kas nad võtsid ta kinni?“

      Oh, kuidas Mike soovis, et Brie poleks seda küsinud. „Veel mitte.“

      „Kas tead, miks ta mind ei tapnud?“ küsis Brie, pisar paistes silmast voolamas mööda lillat ninajuurt alla. Mike pühkis selle õrnalt ära. „Ta ütles, et ei taha, et ma sureksin. Ta tahtis, et ma prooviksin teda uuesti kinni panna ja peaksin jälle vaatama, kuidas ta vabana minema kõnnib. Ta kasutas kondoomi.“

      „Ah, kallike…“

      „Ma saan ta kätte, Mike.“

      „Palun… Ära sellest praegu räägi. Ma kutsun õe. Ta annab sulle rahustit juurde.“ Ta pani tule põlema ja õde tuli kohe. „Briel on vaja midagi, mis aitaks tal uuesti magama jääda.“

      „Muidugi,“ ütles õde.

      „Ma ärkan nagunii jälle üles,“ ütles Brie. „Ja mõtlen ikka samu asju.“

      „Püüa puhata,“ ütles Mike ja kummardus lähemale, et teda kulmudele suudelda. „Ma olen siinsamas. Ukse taga on politseinik. Sa oled täiesti kaitstud.“

      „Mike,“ sosistas Brie. Ta hoidis kaua aega Mike’i kätt. „Kas Jack palus sul tulla?“

      „Ei,“ vastas Mike ja puudutas õrnalt Brie otsmikku. „Aga kui ma kuulsin, mis juhtus, siis ma lihtsalt pidin tulema,“ sosistas ta. „Ma pidin.“

      Pärast seda, kui Brie oli kanüüli kaudu rahustit saanud, sulges ta uuesti õrnalt silmad. Ta käsi libises Mike’i pihust välja ja Mike istus tagasi toolile. Seejärel, küünarnukid põlvedele toetatud ja nägu pihkudesse peidetud, nuttis ta hääletult.

      Jack oli tagasi haiglas enne koidikut, ta ei paistnud kuigi puhanuna, ent ta oli duši all käinud ja habet ajanud. Tema silmade all olid tumedad rõngad, mida valgustas väga hirmutav sisemine eredus. Mike’il olid õed, keda ta jumaldas; ta kujutas endale hästi ette, milline raev Jacki sees põles.

      Mike astus Brie palati ukse taha koridori, et Jackiga vaikselt rääkida, selgitades, et öö oli olnud vaikne ja et tema arvates oli Brie puhanud. Kuni nad seal seisid, astus ringkäigul olev arst palatisse, õde tema kannul. Mike kasutas seda võimalust, et tualetis ära käia. Ta vaatas peeglisse; ta nägi välja palju hullem kui Jack. Ta pidi duši all käima ja habet ajama, aga ta ei tahtnud Brie juurest lahkuda. Pereliikmed tulevad varsti, kuid Mike ei uskunud, et Bried kaua haiglas hoitakse.

      Tagasiteel Brie palati juurde nägi ta, kuidas Jack ukse juures ühe mehega rääkis. Tegelikult Jack kõrgus vihaselt ta kohal. Turvalisuse eest vastutav politseinik astus neile lähemale, osutades käega, et nad peaksid teineteisest eemale astuma. Mike taipas siis, et see oli Brie endine abikaasa Brad ja et lähimate sekundite jooksul tapab Jack ta ilmselt põhimõtte pärast ära.

      Mike liigutas end kiiremini. „Hei,“ ütles ta neid esmalt käe abil lahutades ja siis ise nende vahele astudes. „Hei,“ ütles ta uuesti. „Seda pole vaja. Olge nüüd.“