Miljon väikest asja. Mischief Bay, 3. raamat. Сьюзен Мэллери

ja teda keerutas. Jack kilkas rõõmust ja vehkis kätega. Siis surus Kirk ta enda vastu ja nad kallistasid teineteist.

      Selle pildi nägemine täitis Jeni alati armastuse ja tänutundega. Jack oli isa moodi: mõlemal olid punased juuksed ja sinised silmad. Tema kaks meest, mõtles ta õnnelikult. Seni, kui Kirk ikka koju tuleb.

      Kirk suudles Jacki laubale ja tuli Jeni poole. „Kuidas minu tüdruk elab?” küsis ta Jeni suudeldes.

      „Hästi.”

      Nad kallistasid kõik kolmekesi. Selline oli nende rituaal. Jack haaras tal juustest ja tiris ta lähemale. Jen nautis mõnda aega üksnes hetke täiuslikkust. See oli kõik, mida ta oli eales ihanud. Kõik läheb hästi.

      Siis hakkas Jack vingerdama, tahtis, et ta pandaks maha. Kirk taganes sammukese ja see hetk oli läinud. Mees pani poja maha.

      „Kuidas su päev möödus?”

      Kuigi paaril viimasel päeval polnud politseiraadiost midagi hirmutavat kuulda olnud, muretses Jen ikkagi Jacki pärast. Ta paanikahood olid regulaarsemad, need käisid tal peal korra või paar päevas. Aga ta ei tahtnud neist Kirkile rääkida. Kirkil pole vaja tema pärast muretseda. Ta võib ju iga hetk kuuli saada. Kuigi Kirk oli uurija, mitte tavapolitseinik, ei leevendanud see Jeni muret.

      „Hästi. Käisime Jackiga pargis ja ta kohtus seal ühe poisiga. Nad mängisid päris kenasti.” See valmistas Jenile rõõmu. Ta ei tahtnud viia Jacki päevahoidu, aga tal polnud lastega sõpru. Ta teadis, kui vajalik on selles vanuses teiste lastega koos mängida. Ilmselt ei jää muud üle kui võtta end kokku ja viia Jack päevahoidu või siis otsida mõni mängurühm. Aga see pole tänase päeva teema.

      Kirk läks kabinetti, kus pani relva ja politseimärgi väiksesse seifi, mille nad pärast Jacki sündi olid hankinud.

      „Kutsusin Lucase õhtust sööma,” hüüdis Kirk teisest toast.

      Jen saatis ta hääle suunas kurja pilgu. Võib arvata, et mees ootas selle uudise teatavaks tegemisega meelega seni, kuni oli ta silma alt ära.

      „Täna?”

      Kirk naasis naerusuiselt. „Jah, täna. Sobib?”

      Sobib? Ei sobi. Lucase siiatulek ei sobinud kunagi, aga see, et Kirk selle niimoodi ootamatult teatavaks tegi, oli veelgi hullem. Jeni nägu oli meikimata, tal olid seljas koduriided ning tal polnud aimugi, kas ta käis hommikul duši all. Temal oli olnud plaan teha lihtne ja tervislik õhtusöök, kuid ei ta mees ega mehe paarimees tunneks selle vastu huvi.

      Aga Lucasest sõltus väga palju see, kas Kirk jõuab igal õhtul elusa ja tervena koju. Jen hingas sügavalt sisse ja sundis end naeratama. „Pole midagi, kuigi kardan, et temale ei pruugi meeldida see, mis ma õhtusöögiks teinud olen.”

      „Ta ütles, et võtab steigid.”

      „Kust?”

      Kirk vahtis teda tühjal pilgul. „Poest?”

      Nii et tavaline loomaliha, mille kohta pole teada, kust see pärit on. Mitte rohtu söönud looma maheliha, mida Jen käis viieteist miili kauguselt poest toomas.

      „Tore,” surus ta läbi hammaste.

      Kirk tuli talle lähemale. „Kullake, ega siis hamburgeri söömiseks ole vaja ilmtingimata kogu sugupuud teada.”

      Sellisele üleolevale väitele oli tuhat erinevat vastust. „Ma tahan võimaldada Jackile parima võimaliku elu alguse.”

      „Saan aru ja hindan kogu su vaeva, aga võib-olla võiks vahel natuke kergemalt võtta.”

      Muidugi. Sest kogu aeg käis jutt selle ümber, kuidas tema peab muutuma – mitte teised inimesed. Kirk laseb teha Lucasel kõike, mida too tahab. Jen teadis, et Kirk peab oma paarimehest lugu, aga kohati oli tal tahtmine röökida. Loomulikult ei piirdunud karjuda tahtmine Lucasega.

      „Pean riided vahetama,” ütles ta. „Ja mõtlema siis välja, mida steigile kõrvale pakkuda.”

      „Sul pole ju midagi viga. Lucas ei pööra sellele tähelepanu.”

