Miljon väikest asja. Mischief Bay, 3. raamat. Сьюзен Мэллери

õlale. Kitarr ulatus lapsele reiteni.

      „Seda tuleb hoida nii,” õpetas Lucas lapse käsi õigele kohale pannes. „Kui nupule vajutad, teeb see muusikat. Seda nimetatakse akordiks. Küll ema õpetab.”

      Jeni kohkumuseks kostis kitarrist akord. Nagu aru võis saada, vastas iga nupp mingile akordile. Neid sai mängida kas koos või eraldi. Kuigi see oli väga hea viis muusikat õppida, võis juba ette kujutada, kui suurt lärmi see teeb.

      „Ja see siin...” näitas Lucas. „Siin on programmeeritud laulud. Terve rodu. Kui vajutad seda väikest koeraga nuppu, siis kuuled koeralaule,” ütles ta uuesti Jenile silma tehes. „Kas pole lahe?”

      Jack katsus kõhklevalt kollast nuppu. Ja kitarrist kostiski laul. Poisi silmad lõid särama, kui ta ema poole pöördus, et rõõmu jagada.

      Jen vaatas naeratades Kirki poole ja pomises vaikselt: „Ma löön ta maha.”

      „Väga lahe mänguasi.”

      „Sina ei pea sellega koos elama.” Jen vaatas uuesti kitarri. „Kas ta vanusesoovitust ikka kontrollis? Minu arust pole Jack selle jaoks piisavalt vana.”

      Kirk võttis tal ümbert kinni. „Kullake, lase nüüd olla. Pärastpoole võid kontrollida, ega sel väikesi lahtisi osakesi ole. Lucas on tore inimene ja armastab Jacki. Sellest peaks ju piisama.”

      Miks? Miks peaks sellest piisama? Miks ei pea Kirki paarimees nende kodus reeglitest kinni pidama? Miks tekitab Lucas temas alati tunde, nagu oleks ta kõige igavam ja traditsioonilisem inimene maa peal? Lucas oli nagu kõigi seas populaarne peolõvi, tema aga koduperenaine. See pole lihtsalt õiglane.

      Jenil oli tahtmine jalgu trampida, aga ta ei saavutaks sellega midagi. Ta naeratas sunnitult ja pomises tänusõnad – ning põgenes kööki.

      Toidukotis oli kolm suurt steiki, suur karp sinihallitusjuustuga kartulisalatit ja üsnagi üllataval kombel kaks purki väikelaste mahetoitu. Aedviljad kalkuni ja kinoaga.

      Kirk tuli kööki ja võttis ta käest purgi. „Näed nüüd. Ta polegi ju nii paha. Sa ju kasutad seda kaubamärki.”

      „Võib-olla.”

      Lucas astus sisse, Jack puusal. Jen oli tänulik, et kitarr oli õue jäänud. Selle saab ära panna ja võtta uuesti välja, kui Jack puhanud on. Lapsele muusika õpetamine on hea mõte, tõdes ta vastumeelselt. Ta oli nagu kuskilt lugenud, et muusika kuulamine aitab matemaatikat omandada.

      „Siin on üks vennike, kel tuleb mähkmeid vahetada,” ütles Lucas Jacki Kirki sülle andes. „Onud sellise asjaga ei tegele.”

      Kirk naeris. „Vahetan ära.”

      Ta lahkus koos pojaga köögist. Jen leidis end Lucasega kahekesi ega osanud midagi öelda.

      „Tänan steikide eest,” lausus ta kobamisi. „Ja salati ja lastesöögi eest.”

      „Loodetavasti see sobib. Ma tean, et sa tahad, et ta sööks ainult korralikku sööki, ja küsisin müüjalt nõu.”

      „Kas sa võtsid ka ta telefoninumbri?” küsis Jen endalegi ootamatult.

      Lucas toetus kulmu kergitades laua vastu. „Jen, ta oli abielus. Mina ei käi abielunaistega. Pealegi oli ta liiga vana,” lisas ta muiates. „Kolmekümne kanti.”

      „Kui kohutav. Miks nad peavad nii noored olema?” küsis Jen.

      „Siis pole nendega probleeme.”

      „Millest te küll ometigi räägite?”

      „Kes räägib?”

      Jen naeratas tahtmatult. Olgu, kui Lucas kavatseb tema kallal norida, siis võib ka tema vastu norida. Ta ristas rinnal käed. „Selge. Kuus minutit on täidetud. Aga mis te ülejäänud aja teete?”

      „Jagan oma elutarkust,” vastas Lucas silma tehes.

      „Mis jama sa ajad?”

      „Võib-olla ajangi, aga mul on tore.” Ta kehitas õlga. „Tuleb päev, kus nad enam ei vasta mu kõnedele, aga sinnamaani on minu nahas olla hea.”

      „Kas sa end üksinda ei tunne?”

      „Ei. See eeldaks emotsionaalset sügavust, mida mul pole.” Ta naeratas Jenile. „Ära üritagi mind muuta. Seda lihtsalt ei sünni. Minule meeldib mu elu ja ma ei näe mingit põhjust seda muuta.”

      Kõik see oli väga tore, aga Jenile ei meeldinud, et Lucas oli tema mehe vastand. Mis siis, kui ta üritab Kirki halvale teele viia? Mis siis, kui Kirkil tekib huvi nende noorte võimaluste vastu?

      Ta vaatas halli poole, siis uuesti Lucasele otsa.

      „Ma ei saa aru, miks sa pead küll käima kahekümneaastastega, aga see pole minu asi. Minul on oluline teada, et sa hoolitsed tema eest. Kui peaks midagi halba juhtuma.”

      Lucase naeratus kustus. „Minu sõna selle peale.”

      See oleks pidanud Jeni rahustama, ainult ta ei teadnud, kui palju Lucase sõna väärt on.

      KOLMAS PEATÜKK

      MISCHIEF Liigub oli linnas teada-tuntud Pilatese-stuudio. Stuudio fassaad oli hele ja võib arvata, et tõmbas ligi neid, kellele meeldis – noh, liikuda. Zoe oli andnud endast parima, et vältida kõike, mis võiks panna higistama, ega olnud seega sinna sisse astunud. Kuni tänaseni.

      Lisaks sellele, et tal tuli lihasmassi suurendada – nagu oli olnud näha niinimetatud pööninguintsidendi käigus –, tahtis ta näha, kas Jeni ema käib endiselt seal. Ta oli Pamiga ikka hästi läbi saanud ja mõneti meenutas Pam talle ta enda ema. Ja viimasel ajal tundus talle, et emalik hool kuluks talle marjaks ära. Kui selle käigus õnnestub vahetada ka Jeni probleemiga seotud nõuandeid, seda parem. Zoe ei teadnud, mida sõbrannaga teha. Nad kasvasid lahku ja tal polnud aimugi, kuidas seda protsessi takistada.

      Seljas äsja odavalt väljamüügilt ostetud Pilatese-riided ehk siis mustad retuusid ja avar T-särk, astus ta sisse, et trenni registreeruda.