Miljon väikest asja. Mischief Bay, 3. raamat. Сьюзен Мэллери

üksnes segane info. Ei ühtki nime. Üksnes varem kuuldu kordus.

      Kui köök oli puhas, võttis ta kõrvaklapid vastumeelselt peast. Ta ei tahtnud Jacki ees neid kanda. Jackil oli vaja teada, et ema tähelepanu on kogu aeg temal. Tal oli ikka veel raske hingata ning aeg-ajalt valdasid teda värinad. Nüüd ei tulnud randaminek enam kõne allagi. Ta peab jääma koju, juhuks kui juhtunud on kõige hullem.

      Jen läks Jackiga maja taha aeda. Ta jättis köögiukse lahti, et kuuleks, kui keegi peaks kella andma. Mobiiltelefon oli tal taskus. Ta mängis lõputuna tunduva tunni pojaga, oodates kogu aeg ärevalt, et talle tullakse Kirki kohta teatama. Kolmveerand viie paiku läks ta sisse ja andis Jackile kerge kõrvitsa-õunapüree eine. Kui laps oli selle ära söönud, läksid nad Jacki tuppa, et alustada lõunauinaku rituaali.

      Jen tõmbas kardinad ette ja Jack valis välja kaisulooma. Tavaliselt sai sai selle au osaliseks Karupoeg Puhh ja täna polnud mingi erand. Jen aitas Jackil kingad jalast võtta ning pani ta voodisse. Ta lülitas lapse kõrval istudes sisse muusikat mängiva öölambi, mille saatel laps iga päev lõunauinakut tegi. Tuttav muusika ajas lapse haigutama ning ta jäi enne muinasjutu lõppu magama. Jen lülitas beebimonitori sisse ja lahkus vaikselt toast. Kui uks oli suletud, jooksis ta peretuppa ja lülitas teleka sisse.

      Kõik kohalikud jaamad edastasid kavakohast programmi. Ta lülitas CNN-i peale, aga Wolf Blitzer rääkis börsituru hindadest. Ta tormas laua taha, ootas kärsitult, kuni sülearvuti pildi ette võttis, ning uuris seejärel veebiuudiseid.

      Tulistamise kohta oli vaid üks uudis, aga seda polnud viimase poole tunni jooksul uuendatud. Selles öeldi üksnes, et kahtlusalune oli kaht uurijat tulistanud. Kahtlusalune oli kinni võetud. Pihta saanud politseinike kohta polnud sõnagi – mida see siis pidi tähendama? Et mitte keegi ei saanud pihta? Et ei tahetud öelda midagi, enne kui pereliikmeid on informeeritud?

      Ta proovis uuesti helistada Kirki mobiilile ja sattus postkasti. Ta rahustas end, et kõik on korras. Et Kirk on varsti kodus. Tal oli vaja end liigutama hakata, et teha ära päeva jooksul kogunenud toimetused. Jack magab kõigest tund aega. Vaikne tund oli kulla hinnaga.

      Aga ta ei suutnud end liigutada – peamiselt sellepärast, et rinnus oli valu ja ta ei saanud ikka veel normaalselt hingata. Paanika ähvardas ta enda alla matta. Ta vajas oma meest. Tal oli vaja, et poeg räägiks. Tal oli vaja, et tuleks keegi, kes ei laseks tal lämbuda.

      Ta silmad tulitasid, aga ta ei julgenud nutta. Kui ta annab pisaraile voli, ei pruugi sel lõppu tulla ja siis hirmutab ta Jacki ära. Ta ei tahtnud, et laps peaks kogu selle hulluse pärast kannatama. Ta mäletas, kuidas ta ise oli väike ja kuidas ema pidevalt muretses ja kuidas see teda häiris.

      Ta sundis end püsti tõusma. Tuleb koostada järgmiste päevade menüü ja panna kokku poenimekiri. Pesu tuleb ära pesta ja voodipesu vahetada. Tuleb panna lihtsalt üks jalg teise ette. Kirkiga on kõik korras. Lihtsalt peab olema. Kui Kirk ei...

      Ta vajus endal ümbert kinni võttes toolile. Tal sees keeras. Tundus, et ta hakkab oksele. Või siis minestab. Ta ei saanud hingata, ei saanud...

      Telefon tegi piiksu, andes märku, et Kirk on saatnud sõnumi.

      Ta ajas end sirgu ja haaras laualt telefoni. Sõnumit lugedes valdas teda kergendus ning ta hingas sügavalt sisse.

      Tere, kallis! On sul poest ka midagi vaja? Anna andeks, aga ei mäleta, mis sa hommikul ütlesid. Armastan sind.

      Jeni suust vallandus vastust tippides midagi naeru ja nutu vahepealselt. Kirkiga on kõik korras. Maa peal valitseb rahu.