      Jen ei kahelnudki, et viimane väide vastab tõele, sest tema oli ju Lucase jaoks liiga vana. Aga asi polnud selles. „Mul ei lähe kaua.”

      Veerand tundi hiljem oli ta pannud jalga teksad ja peale ilusa pluusi. Teinud kiire meigi, tõmbas ta juuksed hobusesabast valla ja harjas need läbi. Tuleks lasta triibud teha ja juuksed korralikult lõigata, aga täna küll selleni ei jõua.

      Tagasi kööki läinud, vaatas ta külmiku sisu üle. Ta pani ära marinaadis olnud vabalt peetud kana ja katsus, kas avokaadod on salati tegemiseks parajalt pehmed. Sügavkülmas oli pakk friikartuleid ja mahekanapulki, sest kuigi Jack sõi hakkliha, polnud ta valmis steiki sööma.

      Kirk oli juba grilli üles seadnud ja pühkis terrassilauda. Jen võttis just kapist taldrikuid, kui Kirk pistis nina kööki. „Lucas on kohal.”

      Jen valmistus nüüd järgnevaks kaoseks. Lucas oli sedasorti suurem-kui-elu iseloomuga mees, kes domineeris iga ruumi, kuhu sisenes. Kuigi Jen temas kahtles, oli tal politseis laitmatu reputatsioon. Ta oli veteran, kes oli saanud mitu autasu, aga samas oli ta isekas ja enesekeskne ega hoolinud kellestki peale iseenda. Ning ta oli Kirki paarimees, nii et temast polnud kuskile pääsu.

      Jen suundus maja taha aeda. Värav oli lahti ja Kirk oli läinud kaaslast tervitama. Vastandlik pilt, mille moodustas ta last süles hoidev sümpaatse välimusega mees ning maja ette sõitnud jaburalt kallis auto, ütles nii mõndagi. Jenil polnud aimugi, kuidas Lucas saab endale Mercedest lubada – see pidi maksma ju kogu aasta palga, võib-olla rohkemgi, aga ta polnud midagi küsinud ja peamiselt sellepärast, et ei tahtnud teada.

      Ta läks värava poole. Kui ta seda ei teeks, annaks ta oma tunnetest märku, ning tal polnud vähimatki tahtmist Kirki ebamugavasse olukorda panna.

      Lucas oli viiekümne tuuris, sale ja päevitunud. Ta juuksed olid valged, silmad erakordselt rohelised ja naeratus sõbralik. Jen polnud näinud teda kandmas midagi muud peale teksade, pikkade varrukatega särgi ja kauboisaabaste. Tööl olles viskas ta peale spordijope. Arvatavasti peeti teda hea välimusega meheks. Jeni silmis oli ta aga liiderlik. Ta jõi sageli ja vahetas alatasa naisi, kes kõik olid uskumatult noored. Jen mõistis teda põhimõtteliselt hukka ja tema tundma õppimine polnud Jeni seisukohta karvavõrdki muutnud.

      „Tere, Jen!” hüüdis Lucas. Ta noogutas Kirkile tervituseks ja tegi õnnelikult plaksutavale Jackile silma. Mingil imelikul põhjusel oli Jack Lucasest vaimustuses.

      „Mul on ka kingitused.” Lucas võttis kõrvalistmelt söögikoti, Amazoni karbi ja kuuese õllepaki. „Igaühele midagi,” viskas ta värava poole tulles ja pakke Jeni kätte andes nalja.

      Jen vahtis Amazoni karpi ja püüdis end veenda, et asi ei ole nii hull, nagu tema ette kujutas – ja lootis siis, et see on tõesti nii. Lucas pöördus uuesti Kirki poole. Jack puhkes naerma ja viskus Lucase sülle, kartmata, et ta võidaks ühe mehe käest teise kätte üle minnes maha pillata.

      „No kuidas sa elad?” küsis Lucas Jacki mõnusamalt sülle võttes. „Lööme patsu ka.”

      Ta tõstis käe. Jack lõi patsu ning ta naer oli veelgi lustlikum.

      Nad läksid maja taha aeda. Lucas pani Jacki maha ja Jack jooksis aias kilgates ringi. Jen üritas mitte silmi pööritada. Nii oli see alati. Lucas erutas lapse üles. Pärastpoole aga peab tema üleerutatud lapse magama saama.

      Lucas võttis ta käest Amazoni karbi ja õlled ja tegi silma. Sõprusest või pilkavalt? Lucase puhul ei võinud iial teada. Lucas avas väliköögis sahtli ja võttis sealt avaja. Eemaldanud kahel pudelil korgid, vaatas ta Jeni poole.

      „Kas sa...” küsis ta.

      „Tänan, mina ei soovi.”

      Jen oli sarnaselt enamiku rasedate naistega loobunud raseduse ajal alkoholist täielikult ja jätkas sama joont isegi pärast Jacki sündi. Ta kartis nii väga, et