Sosistav kalju. Kolmas raamat. Sari "Harlequin", "Neitsijõgi". Robyn Carr

tegu oli Jacki väikese õega, kelle suhtes Jack oli nii kaitsev, et see oli peaaegu naeruväärne. Ja Mike polnud enam innukas, hooletu latiinost armastaja. Ta oli vigane. Tema keha lihtsalt ei töötanud enam õigesti.

      Sellest, mil ta Bried viimati nägi, oli möödas vaid paar nädalat. Brie oli tulnud Neitsijõele selleks, et aidata püsti panna Jacki uue maja sõrestik. Jutlustaja ja tema pruut Paige pandi kohe järgmisel päeval selle sõrestiku keskel paari. Mehe kohta, kes kuus kuud tagasi vaevalt kõndida suutis, oli Mike Bried selles pulmas päris kenasti tantsitanud. See oli fantastiline pidu – täis kosutavat head maatoitu, grillid leegitsemas, toolid eest lükatud ja bänd Jacki pooleli oleva maja vundamendile mängima pandud, sõrestik lillevanikuid täis riputatud. Mike oli haaranud Brie naerdes oma käte vahele ja keerutanud teda andunult ringi, ning iga kord, kui tempo seda lubas, oli ta põse Brie oma vastu surunud, sosistades talle vandeseltslaslikult muiates: „Sinu vend põrnitseb meid.“

      „Huvitav, miks küll.“ Brie naeris.

      „Ma arvan, et ta ei taha sinu lähedale meest, kes nii tema enda moodi on,“ arvas Mike.

      See paistis Briele kõvasti lõbu pakkuvat. Ta kallutas pea taha ja naeris pisut metsikult. „Ära meelita ennast,“ ütles ta. „Sel pole midagi pistmist sinu suure eduga naiste seas. Sa oled mees, kes on tema väikese õe lähedal. Sellest piisab.“

      „Sa pole mingi lapsuke,“ ütles Mike teda lähemale tõmmates. „Ja ma arvan, et see valmistab sulle liiga palju lõbu, Jacki ärritamine. Kas sa ei taipa, et tal on äkiline iseloom?“

      Brie hoidis temast kõvemini kinni, selles polnud võimalik eksida. „Mitte minu vastu,“ sosistas ta.

      „Sinus on peidus saatan,“ ütles Mike ja vaatas Brie kaela suudeldes surmale silma.

      „Sinus on peidus narr,“ sõnas Brie ja kallutas õige pisut pead, et Mike’ile suudlemiseks rohkem ruumi jätta.

      Aastate eest oleks Mike leidnud viisi, kuidas Briega omavahele jääda, oleks ta võrgutanud, armatsenud temaga viisidel, millest naine hiljem unistanud oleks. Ent kolm kuuli olid nii mõnegi asja paika pannud. Isegi kui Mike’il õnnestuks Brie venna kaitsva pilgu eest eemale viia, ei tuleks ta sooritusega toime. Seega ta ütles: „Sa üritad mind uuesti kuuli ette tõugata.“

      „Oh, ma kahtlen, et ta sind tulistaks. Aga ma pole terve igaviku korraliku vanamoelise pulmakakluse keskele sattunud.“

      Kui nad hüvasti olid jätnud, oli Mike teda põgusalt emmanud, Brie magus lõhn kui vöö ta meelte ümber, ta tundis naise põske enda oma vastas, käed Brie piha ümber, tõmmates teda lähemale. See oli pisut enam kui vaid sõbralik žest – täis vihjeid, ja Brie vastas sellele. Mike eeldas, et Briele pakkus flirtimine lõbu, naine keerutas pisut tolmu üles, kuid talle tähendas see palju enamat. Brie kammitses ta mõtteid häirival moel, mis vihjas, et kui Mike oleks võimeline talle armastust pakkuma, vallutaks Brie ta südame ja meeled nii jõuliselt, et see pühiks kõik teised naised ta minevikust minema. Tal polnud tõesti enam seda pakkuda. Kuigi see ei takistanud teda Briele mõtlemast, teda tahtmast.

      Ta ei talunud mõtet sellest, et kogu see kelmikus ja ninakus nüüd katkise ja vägistatuna haiglas lebas. Ta süda oli kildudeks, valutades Brie pärast. Ta tahtis kohutavalt teada saada, kas Briega saab kõik korda.

      Ta pani käigu sisse, vaatas üle õla ja keeras tagasi maanteele. Ta vajutas gaasi ja sõitis keset tihedat liiklust üle kahe sõiduraja, et Sacramentosse suunduda.

      Kui Mike paar tundi hiljem maakonnahaiglasse jõudis, helistas ta Sami mobiilile ja jättis teate, et ta on kohal ja soovib teada, kus nad on. Prokuröri, kuritöö ohvrit, ei pandaks ülejäänud inimestega kokku – talle tagatakse kahtlemata turvalisus.