      Ta tõusis püsti ja mõtles, mis tal on vaja ära teha. Linad, menüüd ja kui jääb aega, siis poenimekiri. Siis viis minutit netis, püüdes leida kedagi, kes oskab talle öelda, miks ta pojake keeldub rääkimast.

      TEINE PEATÜKK

      „NO seda ei sünni.”

      Pam Eiland lubas endale selga sirgu ajades naeratuse. Sest ta teadis, et tal on õigus. „Palun, Ron, kas sa siis tõesti ei usu, mis ma sulle räägin?”

      Heledate juustega pisut üle kolmekümnene Ron, kes töötas lilleäris ja osaajaliselt UCLA võrkpallimeeskonna treenerina, raputas pead. „Pärdiklille ei õnnestu kasvatada kastis. Neile meeldib kivine pinnas, palju päikest ja nad ei taha vees ligunemist.”

      „Kastis õnnestub kõik need kolm tingimust täita. Olen seda varemgi teinud.”

      „Aga mitte pärdiklillega.”

      Mis värk nende meestega küll on? Nemad peavad end alati kõige targemaks. Pam oli juba kaks aastat ostnud Roni juurest lilli ning saanud need kõik kastides kenasti kasvama, nii et oleks ju võinud arvata, et Ron on sellest õppust võtnud, aga ei. Tema arvas ikka, et temal on õigus.

      „Sedasama rääkisid sa ka Salvia spathacea ja Agave shawii kohta,” märkis Pam.

      „Ei ole nii. Ma ütlesin päris kindlasti, et Agave shawii võib ka kastis kasvada.”

      Ron ja tema taimed! Ta suhtus neisse nii tõsiselt – ja eksis. „Ma ostan pärdiklille ära ja sinul ei õnnestu mind takistada.”

      „Sul pole isegi plaani,” kurtis Ron. „Sina ostad oma taimi nimede põhjal.”

      Selles oli tal õigus. „Ma tahan, et kui mu tütrepoeg küsib mu käest mu lillede kohta, siis on neil kõigil naljakad nimed.”

      „No see on küll väga jabur põhjus lille ostmiseks.”

      „Ütleb mees, kel endal pole lapsi. Kunagi saad minust aru.”

      Ron polnud selles sugugi veendunud. Pead vangutades tõi ta nõutud lilled kohale. „Sa oled üks väga kangekaelne inimene.”

      „Tegelikult pole sina sugugi esimene, kes mulle seda ütleb.” Pam andis talle krediitkaardi. „Kas tood need pärast ära?”

      „Jah.”

      See kõlas pigem urina kui nõustumisena. Vaene mees. Ta ei osanud kaotajaks jääda. Ja kui lilled hakkavad kenasti kasvama ja Pam näitab talle kunagi neist fotosid, on ta veelgi pahuram.

      Andnud Pamile krediitkaardi tagasi, rebis Ron allkirjastamiseks kviitungi ning sirutas käed. Selge see. Sest Pam ja tema regulaarsed ostud polnud Roni jaoks sugugi peamine tõmbenumber.

      Pam avas suure koti. „Tule, pisike.”

      Pami Hiina harjaskoer Lulu pistis pea välja, vaatas ringi, märkas Roni, haugatas rõõmust ja ronis Roni poole. Ron võttis ta sülle ja surus oma laia rinna vastu.

      Koerake tundus Roni sõnajalapildiga särgi foonil täiesti kohatu. Lulu oli sale ja ta kehal polnud karvkatet. Üksnes ta pealael, jalgadel ja saba otsas olid karvatutid. Ning ta kandis roosat päikesekleiti, mis pidi kaitsma ta õrna nahka päikese eest, kuid oli ühtlasi moekas aksessuaar.

      Ron hoidis teda õrnalt süles, sosistas talle kõrva ja vastutasuks tõmmati tal sõbralikult keelega üle näo. Pam ei väsinud imestamast, kuidas koerake meestele meeldis. Mida macho’m mees, seda rohkem oli ta koerakesest sisse võetud. Pami sõbrad aasisid, et ta peaks selle võluväe käiku laskma. Aga seda juba ei juhtu. Tema oleks võinud olla Ronile…

      Ta saatis Ronile pilgu. Okei, noh, mitte vast just päris ema eest, aga igatahes märksa vanema lapsehoidja eest küll. Kuigi vanus ei mänginud mingit rolli. Teda ei huvitanud ükski mees. Tema oli kahe aasta eest kaotanud oma elu suurima armastuse ja kuigi ta ei unusta Johni iial, oli kõige teravam valu järele andnud ning nüüd olid tal alles imelised mälestused. Ning neist piisas.

      Ron andis vastu tahtmist Lulu tagasi. „Nii armas preilike.”

      „On tõesti.”

      „Aga pärdiklille koha pealt ei ole sul ikkagi õigus.”

      „Kui ma vastupidist tõestan, ei jõua sa mu norimist ära kuulata.”

      Ron kinkis talle naeratuse, mis niidaks kindlasti jalust