      Sam tuli haigla sissepääsu juurde ja sirutas käe välja. „Mike. Tore, et sa tulid. Ma tean, et see on Jackile tähtis.“

      „Ma olin teel lõunasse ja nagunii peaaegu siin. Brie on kallis sõber. Ma teen kõik, mis võimalik.“

      Sam keeras end ringi ja suundus liftide juurde. „Kahjuks ma ei tea, mida sa saaksid teha. Temaga saab kõik korda. Füüsiliselt. Mul pole aimugi, mida naine pärast midagi sellist läbi elab…“

      „Räägi mulle, mida sa seni tead,“ ütles Mike. „Kas ta tundis ründajat?“

      „Oh jaa. Kas mäletad seda kohutavat kohtuasja, mis tal oli umbes samal ajal, kui Jacki poeg sündis? Sarivägistaja? Meediatsirkus? See oli tema. Ta tuvastas mehe politsei jaoks.“

      Mike jäi seisma ja tõmbas kulmu kortsu. „Kas ta on kindel?“ küsis ta. See oli nii haige, julge liigutus kelleltki, kes oli äsja vabaks pääsenud. Brie oli selle juhtumi kaotanud ja see oli raske kaotus, eriti kohe pärast lahutust. Nagu taevas oleks Briele kaela vajunud. Lisaks, sellised mehed ei käitunud tavaliselt nii. Tavaliselt nad põgenesid. Jooksid kõigi eest, kel oli julgust neid taga ajada, nagu Brie oli teinud.

      „Ta on kindel,“ ütles Sam.

      Mike pidi paratamatult mõtlema, kas Brie oli saanud löögi pähe. Kas tal olid hallutsinatsioonid? Kas ta kaotas aeg-ajalt trauma tõttu reaalsustaju? „Tema vigastused?“ küsis ta.

      „Ta nägu on pekstud, kaks murtud ribi ja lisaks tavapärased…“ Ta tõmbas hinge. „Tavapärased vigastused, mis vägistamisega kaasnevad. Tead küll.“

      „Ma tean,“ ütles Mike. Rebendid, veritsus, sinikad. „Kas naistearst ja politsei on temaga juba kohtunud?“

      „Jah, aga ta tahab Meli. Mõistetavalt.“

      „Muidugi,“ ütles Mike. Jacki naine Mel oli Neitsijõel meditsiiniõde ja ämmaemand ning tal oli aastatepikkune kogemus suures Los Angelese traumakeskuses. Ta oli peksmiste ja seksuaalrünnakute alal ekspert ja kui tema saab siin meditsiinilise poole pealt silmadeks ja kõrvadeks olla, võib Mike ehk politsei vaatenurga enda kanda võtta. „Ma kuulsin neist kell seitse hommikul. Nad peaksid kahe või kolme tunni põrast jõudma, olenevalt sellest, kui kiiresti nad linnast välja said.“

      Mike märkas vormirõivastuses Sacramento politseinikku ühe palatiukse ees seismas; Brie oli kahtlemata seal. „Nojah, luba ma räägin mõnede inimestega, vaatan, kas mul õnnestub midagi teada saada. Aga enne lähen ja ütlen perele tere.“ Ta liikus suure seltskonna juurde koridori ootealal. Jacki ülejäänud kolm õde, nende abikaasad, mõned lapsed. Mike’i emmati ja tänati. Seejärel asus ta õdedega rääkima ja sai palatit valvava politseiniku käest uurija telefoninumbri. Uurija sai talle praegu öelda vaid seda, et kahtlusalune oli ikka jooksus. Arst räägib Brie vigastustest, see oli kõik. Aga paistis, et kui koletu rünnak välja arvata, siis füüsiliselt Brie paraneb.

      Jack, Mel ja pisike David saabusid pea kolm tundi hiljem. Jack embas isa ja vaatas üllatunult Mike’i. „Sina siin?“

      „Ma olin juba lähedal,“ ütles Mike. „Ma mõtlesin läbi tulla. Kui aidata saan, siis on mul parem kohapeal olla.“

      „Oh semu, ma ei eeldanud seda,“ ütles Jack.

      „Pagan, sa oled minu heaks rohkem teinud,“ ütles Mike. „Ja sa tead, et ma armastan Bried. Mel,“ ütles ta käsi väikese Davidi järele sirutades, „ta ütles, et tahab sind näha kohe, kui sa siia jõuad.“

      „Muidugi,“ vastas Mel ja andis lapse käest.

      „Ma arvan, et ta tahab kuulda Meli arvamust selle kohta, kuidas vägistamise asitõendeid koguti,“ ütles Mike Jackile. „Mine kallista oma õdesid. Pärast seda saad teda näha.“

      „Kas sa oled teda juba näinud?“ küsis Jack.

      „Ei. Sinna lubatakse ainult perekonda. Aga ma olen mõnede inimestega rääkinud, proovinud kokku koguda kõik võimalikud faktid.“

      „Issand,“ ütles Jack Mike’i õlavarrest kinni haarates. „Aitäh! Mike, ma ei oodanud sinult seda.“

      „Oleksid pidanud.“ Mike naeris, hüpitades pisut väikest Davidit. „Nii see meiega on. Kas pole?“